Teisendusteooria

Teisendusteooria (transformational theory) on muusikaanalüüsi meetodite kogum, mida rakendatakse peamiselt 19. ja 20. sajandi muusikas avalduvate eriliste harmoonianähtuste uurimiseks. Teisendusteooria alused töötati välja 1980. ja 1990. aastatel ingliskeelses muusikateoreetilises kirjanduses, lähtudes 19. sajandi saksa harmooniaõpetuse, sh Hugo Riemanni traditsioonist. Seetõttu nimetatakse teisendusteooria mõningaid allharusid ka uusriemanlikuks teooriaks (neo-Riemannian theory).

Akordide omavahelist suhet mõtestatakse teisendusteoorias eriliste tehetena, mis näitavad, millised helid tuleb akordis asendada sellest mingi teise akordi tuletamiseks. Seejuures lähtutakse minimaalse häälteliikumise põhimõttest (ka "säästlik häältejuhtimine" ehk voice-leading parsimony), mis tähendab, et vaadeldavatel akordidel on võimalikult palju ühiseid helisid ja ülejäänud helid liiguvad teisenduse käigus võimalikult vähe (pooltooni võrra). Selle tingimuse tõttu väärib teisendusteoreetilisest vaatepunktist erilist huvi piiratud transponeeritavusega heliridadel (oktatoonilisel ja heksatoonilisel helireal) põhinev muusika.

Eestikeelses muusikateoreetilises kirjanduses on teisendusteoreetilisi (uusriemanlikke) meetodeid rakendatud Eduard Oja loomingu uurimisel.