Pompeo Batoni

Pompeo Batoni
	"Autoportree", 1765, Baieri riiklik maalikogu
Täisnimi	Pompeo Girolamo Batoni
Sündinud	25. jaanuar 1708; Lucca
Surnud	4. veebruar 1787; Rooma
Rahvus	itaallane
Tegevusala	maalikunst

Pompeo Girolamo Batoni (25. jaanuar 1708 Lucca – 4. veebruar 1787 Rooma) oli itaalia maalikunstnik.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Pompeo Batoni sündis Luccas kullassepp Paolino Batoni ja tema naise Chiara Sesti pojana. 5. veebruaril 1708 ristiti ta San Frediano basiilikas. Ta kolis 1727. aastal Rooma ja õppis Agostino Masucci, Sebastiano Conca ja/või Francesco Imperiali (1679–1740) juures.

Batoni sai esimese kunstiteosetellimuse tänu 1732. aasta aprillis Roomat tabanud vihmadele. Otsides peavarju tormi eest, varjus Baccaresca krahv Forte Gabrielli di Gubbio Kapitooliumi mäel asuva Palazzo dei Conservatori portikuse alla. Seal kohtas aadlik noort kunstnikku, kes joonistas iidseid bareljeefe ja palee trepi maale. Kunstniku oskustest vaimustunud Gabrielli palus Batonilt mõnda tema teost näha ning maalija ateljees nähtu põhjal tegi talle ettepaneku maalida oma pere kabelisse altarimaal. "San Gregorio Magno al Celios" ("Madonna troonil koos lapse ja nelja Gabrielli perekonna püha ja õndsaga"), mis valmis aastatel 1732–1733 ja mille teine versioon (1736) asub praegu Veneetsia Gallerie dell'Accademias.^[1] Teos pälvis üldist imetlust ja 1740. aastate alguses hakkas Batoni saama rohkem tellimusi.

Batonist sai Roomas ülimoekas maalikunstnik, eriti pärast seda, kui tema rivaal, proto-neoklassitsist Anton Raphael Mengs 1761. aastal Hispaaniasse siirdus. Batoni sõbrunes Winckelmanniga ja, nagu temagi, seadis oma loomingus eeskujuks pigem selliste varasemate sajandite maalijate nagu Raphaeli ja Poussini, vaoshoitud klassitsismi, mitte tollal moes olnud Veneetsia kunstnike loomingu. 1741. aastal võeti ta Accademia di San Lucase liikmeks.

1769. aastal anti talle tänu keiser Joseph II ja tema venna Pietro Leopoldo I (toonane Toscana suurvürst, hilisem keiser Leopold II ) topeltportreele^[2] Austria aadlitiitel. Ta maalis ka paavst Clement XIII ja paavst Pius VI.^[3]

Elu lõpul kunstniku tervise halvenes. Ta suri 1787. aastal 79-aastaselt Roomas ja maeti oma San Lorenzo kogudusekirikusse Lucinas. Batoni viimse tahte täideviijad olid kardinal Filippo Carandini ja Šoti antikvaar James Byres. Kuid pärandvara ei olnud ja kunstniku lesk oli sunnitud taotlema rahaabi Toscana suurhertsogilt (keda Batoni oli maalinud 1769. aastal), pakkudes vastutasuks abikaasa lõpetamata autoportreed, mis asub tänapäeval Firenzes Uffizi galeriis.

Isiklik elu[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 1759. aastast elas Batoni Roomas aadressil Via Bocca di Leone 25 suures majas, mis sisaldas nii ateljeed kui ka näituseruume ja joonistusakadeemiat. Ta abiellus 1729. aastal Caterina Settiga, kes suri 1742. aastal. 1747. aastal abiellus ta Lucia Fattoriga. Tal oli kaksteist last, kellest kolm poega abistasid teda stuudios ning tütred Rufina ja Maria Benedetta olid tublid lauljad.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvusvahelise kuulsuse saavutas Batoni suuresti tänu oma klientidele, peamiselt aadlikest brittidele, keda ta portreteeris sageli kuulsate Itaalia maastike taustal.^[4]^[5] Batoni Grand Touri portreid leidub paljudes Briti erakogudes, tagades sellega žanri populaarsuse Suurbritannias.^[6] Põlvkond hiljem võttis tema rolli üle Joshua Reynolds, kellest temast sai juhtiv inglise portreemaalija. Batonit peeti oma aja parimaks Itaalia maalikunstnikuks.

Lisaks kunstilembesele aadlile kuulusid Batonile poseerinute hulka Poola, Portugali ja Preisimaa kuningad ja kuningannad; Rooma keisrid Joseph II ja Leopold II, paavstid Benedictus XIV, Clement XIII ja Pius VI, Baieri kuurvürst Karl Theodor ja paljud teised. Temalt telliti ka palju kirikute altarimaale (näiteks Rooma, Brescia, Lucca ja Parma) ning mütoloogilisi ja allegoorilisi maale.

Batoni stiil sai inspiratsiooni ja hõlmas elemente klassikalisest antiigist, prantsuse rokokoost, Bologna klassitsismist ja selliste kunstnike nagu Nicolas Poussini, Claude Lorraini ja eriti Raffaeli loomingust. Sellisena peetakse Pompeo Batonit uusklassitsismi eelkäijaks.

Esimene tänapäevane Pompeo Batoni loomingu näitus peeti tema kodulinnas Luccas 1967. aastal, seejärel korraldati 1982. aastal veel kaks näitust Londonis ja New Yorgis. Aastatel 2007–2008 oli tema loomingust taas suur näitus Houstoni kaunite kunstide muuseumis, Londoni rahvusgaleriis ja Lucca hertsogipalees.

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

Allegooria ja ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

(Kronoloogilises järjekorras)

"Neitsi Maarja troonil koos Gabrielli di Gubbio perekonna pühakutega" – (1732–1733), San Gregorio al Celio, Rooma; ja (1736), Gallerie dell'Accademia, Veneetsia
"Kunsti viis allegooriat" – (1740) Stadelsches Kunstinstitut, Frankfurt Maini ääres
"Apollo ja kaks muusat" – (1741) Kuningas Johannes III palee muuseum Wilanówis, Varssavi
"Siena Katariina ekstaasis" – (1743) Museo di villa Guinigi, Lucca
"Achilleus ja Lycomedes" – (1745) Uffizi, Firenze
"Aeg käsib vanadusel ilu hävitada" – (1746) Londoni rahvusgalerii
"Simon Maguse langemine" – (1746–1755) Püha Peetruse basiilika, Rooma
"Aeneas põgenemas Troojast" – (1750) Sabauda galerii, Torino
"Vulcan" – (1750) Kanada rahvusgalerii, Ottawa
"Cleopatra näitab Octavianusele Caesari rinnakuju" – (1755) Musée des Beaux-Arts de Dijon
"Saint Lucia märtrisurm" – (1759) Real Academia de Bellas Artes de San Fernando, Madrid^[7]
"Püha perekond" – (1760) Kapitooliumi muuseum, Rooma
"Diana ja Cupido" – (1761) Metropolitani muuseum, New York
"Madonna" – Santa Maria kirik Monterones, Rooma

Portreed[muuda | muuda lähteteksti]

Kardinal Prospero Colonna di Sciarra, u 1750, Waltersi Kunstimuuseum, Mount Vernon, Baltimore
William Legge, Dartmouthi 2. krahv, 1752–1756, Hoodi kunstimuuseum, Dartmouthi kolledž
Frederick North, Lord North, 1753, Rahvuslik portreegalerii, London
John Rolle Walter, u 1753, Kuninglik Alberti memoriaalmuuseum, Exeter
Clement XIII, u 1758, Gemäldegalerie Alte Meister, Kassel
Richard Milles' portree, 1758, Rahvusgalerii, London
John Armytage, 2. baronet, 1758, erakogu
Sir Wyndham Knatchbul 6. Wyndhami baronet, 1758–1759, Los Angelese maakonna kunstimuuseum, USA
Mees sinises, 1760, Dallase kunstimuuseum, USA
Charles Crowle, 1762, Louvre, Pariis
Humphry Morice'i portree, u 1762, Rahvuslik portreegalerii, London
Augustus FitzRoy, 3. Graftoni hertsog, 1762, Rahvuslik portreegalerii, London
Kardinal Jean-François-Joseph de Rochechouart, 1762, Saint Louise kunstimuuseum, Missouri, USA
John Montagu, Monthermeri markii, 1764, Boughton House, Northamptonshire
Alexander, 4. Gordoni hertsog, 1764, Šoti rahvuslik portreegalerii, Edinburgh
Luigi Boccherini, u. 1764-67, Victoria Rahvusgalerii , Melbourne
Manuel de Roda, u 1765, Real Academia de Bellas Artes de San Fernando, Madrid
Kindral William Gordon, 1765–1766, Fyvie loss, Fyvie, Aberdeenshire
Philip Metcalfe, 1766–1767, Rahvuslik portreegalerii, London
Lady Mary Fox, hilisem Hollandi paruness, 1767
William Cavendish, 5. Devonshire'i hertsog, 1768, Chatsworth House, Derbyshire
Sir Gregory Page-Turner, 3. baronet, u 1768, erakogu
Sir William Fitzherbert, 1. baronet, u 1768, Tissington Hall, Derbyshire
Toskaana suurhertsog Leopold ja Joseph II, 1769, Kunsthistorisches Museum, Viin
George, 1. Cholmondeley markii, 1772, Houghton Hall, Norfolk
Thomas Estcourt, Esquire,1772, John Hay raamatukogu, Browni Ülikool
Mehe portree, 1774,Rahvuslik portreegalerii, London
Kirikuõpetaja Thomas Kerrich, u.1774, varem Geldeston Hall, Norfolk
Paavst Pius VI, 1775, Iiri Rahvusgalerii, Dublin
José Moñino, 1. Floridablanca krahv, 1776, Chicago Kunstiinstituut
Francis Basset Grand Touril Roomas, 1778, Prado muuseum
Anthony Ashley-Cooper, 5. Shaftesbury krahv, 1782, St Giles House, Wimborne St Giles, Dorset
Krahvinna Maria Benedetta di San Martino, 1785, Thyssen-Bornemisza Muuseum
Leonardo Leo, 18. sajand, Conservatorio di musica San Pietro a Majella
Stephen Beckinghami portree, 1752