Negroponte piiramine (1470)
 | See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2021) |
 | Artiklis puuduvad viited. (Oktoober 2021) |
| Negroponte piiramine | |||
|---|---|---|---|
| Osa Esimesest Osmanite–Veneetsia sõjast | |||
 Negroponte lossi Veneetsia-aegne torn 19. sajandi lõpul | |||
| Toimumisaeg | 10. juuli – 5. august 1470 | ||
| Toimumiskoht | Chalkída, Euboia | ||
| Tulemus |
Osmanite võit, Negroponte vallutati | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Kaotused | |||
| |||
Negroponte piiramine oli võitlus Osmanite riigi vägede (mida juhtis sultan Mehmed II isiklikult) ja Veneetsia koloonia Negroponte (Chalkída, Veneetsia valduse Euboia keskus Kesk-Kreekas) garnisoni vahel. See kestis peaaegu terve kuu ja lõppes vaatamata Osmanite suurtele kaotustele linna ja Euboia saare vallutamisega Osmanite poolt.
Abistava laevastiku lüüasaamine[muuda | muuda lähteteksti]
Veneetsia abijõudude juht oli Nicolò Canal, keda tunti "pigem kirjamehe kui võitlejana, õppinud mehena, kes on valmis raamatuid lugema kui mereasju juhtima". Tema laevastikus oli 53 galeeri ja 18 väiksemat laeva, mis oli viiendik Osmanite laevastiku suurusest. Ta saabus kolm nädalat pärast piiramise algust, kaotas närvid ja tõmbus Samothrákisse, paludes rohkem abi, kuid saabusid ainult paavsti indulgentsid. Canal oleks võinud piiramise murda, kui ta oleks rünnanud pontoonsilda, millest türklased sõltusid. Tuul ja mõõn olid tema kasuks ning veneetslased sõitsid 15 sõlmese kiirusega selle poole, kuid ta kaotas närvi ja tõmbus tagasi. Ta viis oma nüüd mässumeelse laevastiku tagasi Veneetsiasse ja Negroponte alistus järgmisel päeval.
Tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]
Kuna linn oli keeldunud alistumast ja võeti "mõõgaga", nagu kombeks, anti vallutavatele Osmanite vägedele kolm päeva rüüstamiseks. Kristlikud mehed tapeti, samas naised ja lapsed orjastati, ning Itaalia sõdurid hukati. Rohkem kui 6000 itaallast ja kreeklast suri Negroponte kaitsmisel. Veneetsiasse jõudis tagasi vaid 30 teadaolevat ellujäänut, kelle hulgas oli 15 naist, 12 last ja 3 meest. On erinevaid legende, et garnisoni komandör bailo Paolo Erizzo saeti pooleks. Tegelikult väidab piiramise vang Giovanni Maria Angiolello, et Paolo suri esimeses rünnakus: "Pollo Erizzo, linna bailo, kes hukkus esimeses rünnakus, see tähendab Bourkose kaitsel". Canali üle mõisteti kohut, talle määrati trahv, tema auaste võeti ära ja ta pagendati Portogruarosse. Enamik neist lugudest on väljamõeldud, kuigi tsiviilisikute kannatused jõuga vallutatud linnas olid üsna tõelised. Sel põhjusel valisid paljud kohad, nagu Ateena, vastupanu asemel kapitulatsiooni.