Kloostriaed

Kloostriaed on aia tüüp.

Reimsi Saint Nicaise kloostri plaan

Kloostri- ja templiaedades kasvatati nii puu- ja köögivilju kui ka ravimtaimi. Kloostriaedu iseloomustas taimede raviomaduste austamine ja tarbeaia mõju suurenemine. Aeda ümbritses tavaliselt müür ning taimed istutati korrapärastele peenardele (peenrad võisid tihti olla ka kõrgendatud). Müür kaitses taimi loomade eest ning andis varju kuumas kliimas.

Benediktiinlaste ordu poolt rajatud kloostrites oli taimede kasvatamine tähtsaim tegevus palvetamise järel. Taimed olid üliolulised, kuna nendega raviti haigusi, maitsestati paastu ajal roogasid, neid lisati jookidele ning kasutati kosmeetilise vee koostises (meliss).

Suureõieliste lillede asemel hakati kasvatama ürte: (sidrunmeliss, aedmajoraan, harilik pune aedsalat, lavendel, aedpetersell, piparmünt, aedsalvei, maasikas, viinapuu jne).

Renessansi ajal kutsuti ka lilleaedasid ravimtaimede aiaks, sest ilusad värvilised õied mõjusid värskendavalt ja nende lõhn rahustavalt.

Eri liiki aedade otstarve

Igal aial oli oma otstarve, näiteks ravimtaimede aed asus haigemaja lähedal ja köögiviljaaed köögi lähedal. Loomaaedikud asusid ka köögiaia läheduses, et loomadelt saadud sõnnikut kohe väetisena kasutada. Lilleaedades kasvatatavaid lilli kasutati altarite, pühakute ja neitsi Maarja kujude, külalistetubade jm kaunistamiseks. Levinud olid valged roosid ja liiliad, mille värvus sümboliseeris puhtust.

Puuviljaaiad (õunapuud, pirni-, kirsipuud jne) ning põllumaad (erinevad teraviljad) asusid kloostrist eemal, kuna vajasid rohkem ruumi, mille tõttu kloostriaeda nad ei mahtunud.

Veekogu

Oluline oli ka kloostrite asukoht, mis oli tihti seotud mingi veekoguga (looduslik allikas, jõgi, tiik jne). Seda sai suunata kloostris eri kohtadesse, et kasutada vett soovitud otstarbel, näiteks suplemiseks, toidu tegemiseks ja ka aiakastmisveeks. Usaldusväärne veekogu oli väga oluline, et klooster suudaks iseseisvalt toimida.