Karakullilammas

Allikas: Vikipeedia
Karakullilambad Akroni loomaaias.

Karakullilammas (nime on saanud Usbekistanis Buhhaara oblastis asuva Qorakoʻli linna järgi) on rasvasabalammaste tõug, mis pärineb Kesk-Aasiast.[1] See tõug on üks vanimatest kodustatud lambatõugest.[2][3]

Karakullilammas kuulub ohustatud tõugude hulka, kuid viimastel aastatel on arvukus tõusnud.[4][3]

Ajalooline taust ja päritolu[muuda | muuda lähteteksti]

Arheoloogilised tõendid viitavad sellele, et karakullilambaid on Kesk-Aasias kasvatatud pidevalt alates 14. sajandist eKr. Babüloonia templite juurest on leituid nikerdusi, mis meenutavd karakullilambaid .[2]

USA-s tutvustati karakullilambaid esmakordselt 1908. aastal, karusnaha toodanguks.[5][2] Saksamaale tõi esimesed lambad Halle-Wittenbergi Martin- Lutheri Ülikooli põllumajandusinstituudi direktor Julius Kühn (1825 - 1910) aastal 1903 Kesk- Aasiast. Eestis peeti karakullilambaid 1950. aastatel Rapla rajooni Uue Elu ja Bolševiku kolhoosis, kuni haigused ja huntide rünnakud hävitasid karja.[3]

Tõu iseloomustus[muuda | muuda lähteteksti]

Näide karakullilambast.

Eksterjöör[muuda | muuda lähteteksti]

Karakullilambad on väga vastupidavad loomad, suutes ellu jääda ekstreemsetes oludes nagu kuumus ja külm.[2] Karakullilammastel on tugevad jalad ja hea immuunsüsteem. Jalad on vastupidavad haigustele, pikad kuni keskmise pikkusega ning luustik kerge.[2] Võrreldes teiste lamba tõugudega, näiteks meriino, on karakulli hambad suured ja tugevad ning hambumus püsib tervena keskmiselt 10 aastat.[6]

Karakullilambad erinevad teistest tõulammastest kehakuju poolest. Nad kuuluvad rasvasabalammaste hulka. Rasvasaba toimib samamoodi nagu kaameli küür: lammas talletab selles sööta. [2]

Karakullid on keskmise suurusega lambad. Jäär kaalub 80-100 kg ja utt 45-70 kg. Neil on piklik, kitsas keha. Pea on pikk ja kitsas, kerge lohukoht silmade vahel. Nende pikad kõrvad on alati longus ja natukene ettepoole kaldus. Kael on karakullidel pikk ja pool püstises asendis. Jäärad võivad olla sarvilised või sarvedeta; sarvede kuju varieerub väikestest sarvekestest kuni väljapoole kaarduvate spiraalideni. Uted on üldiselt sarvitud.[2]

Poegimine[muuda | muuda lähteteksti]

Karakullilambad on aktiivsed sigijad. Karakullid tavaliselt poegivad kahe aasta jooksul kolm poega. Viljatust esineb rohkem tavaliselt sigimisperioodi keskel (eriti teisel aastal), tiinuse katkemised on sagedasemad esimesel sigimisaastal, muutudes pärast üha harvemaks.

Nurisünnitusi esineb kõige sagedamini sigimisaastate alguses, hilisematel aastatel on sagedus madalam ning pairmad sigimisnäitajad on viimasel kolme sigimisaastal. [7] Uted on väga heade emaomadustega, nad on kaitsvad ja tähelepanelikud, mis annab talledele kõrge ellujäämisvõimaluse. [5]

Karjakasvatus[muuda | muuda lähteteksti]

Karakullilambad on karjaloomad. Neil on tugev karjainstinkt ja sellepärast ei saa neid väga hästi karjatada, kuna võivad karjakoertele haiget teha.[5] Karjakoer lastakse karja juurde ainult ajamiseks, muul ajal elab ajajakoer elumaja juures või aedikus. [8]

Karvkate[muuda | muuda lähteteksti]

Karakullilammaste karvkate eristub värvi ja kvaliteedi suhtes vanuseklasside vahel. Enamik tallesid sünnib süsimustana, vananeva lamba karv muutub pruunikashalliks. Paljudel täiskasvanutel on eraldi aluskarv ja jämedam pealiskarv. [5]

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Karakullilamba saaduseid kasutatakse nii moe-, toidutöösutuses ja põllumajanduses. Tööstuste jaoks on karakullilamba karvkatet aretatud lisaks mustale ja naha värvitoonidele sobivamaks, muutes neid hallideks või hallikaspunasteks toonideks, valgeks või mitmevärvilisteks. Värvilistes toonides on aluskarva kiudude alumine osa tumedate toonidega ja ülemine osa heledam või valge. Erinevad värvitoonid tulenevad geenide koostoimest, mis määravad lamba karvkatte värvuse spetsiifikad.[9] Karakulli nahkasid kasutatakse peamiselt mantlite, mantlikraede ja mütside valmistamiseks.[5] Vaipade kudumiseks kasutatakse karakullilammaste pikakiulist villa.[2] Karakulli karusnahast mütsid on mõnes piirkonnas populaarsed, kuid loomakaitseorganisatsioonid, nagu PETA ja Rahvusvaheline Karusnahavastane Koalitsioon (IAFC), on karakulli lambanaha kasutamise vastu mitmel põhjusel. PETA nimetab karakulli lambanahka "kõige julmemaks ja võikamaks karusnahaks", kuna see pärineb väga noorelt või veel sündimata talledelt. Talled tapetakse sageli esimestel elupäevadel, et nende lokkis vill ei jõuaks sirgeneda, või emakas, et saada eriti pehmet ja hinnalist nahka. Selleks lõigatakse tiine ute kõht lahti ja loode eemaldatakse, mis on eriti jõhker protsess. [10][11][12] Need organisatsioonid rõhutavad, et karakulli lambanaha tootmisprotsess ei ole mitte ainult ebainimlik, vaid ka täiesti tarbetu, arvestades tänapäeva alternatiive ja jätkusuutlikumaid materjale, mida saab kasutada moe- ja rõivatööstuses.

Lisaks karusnahale saab karakullilammastelt piima, liha ja rasva .[2] Neil on enda rasvasaba tõttu omapärane liha, mis on väga oluline saadus Usbekistani roogades.[13]Tarbijate sõnul on karakullilammaste liha ebatavaliselt magus ja õrn.[5] Nende piimast saab teha pehmet juustu, võid, jäätist ja jogurtit.[14]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Buell, Paul David; Oskenbay, Moldir; de Pablo Moya, Montserrat; Anderson, Eugene N. (2020). Crossroads of Cuisine: The Eurasian Heartland, the Silk Roads and Food (Volume 2) (inglise). Brill. ISBN 978-90-04-43210-9.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 "Karakul Sheep - Oklahoma State University". breeds.okstate.edu (inglise). 13. juuli 2021. Vaadatud 22. aprillil 2024.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 Bulitko, Tanel; Kalamees, Käde; Vikat, Külli; Sepp, Krista; Piirsalu, Peep; Lokk, Eha (juuni 2019). Saveli, Olev (toim). Tõuloomakasvatus 2 (PDF). Kd 22 (nr 2 trükk). Tartu. Lk 14-16. ISSN 1406-3395.
  4. ↑ "Weird Sheep Breeds - Karakul Sheep | THATSFARMING.COM". web.archive.org. 26. juuli 2019. Originaali arhiivikoopia seisuga 26. juuli 2019. Vaadatud 22. aprillil 2024.
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 Lush, L. J.; Jones, R. J.; Dickson, E. R. (1930). "Division of Range Animal Husbandry: Karakul sheep" (PDF). The Agricultural Experiment Station, 5–20. Lk 14. Vaadatud 5. aprillil 2024.
  6. ↑ Wahl, R. O. (september 1920). Karakul Sheep. Journal of the Department of Agriculture. (inglise). Kd 1 (nr 6 trükk). Lk 513.
  7. ↑ Florea, M; Nechifor, I; Pascal, C (2018). "Estimation of Breeding Activity For The Karakul of Botosani Breed". Vaadatud 2. aprillil 2024.
  8. ↑ Tali, Liilia; Tähepõld, Katrin; Sellis, Ell; Vetemaa, Airi (2020). Mahepõllumajanduslik lambakasvatus. Lk 23. ISBN 978-9949-9925-8-4.
  9. ↑ Lundie, Roger S. (1. oktoober 2011). "The genetics of colour in fat-tailed sheep: a review". Tropical Animal Health and Production (inglise). 43 (7): 1245–1265. DOI:10.1007/s11250-011-9850-0. ISSN 1573-7438.
  10. ↑ "Karzai heads for hat trouble" (Briti inglise). 28. aprill 2002. Vaadatud 22. aprillil 2024.
  11. ↑ "Silk, Cashmere, Shearling, and Other Animal-Derived Clothing". PETA (Ameerika inglise). 22. juuni 2010. Vaadatud 31. mail 2024.
  12. ↑ "In Defense of Unborn Lambs – Brian.Carnell.Com". brian.carnell.com. Vaadatud 31. mail 2024.
  13. ↑ Buell, Paul D.; Anderson, E. N.; de Pablo Moya, Montserrat (2020). Crossroads of cuisine: the Eurasian heartland, the silk roads and food. Crossroads. History of interactions across the silk routes (inglise). Leiden ; Boston: Brill. Lk 221-34. ISBN 978-90-04-43210-9.
  14. ↑ Angelique. "Karakul - American Sheep". The Livestock Conservancy (Ameerika inglise). Vaadatud 22. aprillil 2024.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Karakullilammas&oldid=6662227"