Galba
Galba (Servius Sulpicius Galba Imperator Caesar Augustus; sünninimi Servius Sulpicius Galba; 24. detsember 3 eKr – 15. jaanuar 69 pKr Roomas) oli Vana-Rooma keiser 8. juunist 68 kuni surmani, valitsedes seega umbes 7 kuud.[1]
Tema valitsemist on iseloomustatud jäiga ja kindlana, kuigi tema nõuandjaid on nimetatud korruptiivseteks[1].
Galba isa oli konsul Gaius Sulpicius Galba ja ema oli Mummia Achaica. Ta oli pärit rikkast ja väärikast suguvõsast ning kuulus keiser Augustuse ja Tiberiuse soosingualuste hulka. Ta sai senaatoriks aastal 33 pKr. Aastatel 40–42 pKr sai ta ühe väeüksuse juhiks Ülem-Germaania aladel ning 44–45 pKr teenis ta Aafrikas prokonsulina.[1]
60. aastal määrati Galba Hispaania Citeriori provintsi juhiks, kus ta teenis 68. aastani. Uskudes, et keiser Nero plaanib teda mõrvata, nõustus Galba osalema valitseva keisri vastases mässus. Ettepaneku tegi Gallia Ludunensise provintsi juht Vindex. Seejärel lõi Galba Hispaanias uue leegioni ning värbas ka teistest impeeriumi piirkondadest endale ustavaid mehi. Samal ajal kaotas Vindex lahingu Reini ääres seal paiknevate leegionite vastu. Pretooria prefekt Gaius Nymphidius Sabinus meelitas keiserlikku ihukaitset Nerot hülgama, mille järel sooritas keiser 9. juunil 68 enesetapu.[1] Pärast seda marssis Galba Rooma ning senat kuulutas ta keisriks.[1]
Galba katsed kärpida Nero-aegseid ekstravagantseid kulutusi olid väga ebapopulaarsed, mida võimendasid Nero loodud väeüksuste likvideerimine ja oponentide, nagu Lucius Clodius Macer hukkamine, kes oli alustanud mässu just Nero vastu, lõigates läbi Rooma varustatuse teraviljaga. Galba keeldus maksmast tasu ka pretoriaanidele, mis viis uue keisri ühe lähima liitlase, Nymphidiuse mõrvani. Keiser premeeris Vindexile lojaalseid väeosi Gallias, mis tekitas pahameelt Vindexi alistanud Ülem-Germaania väeüksustes. 1. jaanuaril 69 keeldusid need Ülem-Germaania väeosad vanduma truudust Galbale ning ühinesid Alam-Germaania leegionite otsusega kuulutada keisriks Vitellius.[1]
Kui seni oli Galba oma järglaseks määranud Otho, siis senati toetuse võitmiseks otsustas keiser kuulutada oma järglaseks Lucius Calpurnius Piso Frugi Licinianuse, kes oli pärit auväärsest Rooma perekonnast. Endine Galba ustav liitlane Otho pöördus nüüd keisri vastu ja võitis pretoriaanide poolehoiu, lubadusega neid rahaliselt premeerida. Pretoriaanid mõrvasid seejärel 15. jaanuaril keiser Galba ja ka tema soosiku Piso Rooma foorumil.[1]
Ajaloolane Tacitus on kirjutanud Galba kohta: "See oli kõigi arvamus, et ta oli võimeline valitsema impeeriumi, mida ta kunagi ei valitsenud."[1]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
| Eelnev Nero |
Vana-Rooma keiser 68–69 |
Järgnev Otho |