Erika Roots

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia
Erika Roots. Autoportree

Erika Roots (sündinud Erika Salis; 15. mai 1916 Nõmme – 6. juuli 2008 New York, Ameerika Ühendriigid) oli eesti kunstnik ja tehniline joonestaja.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Erika Roots sündis 1916. aastal Johannes ja Kristiine Salise pere kolmanda lapsena, 1920. aastal kolis pere Tallinnast Järvamaale Türi kihelkonda Naabrimäe tallu, mille Kristiine Salis päris oma kasuisalt. Naabrimäe oli 25 ha suurune Väätsa ja Kirna mõisa piiril paiknenud hajatalu, mis oli märkimist leidnud juba 1805. aasta Kirna mõisa atlases. Erika käis algul Kirna ja hiljem Väätsa algkoolis, mille ta lõpetas 1930. aastal. Leeris käis ta 1934. aastal Paides. Juba lapsena ilmnes Erika kunstianne: ta voolis savist kujukesi ja joonistas.

Erika abiellus 1938. aastal fotograaf August Rootsiga (1904–1969) ja asus elama Narva, kus ta abikaasal oli fotoäri. Teise maailmasõja ajal, 1943. aastal, läks Erika Berliini kunsti õppima ja elas seal pagulasena kuni 1950. aastani, mil siirdus Ameerika Ühendriikidesse. Erika õppis New Yorgis tehnilist joonestamist ja töötas seejärel tuumaelektrijaamu projekteerivates ettevõtetes. Ta tegeles ratsutamisega – eelkõige takistussõiduga – ja osales arvukatel võistlustel. Erika külastas Eestit alles pärast taasiseseisvumist,1993. aastal, ja käis seejärel kodumaal peaaegu igal suvel. Erika Roots suri New Yorgis 6. juulil 2008 ja urn tema tuhaga on sängitatud vanemate hauaplatsile Türi Saunametsa kalmistul.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Erika Roots kuulus nende Eesti pagulaskunstnike hulka, kes said oma kunstihariduse välismaal. Tema loomingusse kuulus nii graafika, skulptuur kui ka õlimaal. Berliinis õppis Erika kunstikõrgkoolis (Hochschule für bildende Künste), kus tema suurimaks mõjutajaks sai selle kooli tuntuim õppejõud, kuulus teise põlvkonna ekspressionist Max Kaus. New Yorgis täiendas Erika end kunstikoolis Art Students League, mis võimaldas saada osa sealsest kirevast kunstielust. Kuigi Berliini perioodist teoseid säilinud ei ole, on ilmne, et just seal toimus tema eneseleidmine kunstnikuna. Saksa ekspressionismi mõju oli tugev ning kogu tema loomingule said omaseks nii sinised hobused, kubistlikud jooned, valguse ja varju rõhutamine kui ka tööde teatud lõpetamatus ja stiliseeritus.

Pagulusega seotud süngus ja raskemeelsus peegelduvad paljudel Erika Rootsi maalidel: „Haigevoodi juures“ (1951), „Naise portree“ (1954), „Maastik“ (1954) ja eelkõige „Vanemad“ (1957). Ta lõi ka suuremaid hästi läbimõeldud kompositsioone, nagu „Kolm naist“ (1953), „Suusatajad“ (1956), „Triikijad“ (dateerimata) ja „Flöödimängijad“ (1957). Helgus ja elurõõm kajastuvad eelkõige tema hobuseid ja ratsutamist kujutavatel töödel, kus on rõhutatud kiirust ja vabaduse tunnet.

Erika Rootsi töid on eksponeeritud paljudel näitustel, sh 1955. aastal rahvusvahelisel naiskunstnike näitusel ja mitmetel New Yorgi suurtel kunstinäitustel. New Yorgi Riverside'i muuseumis olid Erika Rootsi tööd väljas suurejoonelisel näitusel „Seitseteist eesti kunstnikku“ (1960).

Erika Rootsi maale säilitatakse Kumus, Tartu Kunstimuuseumis ja Eesti Ratsaspordi Liidus. Osa neist eksponeeriti 2010-2011 toimunud Eesti pagulaskunsti näitustel. Paides Wittensteini tegevusmuuseumis 2023. aasta suvel korraldatud näitus tutvustas erakogudes säilitatavaid skulptuure ja maale.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Eesti kunst paguluses. Tallinn 2010, lk. 366–369.
  • Merit Männi. Näitus koondab pagulaskunstniku lapsepõlvemälestused. - Järva Teataja, 8. juuli 2023.
  • Mariam Selge. Mõistatuslik Erika Roots. - Oma Hobu. 1/2012, lk. 72–79.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Erika_Roots&oldid=6661163"