Barokiajastu basspillid
 |
Barokk kunsti- ja muusikastiilina sündis 16. sajandi Itaalias, kus kujunes enamik ajastu muusikažanritest, kunstis arenes barokk enim Prantsusmaal ning Itaalia oli kõigis muusikavaldkondades Euroopale eeskujuks. Muusikastiilina võeti barokk kasutusele alles 18/19. saj. vahetusel.[1]
17. sajandi instrumentaalmuusikas oli suurimaks sündmuseks viiuli esilekerkimine soolo- ja ansamblipillina. See oli seotud kuulsa viiulimeistrite koolkonnaga Cremonas (Amatid, Guarnerid ja Stradivarid). Itaalia küpses barokkmuusikas oli kõige tavalisemaks ansambli koosseisuks barokktrio, millest kujunes välja "itaalia orkester" – kaks võrdse tähtsusega juhtivat viiulirühma, harmooniatäiteks vioolad ja vundamendiks basso continuo. Moodustati ka päris suuri orkestreid. [2]
Barokiajastu klahvpillimuusikat kirjutati järgmistele pillidele:
- klavessiin;
- klavikord;
- positiivorel.
Kõige mitmekülgsem roll oli klavessiinil, mis oli nii soolo- kui ka harmooniapill. Loe klavessiini kohta Vikipeediast. Kodudes oli kõige enam levinud klavikord ja positiivorel. Mõlemad olid väiksemad ja soodsamad kui sama pilliperekonna suured pillid.[3]
- ↑ "Barokkmuusika". www.taskutark.ee. Vaadatud 8. mail 2024.
- ↑ "Muusikaajalugu - 4.2 Pillid". sites.google.com. Vaadatud 8. mail 2024.
- ↑ "Barokk. Instrumentaalmuusika (tell + show)". vara.e-koolikott.ee. Vaadatud 8. mail 2024.