Mine sisu juurde

Arutelu:Aleksander II

Lehekülje sisu ei toetata teistes keeltes.
Allikas: Vikipeedia

Ignacy Hryniewiecki, kes enese koos keisriga õhku oli lasknud, viidi õukonna ratsaväe hospidali, kus ta 8 tundi hiljem suri. Veidi enne surma tuli ta meelemärkusele ja kui temalt siis nime ning seisust küsiti, vastas ta: “Ei tea.” “Narodnaja Volja” lootis selle atentaadi läbi “avada tee sotsiaalsele revolutsioonile”. Pjotr Kropotkin, “Anarhismi kõlbelised alused”: “Perovskaja ja tema sõbrad tapsid keiser Aleksander II. Ja kuigi inimkond tunneb vaistlikult vastikust verevalamise vastu /---/, andis inimkond õiguse revolutsionääridele. Mispärast? Mitte sellepärast, et oleks pidanud seda kasulikuks: rõhuv enamik inimesi kahtles selle tapmise kasulikkuses, vaid sellepärast, et inimkond tunnetas: mitte mingite miljonite eest siin maailmas ei oleks Perovskaja ja tema sõbrad nõustunud tapetud keisri asemel ise hakkama isevalitsejateks ja türannideks. Isegi need, kes ei tea selle tapmise kogu draamat, tunnetasid siiski, et seda ei ajendanud nooruslik uljus, see polnud paleepööre ega võimu kukutamine selleks, et seda enda kätte haarata. Neid juhtis viha türannia vastu, see viha oli jõudnud eneseohverdamise ja surmapõlguseni. “Nendel inimestel oli tõesti õigus võtta talt elu,” selline oli üldine kohtuotsus…” Sergei Netšajev, “Revolutsionääri katekismus”, §15: “Kogu see rüvetatud ühiskond tuleb tükeldada mitmesse kategooriasse. Esimene kategooria: need, kellele langetatakse viivitamatu surmaotsus. Ühing peab koostama nimekirja sellistest hukkamõistetutest selle järgi, kui kahjulikud nad on revolutsiooniürituse edule, nii et nimekirja eesotsas olijad koristataks ära kõigepealt.” -- Artiklist kõrvaldatud tekst. Taivo 8. september 2005, kell 13.55 (UTC)

  • Taivole. Hryniewiecki ei olnud "enesetaputerrorist". See, et ta surma sai, ei olnud ette planeeritud. Kõrvaldatud tekst sisaldab faktilist informatiivset materjali, mida pole põhjust artiklist välja jätta.--X 8. september 2005, kell 14.09 (UTC)
Panin osa materjali tagasi, sest see puudutab otseselt keisrit. Ülejäänu võiks vast panna tapja biograafiasse. Andres 8. september 2005, kell 16.38 (UTC)

Panen väljajäetud osa siia tallele. Seda võib mujal kasutada. Andres 17. september 2005, kell 14.46 (UTC)

14. märtsil (2. märtsil) avaldas "Narodnaja Volja" järgmise manifesti (tõlge vene keelest sõna-sõnalt):

TÄIDESAATVALT KOMITEELT

Täna, 1. märtsil 1881. aastal, kooskõlas Täidesaatva Komitee otsusega 26. augustist 1879. a., on surmaotsus Aleksander II-le k a h e T. K. agendi poolt täide viidud. Nende mehiste revolutsioonilise kohtumõistmise täideviijate nimesid ei loe T. K. veel võimalikuks avaldada. Kahte aastat jõupingutusi ja raskeid ohvreid saatis edu. Nüüdsest peale võib kogu Venemaa veenduda, et järeleandmatu ja kangekaelne võitluse pidamine on võimeline lõhkuma isegi Romanovite sajandipikkuse despotismi. T. K. loeb möödapääsmatuks jälle kõigi kuuldes meenutada, et ta mitte ühekordselt ei hoiatanud nüüdseks surnud türanni, mitte ühekordselt ei manitsenud teda – lõpetama oma inimesetapjalikku isevalitsust ja tagastama Venemaale tema iseenesestmõistetav õigus. Kõigile on teada, et türann ei pööranud tähelepanu kõigile hoiatustele, jätkates endist poliitikat. Ta ei suutnud hoiduda isegi surmanuhtlustest, isegi niisugustest meelepaha tekitavalt ebaõiglastest, nagu Kvjatkovski hukkamine. Repressioonid – jätkuvad. T. K., kogu aeg relvi käest panemata, otsustas – viia surmanuhtlus despoodi üle täidesaatmisele, milles see ka ei seisneks. 1. märtsil oli see täideviidud. Pöördume uudselt troonile astuva Aleksander III-nda poole meeldetuletusega, et ajalooline õiglus on olemas ka tema, nagu kõigi jaoks. Venemaa, kurnatud näljaga, ärapiinatud administratsiooni omavoli poolt, lakkamatult kaotav oma poegade väge võllastes, sunnitööl, sundasumistel, kehtiva rezhiimiga pealesunnitud nõrgestavas tegevusetuses, Venemaa e i v õ i n i i e d a s i e l a d a . Ta nõuab avarust, ta peab uuestisündima oma nõudmiste, oma soovide, oma vabaduse kohaselt. Tuletame Aleksander III-le meelde, et igasugune Rahva Vabaduse vägistaja on rahva vaenlane ja türann. Aleksander II-se surm näitas, millist kättemaksu selline roll väärib. T. K. pöördub vene kodanike mehisuse ja patriotismi poole palvega toetusele, kui Aleksander III sunnib revolutsionääre temaga võitlust läbi viima. Ainult rahva avar energiline isetegutsemine, ainult kõigi ausate kodanike aktiivne võitlus despotismi vastu võib Venemaa välja viia vaba ja iseseisva arengu teele. T. K., 1. märtsil 1881. aastal.

___________________________________________________________
“NARODNAJA VOLJA” trükikoda. 2. märts 1881. a.

vikis esineb ka nimekuju Aleksandr II, kas sama isik? --Bioneer1 (arutelu) 5. mai 2014, kell 22:10 (EEST)[vasta]