Amelinghausen

Amelinghausen
Pindala	27,4 km² (2017)
Elanikke	4118 (31.12.2022)
Koordinaadid	53° 8′ N, 10° 13′ E
	Valla asend Lüneburgi kreisis

Amelinghausen on vald Saksamaal Alam-Saksi liidumaal Lüneburgi kreisis. Valla pindala on 27,26 km². 31. detsembril 2017 elas seal 4004 inimest.

Vald asub keset Lüneburgi nõmme loodusparki. Amelinghausenist idas on Lopau jõe ülemjooks tõkestatud Lopausee järve moodustamiseks, mida kasutavad turistid.

Vallaosad[muuda | muuda lähteteksti]

Vallas on järgmised külad:

Amelinghausen
Dehnsen
Etzen

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Amelinghausenit on esmamainitud 22. mail 1293. Kuid asustus algas uuemal kiviajal. Esimesed inimesed piirkonnas olid rändkütid ja korilased umbes aastal 15 000 eKr. Nad jälitasid läänest tulevaid põhjapõdrakarju, kelle jaoks see piirkond, tänapäeva Lüneburgi nõmm, pakkus uut elupaika tänu oma palju mõõdukamale kliimale (kuigi oli veel jääaeg).

Tuhandeid aastaid hiljem, umbes aastal 3700 eKr, asusid sinna esimesed inimesed. Piirkonna esimesed asukad asusid Luhe jõe kallastele. Suhtlemise tulemusena rahvaga lõunas olid nad juba omandanud teadmisi põllumajandusest. Säilinud matusepaigad tunnistavad püsiasustust tänapäeva Lüneburgi nõmmel uuemal pronksiajal (1100–800 eKr), varajasel rauaajal (600–800 eKr) ja Rooma-eelsel rauaajal (600 eKr – Kristuse sünd), kuni rahvasterändamiseni (2.–6. sajand pKr).

Üks tuntud hauapaiku, mis nagu peaaegu kõik uuemast kiviajast, asub väikesel taastatud nõmmemaa alal ja on tänapäeval tuntud kui Oldendorfer Totenstatt. Seal asub kõrvuti mitu hauatüüpi (tumulused, urniväljad ja dolmenid) ja seda võib täna vaadata.

Küla nimi on tuletatud piiskop Amelung von Verdeni järgi. Amelung austas arvatavasti Hippolytust Roomast ja nimetas kiriku tema järgi. Vastavalt kohanimede päritolu uurimisele näitab lõpp -hausen, et see on üks hiljutisemaid asulaid (pärast 800. aastat) Bardengaus, sest sellised kohanimelõpud nagu -burg, -hagen, -ingen, -rode või isegi -husen (-hausen) võeti kasutusele frankide ajajärgul.

Piiskopi eravaldused, sealhulgas niinimetatud Junkernhofi talu, ei läinud pärast tema surma 962. aastal Verdeni piiskopkonnale, vaid liidendati tema venna Hermann Billungi poolt (suri 973. aastal), mis hiljem viis ekskommunikatsioonikorralduse kehtestamisni talle.

Amelinghausen oli foogtkond, kuhu kuulus 16 küla ja mis allus Winsen an der Luhe suurfoogtkonnale. Siiani on seal kohus (Gerichtsstätte) oma jurisdiktsiooniga, sealhulgas metsamaa kohus (Holzmarkengericht).

Aastatel 1603 kuni 1616 oli vürsti sugulane leskhertsoginna Hedwig Harburgis erinevaid nõidu "põletanud Moisburgi kõrgel mäel pärast ranget uurimist ja veekatset ". Need olid mõned viimased nõiaprotsessid praegusel Alam-Saksimaal. Kaks naist, kes jõudsid Winsenis 1611. aastal tuleriidale, olid õed Anneke ja Barbara Stehr Amelinghausenist. Kuidas see juhtus ja mis siis nendega juhtus, esitas kantor Heinrich Schulz Egestorfist Lüneburger Kreiskalenderis.

Pühapäeval 7. juunil 1818 toimus Amelinghausenis tulekahju, nagu on mainitud "Isamaalise arhiivi" (Vaterländischen Archiv) teises köites, iga-aastases kroonikas. Seesama dokument mainib ka, et 21. oktoobril 1818 lendas Clausthalis õhku püssirohuladu, tappes 27 inimest.

Kahetsusväärne tulekahju, mis ei olnud sõjast põhjustatud, oli Amelinghausenile suur katastroof, kuna kogu küla vanem osa põles vaid kahe tunniga maha. Sel ajal Amelinghausenis tegutsenud pastor Jacob Heinrich Grewe jättis traagilisest sündmusest üksikasjaliku ettekande.

Iidne külakirik, ehitatud 1501. aastal ümara kivitorniga, hävines selles lõõmas.

Haldusajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Sakside valitsemine[muuda | muuda lähteteksti]

Haldusüksused sakside ajal olid niinimetatud Gaud, mis jagunesid Goh'deks. Amelinghausen kuulus Bardengausse, mille ala kattis tänapäeva Lüneburgi kreisi ja osi Harburgist, samuti Soltau ja Uelzeni. Amelinghauseni Goh kattis piirkonna Luhe ülemjooksult Lopau alamjooksuni. Õigust Goh'des jagasid niinimetatud Gau või Goh krahvid (Gaugrafen või Gohgrafen). Nad valiti ametisse sakside kohtupiirkonna (Gerichtsgemeinde) poolt.

Gau eesotsas seisis vabade aadlike (Edelfrei) inimeste rühma poolt valitud mees. 8. sajandi lõpus lubas Frangi keiser Karl Suur vanal Gau süsteemil jätkuda, kuid pani valitud juhtide asemel ametisse keiserlikud ametnikud. See andis krahvidele kogu vastutuse ja võimu, kaasaarvatud kohtualluvuse. Krahvide ametid ja valdused muutusid aja jooksul päritavaks.

Lüneburgi maa piirkondlik areng[muuda | muuda lähteteksti]

961. aastal nimetas keiser Otto I krahv Hermann Billungi Saksimaa hertsogiks. Uus hertsog ehitas oma linnuse Lüneburgi Kalkbergile. Sealt alates oli Lüneburg tema valduste keskus. Pärast Verdeni piiskopi Amelungi, kes oli Billungi vend, surma nõudis Verdeni piiskopkond Amelungi valdust. Hertsog Hermann Billung ei nõustunud sellega ning nõudis oma venna pärandit, kuigi selle tulemusena ta tõenäoliselt ekskommunikeeriti kiriku poolt. 1106. aastal anti hertsogkond üle Lothar von Supplinburgile. Tänu Lothari staatusele ja jõukusele, mis tugines võimule, läks hertsogkond 1137. aastal Welfidele ja jõudis oma kõrgpunkti Heinrich Lõvi ajal, kuid siis saabus lõpp. 1235. aastal anti Braunschweig-Lüneburgi hertsogkond Welf Ottole. 1267. aastal jagasid tema pojad Albrecht ja Johann Braunschweig-Lüneburgi eraldi Braunschweigi ja Lüneburgi vürstkondadeks. Lüneburg jäi hertsog Johanni järglaste kätte 1359. aastani. 25. mail 1428 jagati Welfide valdused taas Celles. Hertsog Bernhard ja tema poeg Otto said Lüneburgi vürstkonna. Braunschweig-Wolfenbütteli vürstkond läks Bernhardi vennale.

Lüneburgi ringkondlik jaotus[muuda | muuda lähteteksti]

Järk-järgult asendati sakside Gau struktuur niinimetatud ringkondliku jaotusega (Amtsverfassung). Selle kohaliku jaotuse algus Lüneburgi vürstkonnas pärineb 14. sajandist. 13. sajandi jooksul asutasid Welfi hertsogid haldusüksused, niinimetatud Verwaltungseinheiten. Uue ringkonna keskuseks oli linnus, milles kõige tähtsam mees toimis kui Burgvogt. Asendushaldussüsteem toimis üllatavalt hästi, kuna foogtid olid hertsogkonna ametnikud ja said hertsogite annetatud valdusi. 16. sajandil toimus vana halduse tsentraliseerimine ja süstematiseerimine. Lüneburgi ringkondliku jaotuse laienemine jätkus 16. sajandil. 18. sajandi lõpul oli kogu Lüneburgi vürstkond jagatud 29 ringkonnaks või Amtiks.

Amelinghauseni mõjusfäär[muuda | muuda lähteteksti]

Kaasaegse nimetuse "Vogtei Amelinghausen" (Amelinghauseni foogtkond) leiab kõigepealt 1450. aasta maksuregistrist (Schatzregister). Register näitab kord aastas Amelinghauseni ringkonna piires registreeritud elanike maksu. Amelinghauseni foogtkond esineb rahandusregistris märkusega: Uppe der Tecche, mida Hammerstein Loxten kahtlustab, on kirje ajast enne lossi hävitamist Lüneburgi Kalkbergil, kus tema arvates asus selle piirkonna külade sissetulekute kogumise keskus. 15. sajandil kuulusid Amelinghauseni foogtkonda järgmised 39 küla: Munster, Ilster, Kohlenbissen, Schmarbeck, Trauen, Creutzen, Bispingen, Behringen, Haverbeck, Ehrhorn, Wilsede, Evendorf, Hörpel, Volkwardingen, Borstel, Hützel, Steinbeck, Garlstorf, Toppenstedt, Putensen, Südergellersen, Drögennindorf, Betzendorf, Diersbüttel, Rehlingen, Holtorf, Ehlbeck, Dehnsen, Etzen, Wohlenbüttel, Oldendorf, Marxen, Harlsem, Schwindebeck, Sottorf, Soderstorf, Rolfsen, Wetzen ja Amelinghausen.

Amelinghauseni ringkonnafoogtkond[muuda | muuda lähteteksti]

Ringkonnafoogtide (Amtsvögte) töölevõtmine oli kantselei (Kanzlei) vastutada Celles. Esimesed kuus foogti olid: Hans von Iburg, Harman Lucht, Joachim Brabandt, Fritz Eltze, Viktor Dolle ja Peter Oberg. Esimese kuue nimed on teada hilisema Enckhauseni ringkondliku foogtkonna kirjast 12. augustist 1646.

Uus haldus aastatel 1810–1866[muuda | muuda lähteteksti]

Ringkondlik haldussüsteem, kuigi kestis 1885. aastani, koges katkestust Napoleoni ajastul. Prantsuse prefektuurisüsteem toodi Saksa territooriumile 1810. aastal. Süsteemil oli nelja tüüpi haldus- ja kohtutaset. Suurim oli departemang, mida juhtis prefektuur, kelle kõrval töötas peasekretär. Lisaks oli kolmest või neljast liikmest koosnev prefekturaat, kes teostas kohtuvaidlusi haldusküsimustes. Departemang jagunes üksikuteks ringkondadeks (Distrikte). Väikseimad üksused olid kommuunid (Kommunen) või munitsipaliteedid (Munizipalitäten). Kakskümmend viis kuni kolmkümmend küla või kommuuni rühmitati raadideks (mairie). Rae eesotsas oli Bürgermeister. Siis olid veel kantonid (Kantone), kus oli umbes 5000 elanikku. Suurem osa Amelinghauseni foogtkonnast kuulus 4. juulist 1811 Behringeni rae alla. Uus toonase Hannoveri ringkonna jaotus jõustus 1. oktoobril 1852. Seniajani olid haldus ja kohus eraldatud.

Halduse areng Preisi mõju all[muuda | muuda lähteteksti]

Vaatamata piirkonna annekteerimisele Preisimaa poolt jäid selle haldus ja kohus peaaegu endiseks. Kuid Preisi riik pidas vajalikuks erihaldustaset ringkonnavalitsuse (Amt) ja riigi senešalli (Landdrostei) vahel. Lüneburgis rajas Preisimaa seitse sellist maakonda (Kreise). Tekkinud maakonnad jagati edasi suurmaaomanike, linnade esindajate ja valdade esindajate vahel. 1928. aastal jaotati Lüneburgi maakond 71 vallaks. 1867. loodud maakonna eesotsas seisis Landrat, kes ei olnud valitud president, vaid Preisi ametnik. Aastatel 1885–1919 olid pooled Lüneburgi maakonnanõukogu liikmed valdadest ja pooled suurmaaomanike hulgast.