Jules et Jim

Allikas: Vikipeedia

"Jules et Jim" ("Jules ja Jim") on prantsuse filmirežissööri François Truffaut' 1962. aastal valminud mängufilm, olles üks prantsuse nn. "uue laine" säravamaid esindajaid.

"Jules ja Jim" on võrratu, unustamatu film tänu erakordselt huvitavate väljendusvahendite kasutusele, mis samas ei mõju aga sugugi kunstliku ja formalistlikuna, vaid otse vastupidi, loob poeetiliselt kujundliku filmikeele, kus erinevatest vaatevinliktest jutustatud loos segunevad dokumentaalsed kaadrid mängulistega, ajas ja ajaga võitlevad karakterid aga üritavad pääseda välja raamidest, mida on loonud autor. Filmi on võrreldud muusikalise eleegiaga Ajas. Kunstikriitikud on määratlenud seda kui kubismi filmikunstis. Igal juhul mõjub ta täna niisama värskena nagu ligi 50 aastat tagasi.

Filmi tegevus toimub enne Esimest maailmasõda, sõja ajal ja pärast sõda. Alguses olid kaks sõpra Jules (Oskar Werner) ja Jim (Henri Serre), siis tuli Catherine (Jeanne Moreau), kes kuulutas liivaterade filosoofiat. Ja siis tuli sõda, mis omakorda purustas ja lõi segamini kõik, kus eri pooltele võitlema sattunud Jules'i ja Jimi kõige suuremaks hirmuks oli kogemata tulistada üksteise pihta.... Sõjale järgneb Rahu. Kas kildudeks purunenud maailma/u on võimalik kokku lappida? Kas on võimalik kaitsta maailma destruktueerumise eest?Film on armastusest, vihkamisest, sõprusest ja nagu enamikes heades filmides, on ka siin üheks peategelaseks aeg, ajastus, hetked, mis annab meile võimaluse armuda, armastada, lahutada, ajada tülli parimad sõbrad, et siis leppida taas ja nii seni, kuni tekib katkestus, kildudeks purunemine. Kuidas ja kas on võimalik näidata inimesi ja maailma kunstis nii, et see ei häviks? Või just vastupidi, ongi kunst see, mis ainsana suudab kaitsta inimesi ja elu maapeal hävingu eest, kui mitte muud moodi, siis vähemalt jäädvustades selle endas, oma erinevates osades, vormides?

Seda filmi on peetud Truffaut' armastuskirjaks Kinole.