Sotsiaalne haavatavus
Sotsiaalne haavatavus (inglise social vulnerability) tähendab inimeste, organisatsioonide või ühiskondade vastuvõtlikkust erinevatele stressitekitajatele ja šokkidele nagu kuritegelik käitumine, sotsiaalne tõrjutus ja loodusõnnetused. Nad ei suuda nende mõjudele vastu hakata. Tavaliselt on sellised olukorrad tingitud sotsiaalsest suhtlemisest, institutsioonide ja süsteemide kultuurilistest väärtustest.[1]
Sotsiaalset haavatust suurendavad nt eluliselt oluliste ressursside (toit, joogivesi) äkiline vähenemine, äärmuslikud ilmastikuolud, sõjalised konfliktid[2].
Psühholoogias peetakse haavatavust inimese vastupanuvõime puudumiseks, kaitsetuseks. Need inimesed on emotsionaalselt kergelt haavatavad ja neil on ka suurem tõenäosus psüühikahäiretele.[3][4]
Need inimesed on tavaliselt aktiivsed, impulsiivsed, agressiivsed ja vihastuvad kergesti. Neil on väike rutiinitaluvus ja nad otsivad tegutsemiseks väliseid stiimuleid. Neil puudub hirm oma tegevuse tagajärgede pärast. Neil on väihe empaatiat teiste inimeste tunnete vastu.
Inimene läbib oma arengus haavatavuse faasi näiteks teismelisena.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Luis Flores Ballesteros. "What determines a disaster?" 54 Pesos May. 2008:54 Pesos 11 Sep 2008. <https://web.archive.org/web/20120320211421/http://54pesos.org/2008/09/11/what-determines-a-disaster/>
- ↑ Säästva arengu sõnaseletusi. Säästva Eesti Instituut, SEI Tallinn. [1] (vaadatud 10.10.2012)
- ↑ Lexikon der Psychologie. Vulnerabilität. 8. detsember 2016. Spektrum Akademischer Verlag
- ↑ Judith Rich Harris. "The Nurture Assumprion". 1998. The Free Press, S. 295/296