Kaarel Liimand

Kaarel Liimand
Autoportree (1936)
Sünninimi	Karl Limann
Sündinud	12. mai 1906 Rapla
Surnud	august 1941 Pihkva lähistel
Rahvus	eestlane
Haridus	Ants Laikmaa ateljeekool, Kõrgem Kunstikool Pallas, Riigi Kunsttööstuskool
Tegevusala	maalikunstnik
Tuntud teoseid	"Naine natüürmordiga" "Liblikapüüdjad" "Lehmad"

Kaarel Liimand (kuni 10.02.1937 Karl Limann, kuni 11.03.1937 Kaarel Limann; 12. mai 1906 Rapla lähedal – august 1941 Pihkva lähistel) oli eesti maalikunstnik.

Elukäik

Karl Limann sündis 12. mail 1906 viielapselises peres. Tema ema Mari Limann (Pikkaru) oli isa teine abikaasa. Isa Jüri Limann (1853–1910) sai Käära talu peremeheks 1897.

Ta õppis 1913–1920 Alu vallakoolis ja Rapla algkoolis. Kooliajal oli ta elav ja sõbralik poiss, kelle vallatused olid üle kooli tuntud. Tema hüüdnimeks pandi "Toots". Kuna Karl oli pere noorim laps, oskas ta nautida tähelepanu ja sellega kaasnevat. H. Läti andmetel kutsuti Limanni koolis ka "Manniks" (arvatavasti perekonnanime järgi).

Kuuendas klassis lasi loodusõpetaja õpilastel õuest tuua hariliku hobukastani võrseid. Antud ülesande järgi pandi need toas veenõusse kasvama ning jälgiti tema kasvu kuu aja jooksul. Lisaks sellele, et märgiti üles taime kasvuandmed, pidi ka tema arengust pilte joonistama. Teiste tööde seas paistis silma just Karli töö. Ta sai õpetajalt kiita, et ta oli joonistanud kõige natuurilähedasemalt ja realistlikumalt. See kiitus arvatavasti ahvatles noort inimest just kunstitee oma ellu valima Ta hakkas joonistustundides rohkem silma paistma ning kodust kaasa toodud joonistused ja akvarellitööd said nii mõnikordki joonistusõpetaja H. Veidenbaumi tunnustuse osaliseks. Samal kevadel saavutas Limann joonistamises klassi parima õpilase maine.

Rapla algkooli 5. klassis ta haigestus ja pidi puudumise tõttu uuesti klassi kordama, kuid järgneval aastal lubati tal ikkagi 6. klassi eksamid koos endiste klassikaaslastega sooritada..

1921. a. lõpetas Karl Rapla 6-klassilise algkooli ning asus keskharidust omandama. Tal oli soovitatud õpinguid jätkata kunstikoolis, kuid pärast algkooli lõpetamist eelistas Limann õpinguid jätkata polütehnikumis. Seni kogunenud teadmised jäid polütehnikumi jaoks nõrgaks ning ta ei saanud sisse. Õde oli viinud tema õppimise sooviavalduse ka Tallinna Riigi Kunstitööstuskooli ning sinna sai noormees vabakuulajana sisse. Aastatel 1920–1925 õpptis ta Tallinnas Riigi Kunsttööstuskoolis. Kunstitööstuskooli kõrvalt täiendas end Ants Laikmaa ateljeekoolis.

1924. aasta kevadel lõpetas ta Kunstitööstuskooli alamastme ja läks üle ülemastmele, spetsialiseerudes dekoratiivmaali alale. J. Raidjõe oma artiklis "Maalikunstnik Kaarel Liimand" arvab, et Liimand lahkus Kunstitööstuskoolist 1925. aastal ja siirdus kunstikooli Pallas.

Tallinna Riigiarhiivi andmetel kirjutas Limann 1926. aasta talvel sooviavalduse Pallasele, et sinna õppima asuda. Ka ärakiri tunnistusest Riigi Kunstitööstuskoolist tunnistab Limanni edasijõudmist 1925/26. õppeaastal.

Aastatel 1926–1933 õppis ta Tartus Pallases. Seal õppis ta põhiliselt Ado Vabbe juhendamisel maaliklassis.

28. jaanuaril 192? toimunud kunstiajaloo eksamil tuli tal vastata teemadel: Egiptuse kunst, Kreeka õitseaja kunst, Prantsuse gootika, Madalmaa 15. sajandi kunst, Prantsuse 18. sajandi kunst, Veneetsia 18. sajandi kunst. Hindeks sai ta hea. 27. septembril 1929 vaatas Pallase õpetajate nõukogu läbi õpilaste palved õppemaksust vabastamise kohta ning K. Liiman sai soodustust .

1929–1930 oli ta kaitseväeteenistuses ratsaväes. Sel ajal oli ta masendunud meeleoluga ja elutüdimuse tundega, mis muidu tema optimistliku karakteri juures harva ette tuli.

1933. aastal lõpetas ta Pallase ja sai kätte lõputunnistuse. Liiman esitas lõpetajate tööde näitusele 14 tööd, sai praktilise osa hindeks hea ja teoreetilise osa "läbitud". Pärast kooli lõpetamist jäi ta elama Tartusse ja hakkas tegutsema vabakutselise kunstnikuna. Ta kuulus aastast 1933 kunstiühingusse Pallas.

Alates 1935. aastast töötas ta Pallases joonistusõpetajana ja 1939 maaliateljee juhatajana, 1940. aastast oli ta Riigi Kõrgema Kunstikooli direktori asetäitja.

1934. aastal käis ta õppereisil Nõukogude Liidus.

Juba õpingute ajal Tallinnas oli ta elanud oma õe juures ning arvatakse, et tema maailmavaadete üheks otsustavaks osaks kujunes õemees K. Tuisk (1891–1941). Kuna Liimand oli varajases lapsepõlves kaotanud isa, siis üsna tõenäoline, et Tuisk sai talle mingil määral isa asendavaks eeskujuks ja juhiks.

Liimand pooldas kommunistlikku ideoloogiat.

Tema naise Aino Bachi õemees oli seotud Venemaa kommunistliku liikumisega. Seega võisid Liimandi kommunistlikud mõjutused tulla ka naise perekonnast, kus nad aeg-ajalt ka külalisteks olid. Kindlasti jäi ta silma õemehe parteikaaslastele ja oli ka seetõttu hiljem üks väljavalituid, kes 1941. aasta suvel Nõukogude laskemoonarongi saatjaks sai. A. Liimand on ütelnud, et "kui antakse sõjamehele kätte püss, siis ta laseb; sõjamees ei ole õpetatud mõtlema, vaid käsku täitma."

Aastatel 1940–1941 oli ta Eesti Nõukogude Kunstnike Liidu organiseerimistoimkonnas.

Liimand oli abielus kunstnik Aino Bachiga (1901-1980). Boriss Bernštein väitis oma raamatus "Aino Bach", et "1931. aastal sai Aino Bachist Karl Liimandi naine". Hilja Läti märkis oma teoses "Karl Liimand" A. Bachi jutu ainetel , et nende abielu vormistati 1937. aastal enne välismaareisi Lääne-Euroopasse (1937. aastal käis Limann õppereisil Pariisis). Tõenäoliselt on see hilisem faktiväide abiellumise aastaarvu osas täpsem.

Reis Euroopasse oli mõeldud tutvumiseks maailmakunsti ühe osaga, kuid Bachi ja Liimandi jaoks oli see ka kui pulmareis, mis tollaste rahaliste olude tõttu teisiti teoks ei saanud. Reis toimus tänu Liimandi välisstipendiumile ja Bachi honorarile. Enne reisi olid noored õppinud prantsuse keelt ning reis meeldis mõlemale väga. See jäi nende viimaseks ühiseks välisreisiks. Kaarel Liimandil ei olnud lapsi.

1937 eestistasid Karl ja tema vennad ning õed omad nimed. Pärast Prantsusmaa reisi sai Karlist Kaarel Liimand. Nime nd-lõpp olevat prantsuspärane ja inspireeritud Prantsusmaa külastamisest.

6. juulil 1941 kohtas Aino Bach oma meest juhuslikult Pihkva rongijaamas. Laskemoonarong, mille vagunisaatja Liimand oli, oli jäänud Tartust evakueeritute rongi kõrvalteele seisma. Viimases rongis oli ka Aino Bach. Kunstnikepaar sai kokku ja varsti hakkas evakueeritavate rong edasi sõitma – Bach jõudis sellele vaevu peale joosta. Pole teada, kas Aino Bach jõudiski mehele lapseootust mainida, kuid varsti pärast seda ta kaotas lapse. Kaotus olevat tekkinud pingest, mis tekkis rongile tormates, et mitte maha jääda. Varsti pärast seda kohtumist hukkus Liimand hävituspataljonis. Täpset surmakuupäeva pole kindlaks tehtud, kuid tõenäoliselt toimus see vahemikus 6. juuli kuni 12. august 1941. Ago Liimand usub, et see oli olnud venelaste poolt organiseeritud sõit, kus vagunisaatjateks oli pandud eesti rahvusest parteikaaslased, kuna oli teada sakslaste võimalikust ründeplaanist.

1941. aasta 6. juulil sai Pihkva jaama lähikonnas sakslaste õhurünnaku ajal tabamuse laskemoonarong, mida Kaarel Liimand saatis. Sellisel juhul oleks kunstniku surmapäev 6. juuli 1941. Kuid on tähelepandav fakt, et Liimandiga koos moonarongi saatjaks läinud Tartu hävituspataljoni mees Himmelhoch, saatis onule telegrammi Novgorodist kuskil enne 10. augustit. Ometi ei teata kindlalt, kas nad sattusid koos ühele moonarongile. Samuti ei pruukinud sakslaste tabamuse korral hukkuda kogu moonarongi meeskond. 9. juulil langes kogu Pihkva Saksa vägede kätte, mistõttu pole siiani kindlaks tehtud Liimandi surma üksikasju ega daatumit. Kirjalikes allikates on Liimandi hiljem sageli märgitud, et ta "hukkus hävituspataljoni liikmena" vms (Nurk 1977, 190), (EKA 2002, 239), (EKA 1970, 19), nt Eesti entsüklopeedia 5. köites on kirjas, et K. Liimand jäi 1941. aastal hävituspataljoni võitlejana Pihkva lähistel teadmata kadunuks.

Käära talust on järel ainult väravad ja koduhoovi püstitatud mälestuskivi.

Perekonnast

Karl Limann sündis 1906. aastal viielapselises peres. Tegelikult sündis kaheksa last, kuid esimene poeg Hans suri kolmeaastaselt 1887, vend Otto üheksakuuselt 1887. Tema ema Mari Limann (sündinud Pikkaru, 1867–1928) oli isa teine abikaasa (ja isa esimese abikaasa õde). Isa esimene naine Leena Limann (s. Pikkaru) 1860–1888 suri tütre sünnitamisel. Isa Jüri Limann (1853–1910) sai Käära talu peremeheks 1897. aastal.

Kaarel Liimandi kohta käivatest allikatest ja teostest võib leida rohkeid vastuolusid tema nime õigekirjutuse osas. Kasutatud on nimekujusid "Limann", "Liimann", "Liiman" ja "Liimand". Ka eesnimena on vahel kasutatud nimekuju "Karl", teisal jälle "Kaarel". Segaduse on põhjustanud asjaolu, et kunstniku sünninimi oli Karl Limann ja eestistatud eesnimi Kaarel ning eestistatud perekonnanimi Liimand (alates 1937. aastast). Kui perekonnaliikmed tahtsid oma surnud esivanematele hauakivid tellida, olevat neile ühest kirikust teatatud, et seda nime ei saavat kirjutada "Liiman", kuna kirikuraamatutes olevat nimi kirjas kujul "Liman", mistõttu on neil hauakividel nüüd kirjas nimekuju Liman. 1937. aastal eestistasid Karl ja ka tema vennad ning õed enda nimed ja uueks ühiseks perekonnanimeks sai Liimand; vaid vend Jüri oli juba teistest eraldi oma nime eestistanud ja selle Liimets'aks muutnud.

Kaarel Liimandil ei olnud lapsi.

Looming

"Köögis" (1934). Õlimaal lõuendil. Kuulub Tartu Kunstimuuseumi kollektsiooni

Liimand tegi kunstitöid nii kompositsiooni, portree, natüürmordi, maastiku kui aktimaali alal.

"Liimand pööras maalis tähelepanu kõigile komponentidele, kuid eriti tähtsaks tundub ta olevat siiski pidanud värviprobleeme. Tema koloriidi põhiakord on tavaliselt rajatud kollastele-sinistele toonidele. Kuid talle olid südamelähedased ka hallid toonid oma nüansside ja varjundirikkusega".

Akvatinta

• Tartu motiiv. 1934. Akvatinta
• Poiss (vennapoeg Ago Liimand). 1937. Akvatinta

Akvarell

• Pariisi bulvar. 1937. Akvarell
• Notre Dame`i katedraal. 1937. Akvarell
• Pariisi katused. 1937. Akvarell.
• Pariisi vaade. 1937. Akvarell
• Pariisi motiiv. 1937. Akvarell
• Pariisi motiiv. 1937. Akvarell

Joonistused

• Kompositsioon. 1923. Kriidijoonistus
• Natüürmort pealuuga. 1923–1925. Sulejoonistus tušiga
• Kunstniku ema portree. 1928. Kriidijoonistus
• Päevalilled. 1930–1933. Värviline kriidijoonistus
• Istuv poiss. 1939–1940. Kriidijoonistus

Pliiatsijoonistused

• Tiiu-Mall Hiie portree. 1937. Pliiats
• Juuli Loidi portree. 1938. Pliiats
• Mustlaspoiss. 1939. Pliiats
• Hindi portree. 1940. Pliiats
• Tervitav tööline. 1941. Pliiats
• Eerik Haameri portree. 1939. Pliiats

Söejoonistused

• Akt. 1925. Süsi
• Helgi Raami portree. 1939. Süsi, sangviin
• Eerik Haameri portree. 1939. Süsi, sangviin
• Akordionimängija. 1938. Süsi
• Kunstnik Kristjan Tedre portree. 1940. Süsi
• Poiss bajaaniga (etüüd). 1938. Süsi

Külmnõel

• Kirjanik Aadu Hinti portree. 1940. Külmnõel
• Merilaasi portree. 1940.
• Daami portree. 1934. Külmnõel

Litograafia

• Naise portree. 1934. Litograafia

Monotüüpia

"Emajõgi" (u 1935–1940)

• Emajõe kallas. 1935. Monotüüpia
• Lapse portree. 1935. Monotüüpia
• Natüürmort. 1935. Monotüüpia
• Natüürmort. 1936. Monotüüpia

Ofort

• Mustlaspoiss. 1938. Ofort
• Poiss. 1940. Ofort
• Kirjanik Aadu Hindi portree. 1940. Ofort

Tušš, akvarell

• Natüürmort. 1924. Tušš, akvarell
• Natüürmort. 1925. Tušš, akvarell

Kuivnõel

• Kirjanik Aadu Hindi portree. 1940. Kuivnõel
• Noormehe portree. Kuivnõel
• Naise portree. 1940. Kuivnõel
• Kersti Merilaasi portree. 1940. Kuivnõel

Õlimaalid

"Lehmad" (1930)

"Tartu motiiv" (1935)

"Lodjad Emajõel" (1938)

"Tööliste rongikäik" (1941)

• Puiestee. 1927. Õli
• Tartu motiiv. 1928–1929. Õli
• Armi koolimaja. 1929. Õli
• Ema ja Laps. 1932. Õli
• Sügis (Kartulivõtjad). 1933. Õli
• Liblikapüüdjad. 1933. Õli
• Tõnis Loidi portree. 1933. Õli
• Maskid. 1934. Õli
• Köögis. 1934. Õli
• Kunstnik Kristjan Tedre portree. 1934. Õli
• Aino Bachi portree. 1934. Õli
• Maskid. 1934. Õli.
• Aino Bachi portree. 1934. Õli.
• Tartu motiiv. 1935. Õli.
• Tütarlaps raamatuga. 1935. Õli.
• Tütarlapse portree. 1935. Õli
• Rõdu. 1935. Õli.
• Karjane (etüüd). 1936. Õli
• Istuv tütarlaps. 1936. Õli
• Mees kullerkuppudega. 1936. Õli
• Mehe portree. 1936. Õli.
• Jaan Tõnissoni portree. 1936. Õli
• Lõikus. 1937. Õli
• Lodjad Emajõel. 1938. Õli
• Poiss punastes pükstes (Poisike). 1938. Õli
• Rutja maastik. 1938. Õli
• Akordeonimängija. 1938. Õli
• Emajõgi. 1938. Õli
• Natüürmort torsoga. 1938. Õli.
• Maastik suvitajatega. 1939. Õli
• Natüürmort õuntega. 1939/40. Õli
• Porkuni maastik. 1939/40. Õli
• Luuletaja Debora Vaarandi portree. 1940. Õli
• Debora Vaarandi portree. 1940. Õli.
• Tööliste rongikäik. 1941. Õli
• Leivategija portree. 1928–1930. Õli
• Tartu äärelinn. 1928–1930. Õli
• Natüürmort. 1928–1930. Õli
• Perekond õhtul. 1932. Õli, kartong.
• Tartu motiiv. 1932–1933. Õli
• Vanaeit. 1933. Õli
• Õhtu. (Figuraalne kompositsioon.) 1933. Õli
• Natüürmort kipsist lapsefiguuriga. 1933. Õli
• Liblikapüüdjad. 1933. Õli
• Istuv akt. 1933. Õli
• Sügis. 1934. Õli
• Natüürmort naisega. 1934. Õli
• Istuv akt. 1935. Õli
• Motiiv botaanikaaiast. 1935. Õli
• A. Rõude portree. 1935. Õli
• Autoportree. 1936. Õli
• Tuulajad. (Viljapuhastajad.) 1936. Õli
• Rannamaastik. (Karepa maastik.) 1936. Õli
• Tartu motiiv. 1936. Õli
• Tütarlaps. 1936. Õli
• Aino Bachi portree. 1936. Õli
• Poiss kitarriga. 1936. Õli
• Narva vaade. 1937. Õli
• Õunakoorija. (Aino Bachi ema portree.) 1937. Õli
• Vanamees kruusiga. (Anio Bachi isa portree.) 1937. Õli
• Naisakt. (Alasti.) 1938. Õli
• Pähklikorjajad. 1939. Õli
• Põlva maastik. 1939. Õli, papp
• Akna all. 1939. Õli
• Mererand Rannamõisas. (Rannik.) 1939. Õli
• Tütarlapse portree. (Prl. Raami portree.) 1939. Õli
• Neljas rood Naroova kaldal. Dateerimata. Õli
• Pastoraal. 1940. Õli

Vaata ka

• Kaarel Liimandi tänav

Kirjandust

• Abel, T. 11.10 1985, Kuue maalikunstniku näitus nüüd ja 1939. aastal, Sirp ja Vasar
• Bernstein, B. 1981, Aino Bach, Tallinn
• 1990, Eesti entsüklopeedia, II trükk, V köide (EE), Tallinn
• 2002, Eesti Biograafiline Leksikon. Täiendusköide, Saku
• Genss, J. 1948, III osa, Eesti kunstnike leksikoni, Tallinn
• Jassmann, Š.; Läti, H. n 1,1964, Kaarel Liimandi maaliloomingust, Kunst
• Johani, H. 7 1985, Inimesi ja sündmusi, Looming
• Lamp, E., 1970, Kunst Suure Isamaasõja ajal, Eesti kunsti ajalugu (EKA), II köide, Tallinn
• Loodus, R., Keevallik, J., Ehasalu, P., 2002, Eesti Kunsti Ajaraamat 1923–1944 (EKA), Tallinn
• Läti, H. 11.05 1986, Juubilar Kaarel Liimand, Rahva Hääl
• Läti, H. 29.10 1976, Kaarel Liimand, Sirp ja Vasar
• Läti, H. 1973, K. Liimand, Tallinn
• Läti, H. 1963, K. Liimand, Tallinn
• Nurk, T. 1977, Kõrgem Kunstikool "Pallas", Tallinn
• Toomtalu, H. 22.05 1986, Meenutusi Kaarel Liimandist, Ühistöö
• Pukk, P. 11.05 1986, Valgusepüüdja, Noorte Hääl
• Pütsep, E., 1996, Kunstielu Eestimaal II, Stockholm
• Raidjõe, J. 7.01 1975, Maalikunstnik Kaarel Liimand, Ühistöö
• Solomõkova, I. 1977, Maal, Eesti kunsti ajalugu (EKA), I köide, II raamat, Tallinn
• 19.01 1965, Tuntud inimesi meie rajoonist: Kaarel Liimand, Ühistöö
• Vulf, E. 26.03 1987, Õunapuude õitsemise ajal, Ühistöö

Arhiivimaterjalid

• ERA (Eesti Riigiarhiiv Tallinnas), f. 3950 (Kõrgem Kunstikool Pallas), nimistu 1, säilitusühikud 9, 11, 14, 15, 33, 41, 42, 51, 74
• MT (Mahtra Talumuuseum Juurus), f. 3367 (Minu koduküla Rapla-Uusküla. Koostanud H. Toomtalu, 1996), n. 1

Videod tema kohta

• Soosaar, M. 1978, Liblikapüüdja, Eesti Telefilm

Näitused

• "Pärsimägi ja Pallas", Rüütelkonna hoone, 28.02.–11.05.2003
• "Aino Bach", Adamson-Ericu muuseum, 28.03.–11.05.2003