Hobuste treenimine
Hobuste treenimine on hobustele ratsa- või veohobusena töötamiseks vajalike käitumisviiside õpetamine. Hobune peab inimese käske täitma, kui inimene seda nõuab. Hobuste treenimise eesmärk on luua turvaline ja harmooniline suhe inimese ning hobuse vahel.[1]
Taust[muuda | muuda lähteteksti]
Hobused on sotsiaalsed karjaloomad, kes järgivad juhti ja domineerimise hierarhiat. Hobustel on pikaajaline mälu ning nende koostöö inimesega tugineb nende loomulikul uudishimul ja tugevatel sotsiaalsetel oskustel inimestega suhtlemisel. Hobuste treenimine nõuab treenijalt kannatlikkust ning arusaamist hobuse loomusest. Oluline etapp on noore hobuse saduldamine, mis märgib ratsaniku üleminekut maa pealt hobuse selga. See on hetk, kus loom ja inimene saavad esmakordselt tõeliseks meeskonnaks, luues aluse usalduslikule ja vastastikku austavale suhtele.[1]
Noorhobuse treenimine[muuda | muuda lähteteksti]
Käekõrval hobuse treenimine on traditsiooniline meetod, mis Eestis pole laialdaselt tuntud, kuid on oluline klassikalises koolisõidus ja akadeemilises ratsutamiskunstis. Ratsahobuse treening läbi maatöö ja käekõrval treeningu hõlmab mitmesuguseid treeningumeetodeid, mis viiakse läbi ilma sadulata. Käekõrval treening on suunatud hobuse ratsastuse arendamisele ilma ratsanikuta. See hõlmab mitmeid tegevusi, nagu kordetamine, topeltkordetamine, töö kahe ratsmega ja treening lühikeste ohjadega. Treeningut võib kasutada nii noore hobuse ratsastuse alustamiseks kui ka täiendamiseks ning see on kasulik ka teistes ratsutamisalades ja hobuste rehabilitatsioonis. Käekõrval treeningu eeliseks on hobuse võimlemine ja liikumisravi, mis aitab hobusel parandada tasakaalu, kehapoolte asümmeetriat, kandmist ja koondumist ning sooritada erinevaid külgliikumisi ja keerukamaid harjutusi. Samuti õpetab see hobust end kandma, koondama ja sooritama külgliikumisi. Käekõrval treeningu abil saab hobust õpetada enne ratsaniku selga istumist, vähendades sellega kukkumisohtu ja kiirendades õppeprotsessi. Ratsanikule annab see võimaluse arendada käe tundlikkust ja oskusi ning hobusele mitmekesist ja vaheldusrikast treeningut.[2] [3]
Noorhobuse saduldamine[muuda | muuda lähteteksti]
Noore ratsahobuse saduldamine on metoodiline ja kannatlikkust nõudev protsess. See algab tavaliselt maatööga, kus hobune õpib aktsepteerima põhikäsklusi, kandma päitseid ja käima nööri otsas. See algusfaas on oluline usalduse loomiseks ja hobuse mugavuse tagamiseks inimese kohalolekuga. Järk-järgult tutvustatakse hobusele sadulat, sadulavööd ja valjaid. Alguses kinnitatakse sadulavöö lõdvalt ja lastakse hobusel vabalt liikuda, et ta harjuks sadulaga. Kui hobune tunneb end sadulaga mugavalt, järgneb järgmine samm, milleks on sadulasse istumine. Treener kõigepealt kõõlub hobusel, seejärel istub hobusele õrnalt, jäädes rahulikuks ja tasakaalukaks, et hobust mitte ehmatada. Järjepidev ja kannatlik treening aitab hobusel harjuda, kuni ta lõpuks tunneb end mugavalt ratsaniku kandmisel ja reageerib käsklustele. Noore hobuse treening jätkub pärast põhikäskluste omandamist ja ratsanikule reageerimise harjutamist. Järgmised etapid on sellised:
1. Sammu ja traavi harjutamine
2. Suunamuutused ja pöörded
3. Galopiharjutused
4. Maastiku- ja platsitreening
5. Tõkete ületamine - see nõuab hobuselt head kontrolli, tasakaalu ja julgust ning jääb tavaliselt viimaseks etapiks. Hobune on jõudnud treeningus punkti, kus ta suudab ületada takistusi ja on valmis keerukamate treeningutega jätkama. [4]
Viisid treenimiseks[muuda | muuda lähteteksti]
Kavaletid on suurepärane ettevalmistus hüppamiseks, pakkudes treeningut nii ratsanikule kui ka hobusele. Need 2,5–3,5 m pikkused latid toetuvad 40 cm kõrgustele X-kujulistele tugedele, mida saab kohandada erinevatele kõrgustele. Kavalette tutvustatakse esmalt hobusele sammus, seejärel võib edasi liikuda traavile ning galopile. Kavaletid on oluline ettevalmistus hüppamiseks, parandades hobuse atleetilisi võimeid ja aitades sobitada nende rütmi takistustega. Pärast harjutusi saab lisada takistuste ridu erinevate vahemaade ja mõõtmetega, mis suurendab nii hobuse kui ratsaniku enesekindlust ja rütmitunnetust.[5]
Ratsahobune on valmis võistlema, kui ta on omandanud vajalikud oskused, nagu ratsaniku käsklustele täpne reageerimine, tasakaalu hoidmine erinevates allüürides ning julgus ja oskus tõkete ületamisel. Tavaliselt saavutatakse see pärast järjekindlat ja põhjalikku treeningut, mis võib võtta mitu kuud kuni aastaid, sõltuvalt hobuse võimetest ja treeningtingimustest. [6]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Sadler, Michael P. (2014). "Your Grid, Your Views, Your Tomorrow. Responding to Equine Concerns Appendix 3" (PDF). Equine Psychology and Behaviour. Lk 6-7. Vaadatud 23. aprillil 2024.
- ↑ Vallimäe, Eda (2022). "Maatöö (groundwork) ja trending käekõrval". Ratsutamiskunst - hobusega harmoonias. Originaali arhiivikoopia seisuga 23. aprill 2024. Vaadatud 23. aprillil 2024.
- ↑ Innos, Elerin (2. veebruar 2022). "Käekõrval treenimine - hobuse ratsastamine ilma tema selga istumata!". Hobumaailm. Vaadatud 23. aprillil 2024.
- ↑ Friend, M.; Cavinder, C. (2023). "Breaking Horses not Bones: Properly Raising Young Horses to Avoid Costly Injuries" (PDF). Missisippi State University Extension. Lk 1-3. Vaadatud 28. mai 2024.
- ↑ Pill, Riina; Treve, Andres (2019). "Takistussõidu treeningtunni alused" (PDF). meedia.voog.com. Vaadatud 23. aprillil 2024.
- ↑ Clayton, Hilary Mary (2000). "Conditioning Sport Horses" (PDF). Vaadatud 29. mail 2024.