Gunnar Nurk

Allikas: Vikipeedia
Gunnar Nurk juhendamas tudengeid tahkeoksiidsete kütuseelementide valmistamisel

Gunnar Nurk (sündinud 3. juulil 1976 Põltsamaal) on eesti keemik.[1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

1994. aastal lõpetas Nurk Põltsamaa Keskkooli, 1998 Tartu Ülikooli füüsika-keemiateaduskonna magistrikraadiga füüsikas ja elektrokeemias. 2000 kaitses magistrikraadi teemal “2-metüül-2-butanooli adsorptsioon vismuti (111), (001) ja () monokristalli tahkudel”, 2003. aastal doktorikraadi teemal “Adsorption kinetics of some organic compounds on bismuth single crystal electrodes”.[1]

Nurk oli aastatel 1999–2001 OÜ Tartu Tehnoloogiad keemik ja 2001–2002 Tartu Ülikooli füüsikalise keemia instituudi erakorraline teadur, 2002. aastast on ta sealsamas teadur, 2003. aastast ühtlasi Stockholmi Kuningliku Tehnoloogiainstituudi külalisteadur.[1]

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Gunnar Nurga uurimisvaldkonnad on protsessid modifitseeritud piirpindadel ja faasides, nende rakendused uuetüübilistes elektrienergia allikates ja -salvestites; tahkeoksiidkütuselemendi katoodi poorsuse, mikrostruktuuri ja keemilise koostise optimeerimine; orgaaniliste ühendite adsorptsiooni ja kondensatsiooni seaduspärasuste analüüs. Osalenud kõrgtemperatuurse kütuseelemendi uurimisel. Üle 40 teaduspublikatsiooni.[1]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Gunnar Nurga vend on bioloog Kaspar Nurk.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Eesti teaduse biograafiline leksikon, 3. köide, lk 24.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.