Õiguskindlus
Õiguskindlus (ingl legal certainity) on õiguse eesmärk luua stabiilsust ja regulaarsust ühiskonnas, tagades isikule õigusolustiku prognoositavuse. Õiguskindluse põhielemendid on salajase õiguse keeld, õigusselgus ehk definitiivsus ja usalduskaitse ehk õiguspärane ootus.[1]
Salajase õiguse keeld[muuda | muuda lähteteksti]
Salajase õiguse keelu põhjal avaldatakse seadused ettenähtud korras.[2] Pärast Riigi Teatajas avaldamist seadus jõustub kümnendal päeval, kui seaduses eneses ei sätestata teist tähtaega.[2] Seega saavad täitmiseks kohustuslikud olla üksnes Riigi Teatajas avaldatud seadused. Seaduste avaldamine, mis kuulub lahutamatult õigusriigi printsiibi juurde, on õiguse olemasolu eeldus ja tingimus. Isikutelt ei saa nõuda avaldamata õigusnormide täitmist, sest nad ei saa kujundada oma eeldusi õigusnormi täitmiseks. Samuti pole põhiseaduse järgi võimalik tunnistada avaldatud seadust salajaseks. Salajase õiguse keelu põhimõtte ajendiks võib pidada NSVL-aegset praktikat piirata põhiõiguseid või muid demokraatliku põhiseadusriigi aluspõhimõtteid salajastega aktidega.[1]
Kehtimiseks peab seadus olema avaldatud eesti keeles Riigi Teatajas. Riigi Teataja on Eesti Vabariigi ametlik võrguväljaanne, milles avaldatakse õigusaktid ja muud dokumendid.[3] Põhiseaduse mõttes peab väljaanne Riigi Teataja vastama kindlatele tunnustele:
- välja antud Eesti riigi poolt;
- piisavalt kättesaadav;
- ametlikult üheselt äratuntav;
- kandma pealkirja “Riigi Teataja”.
Samadele tunnustele vastab ka väljaande võrguversioon.[1]
Salajase õiguse keeldu järgib kümnepäevane vacatio legis’e nõue.[2] Ladinakeelne mõiste vacatio legis osutab ajavahemikule seaduse väljakuulutamise ja seaduse jõustumise vahel. Vacatio legis’est tuleneb nõue, et enne muudatuse jõustumist peab puudutatud isikutel jääma piisavalt aega tutvuda uue regulatsiooniga ja sellega oma tegevuses arvestada.[4] Alati ei pruugi seaduse avaldamise ja jõustumise vahele jääv ajavahemik olla täpselt 10 päeva. Sel juhul tuleb hinnata muudatuse ulatuslikkust, sest mida suurema mõjuga on muudatus, seda pikem peab olema vacatio legis.[1] Kui soovitakse teha erandit seaduse jõustumise üldisest tähtpäevast, siis tavaliselt on see seaduses kirjas. Mahukamaid sätteid nõudvate seaduste puhul võidakse seaduse jõustumise aeg sätestada eraldiseisva seadusega.[5]
Salajase õiguse keelu probleem on salajased üldaktid. Isikule on kohustuslikud täitmiseks ainult avaldatud seadused.[2] Nende all mõeldakse ka määruseid, sest teistsugune tõlgendus ei sobiks normi eesmärgiga. Küsimus seisneb selles, kas riigisaladust või juurdepääsupiirangut sisaldavad aktid saavad olla täitmiseks kohustuslikud. Selle probleemi vastu aitaks, kui need vormistataks näiteks (salajaste) üldkorraldustena.[1]
Õigusselgus[muuda | muuda lähteteksti]
Õigusselgus ehk definitiivsus tähendab, et õigusnorm peab olema sõnastatud arusaadavalt ja üheselt mõistetavalt, et igaühel oleks võimalik mõista regulatsiooni ning käituda vastavalt. Arusaadavusele lisaks peab õigusakt olema piisavalt ammendav ja täpne.[6] Õigusselguse põhimõte tähendab, et seadus pakub igaühele kaitset riigivõimu omavoli eest.[2] Õigusselgus on oluline ka sellepärast, et üksikisikul oleks võimalik aimata avaliku võimu organi käitumist ja seeläbi enda käitumist reguleerida. Kuna õiguskeel võib olla üpriski keeruline, siis vajaduse korral asjakohase nõustamisega peaks kodanik nägema ette tagajärgi ja aru saama, mida kindel tegevus võib kaasa tuua. Kogemus näitab aga, et võimatu on saavutada olukorda, kus kõik tagajärjed on ettenähtavad.[1] Riigikohus on märkinud, et kõikide normide selgusaste ei ole sama. Isiku õigusi piiravad või isikule kohustusi panevad õigusnormid peaksid olema selgemad ja täpsemad kui teised õigusaktid.[7]
Õigusselguse hindamise juures tuleb arvesse võtta, kes on normi adressaat. Adressaadiks võib olla näiteks tavakodanik, suurettevõte või avalik teenistuja. Samuti peab adressaat mõistma erinevate normide koosmõju, õigusaktide süsteem peab olema arusaadav.[1] Õigusselgust tuleks hinnata keskmise võimetega isiku perspektiivist.[8]
Usalduskaitse[muuda | muuda lähteteksti]
Usalduskaitse nõuab avalikult võimult oma volituste ja pädevuse kasutamist teatud aja jooksul selliselt, et õiguslikult loodud suhted ei saaks kahjustada viisil, mida tavainimene ei võiks ette näha.[6] Usalduskaitse ehk õiguspärane ootus laiemas tähenduses jaguneb kolmeks: karistusõiguslik eriregulatsioon, tagasiulatuva mõju keeld ja õiguspärane ootus kitsamas tähenduses.[1]
Karistusõigusliku eriregulatsiooni all mõeldakse seda, et inimest võidakse süüdi mõista ainult siis, kui tema teo tunnistab kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal. Põhimõte nullum crimen, nulla poena sine lege tähendab tõlkes, et ei ole karistust ilma seaduseta. Karistus määratakse õigusrikkumise toimepanemise ajal kehtiva seaduse põhjal.[1] Karistusõiguses oluline põhimõte on isiku õigus kergemale karistusele, kui seadus kergemat karistust sätestab pärast õigusrikkumise toimepanemist.[2]
Teiseks elemendiks on ebasoodsa tagasimõju keeld. Norm avaldab tagasimõju, kui see seab õigusliku tagajärje sõltuvusse asjaoludest, mis on selle kehtima hakkamisel juba mõjunud. Tagasimõju on ebasoodne, kui see on normi adressaadi jaoks koormav (nt käsk, keeld). Põhiseadus keelab väljastada tagasiulatuva jõuga norme, kui see muudab isiku õigusliku positsiooni ebasoodsamaks. Kui norm puudutab ülekaalukaid õigushüvesid (nt teise isiku põhiõigusi), siis erandina on seaduse tagasiulatuv jõud lubatud.[1] Riigikohus on öelnud, et minevikus tehtud tegudele ei või õiguslikke tagajärgi kehtestada.[9]
Õiguspärase ootuse põhimõte kitsamas tähenduses selgitatakse, et kohaldatud seadust ei tohi sõnamurdlikult kehtetuks tunnistada.[10] Kui isikule on antud seadusega õigused või vabadused, siis on oluline, et ta saaks neid kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul ning et muudatus ei mõjuks sõnamurdlikuna. Õiguspärase ootuse põhimõte, et isikute õiguste või soodustuste lõpetamine on lubamatu. Seda võib teha kaalumise teel.[6]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 J. Sootak. Õigus igaühele. Tallinn: Juura 2017.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Eesti Vabariigi põhiseadus – RT 1992, 26, 349.
- ↑ Riigi Teataja seadus – RT I, 10.11.2018, 11.
- ↑ RKPJKo 3-4-1-27-13
- ↑ Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiend. vlj. Tallinn: Juura 2017
- ↑ 6,0 6,1 6,2 R. Maruste. Konstitutsionalism ning põhiõiguste ja -vabaduste kaitse. Tallinn: Juura 2004.
- ↑ RKPJKo 3-4-1-33-05
- ↑ RKPJKo 3-4-1-16-05
- ↑ RKPJKo 3-4-1-27-13
- ↑ RKPJKo 3-4-1-24-11