Raamatupidamise ajalugu
 |
Raamatupidamise ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Babüloonia ja Assüüria olid raamatupidamise ja kaubandusliku arengu alustugedeks. Esimeseks kaubandust ja arvepidamist reguleerivaks seaduseks võib pidada XVIII sajandil e.m.a muistse Babüloonia kuninga Hammurapi kehtestatud seadustekogu, mis koosnes sissejuhatusest, 282 paragrahvist ja lõppsõnast. Seda peetakse maailma vanimaks seadustekoguks. Seadused olid raiutud kahe meetri kõrgusesse kivisambasse, mis asus Sippari linnas Samaši templis. Hammurapi seaduste kogust võib järeldada, et babüloonialastele oli kasumi mõiste tuntud. Vastavalt koodeksile tuli tehingute (näiteks ost, rent, laen, pantimine jms) puhul saada kirjalik tõend nende toimumisest mitte ainult osapooltelt, vaid ka tehingu tunnistajatelt. Vastasel juhul ei arvestatud tehingut raamatupidamises ning kui ei suudetud tehingu toimumist tõestada, võis asi lõppeda hukkamisega. [1]
Muistne Egiptus[muuda | muuda lähteteksti]
Muistses Egiptuses oli arvepidamise peaeesmärk laoseisu arvestus. Laohoonetes hoiti riigi raha, kulda ning muud riigivara. Egiptuse arvepidamisele olid iseloomulikud sagedased inventuurid. Avastatud puudujäägid tuli korvata varaliselt vastutavatel isikutel. Babüloonia arvepidamisega võrreldes oli Egiptuse muistne raamatupidamise tunduvalt paindlikum. Savitahvlid kuivasid kiiresti, mis piiras nende kasutamist raamatupidamisregistritena. Papüüruse kasutuselevõtt võimaldas hakata pidama kronoloogilisi registreid (päevaraamatuid). See muutis arvepidamise lihtsamaks ja detailsemaks. Kirjutamisel kasutati musta tinti, punase tindiga tähistati teksti algust ja taandridu (siit pärineb ka punase storno idee). Säilinud papüürused annavad tunnistust, et muistses Egiptuses oli kõrgel järjel krediidindus. Võlausaldaja ja võlgnik õiendasid maksed sularahata arveldustena era- või templipangas, kus mõlemal oli oma arve.[1]
Vana-Kreeka[muuda | muuda lähteteksti]
Vana-Kreekas oli raamatupidamine antiikaja teiste tähtsamate riikidega võrreldes tagaplaanil. Tuleb siiski rõhutada raamatupidamise mõju kultuurile - kreeka kirjakunst sai alguse tänu raamatupidamisele, kauba ja selle liikumise ülesmärkimise vajadusele. Antiiksed pangad, kus sai pantida, hoiustada ning põllumajandussaadusi ja käsitööesemeid laenata, tekkisid muistses Kreekas juba Homerose ajal (VIII saj e.m.a). Klassikaliseks ajajärguks (V saj e.m.a) oli Kreeka oma arengus idanaabritele järgi jõudnud. Ateena oli muutumas laenuandjate, finantseerijate ja ka pankade keskuseks. Raamatupidamine koosnes alg- ja lõppbilansist ning sissetulekute ja väljaminekute arvestusest. Viidi läbi aastainventuure ning koostati aruandeid. Nii nagu Egiptuseski, graveeriti Vana-Kreekas mõnikord ehitusväljaminekuid kajastavad andmed otse ehitise seinale. Nii näiteks on säilinud Parthenoni templi (ehitati aastail 447-438 e.m.a) seinale graveeritud andmed ehituskulude (469 talenti hõbedat) kohta. Raamatupidamise arengus oli pöördeliseks momendiks raha kasutuselevõtt, mis muutis raamatupidamise paremini mõistetavaks ja loogilisemaks. Enam ei olnud vajadust pidada arvestust lammastes või viljasaagi suuruses, kuna ühismõõtsustajaks sai raha.[1]