Carlo Maratta
| Carlo Maratta | |
|---|---|
 Carlo Maratta autoportree Uffizi galeriis | |
| Sündinud |
1625 Camerano |
| Surnud |
1713 Rooma |
| Rahvus | itaallane |
| Tegevusala | maalikunstnik |
| Kunstivool | klassitsim, barokk |
Carlo Maratta ehk Maratti (15. mai 1625 Camerano – 15. detsember 1713 Rooma) oli itaalia maalikunstnik.
Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]
Maratta sündis Cameranos (Marche), mis oli tollal osa paavstiriikidest, ja läks 1636. aastal Rooma koos Taddeo Barberini sekretäri Don Corintio Benicampiga.[1] Temast sai õpipoiss Andrea Sacchi stuudios. Just sel ajal toimus Rooma kunstnike akadeemias Accademia di San Lucas arutelu Sacchi ja Pietro da Cortona vahel. Sacchi väitis, et maalidel peaksid olema vaid mõned figuurid, mis peaksid väljendama narratiivi, samas kui Cortona väitis vastu, et suurem arv figuure võimaldas alateemasid arendada. Maratta looming oli sel ajal tihedalt seotud klassitsismiga ning oli palju vaoshoitum ja komponeeritum kui Pietro da Cortona maalide barokkne erksus. Nagu Sacchi, olid ka tema maalid inspireeritud Parma ja Bologna suurte maalikunstnike Annibale Carracci, Guercino, Guido Reni, Francesco Albani ja Giovanni Lanfranco töödest.
Maratta oli Sacchiga heades suhtes kuni meistri surmani 1661. aastal. Tema fresko " Constantinus käsib hävitada paganlikud ebajumalad" (1648) Lateraani baptisteeriumi jaoks, mis põhineb Sacchi kavanditel, äratas tähelepanu, kuid Maratta esimene silmapaistev iseseisev töö oli "Karjaste kummardamine" (1650) San Giuseppe di Falegnami tellimusel. Teine tuntud teos sellest perioodist oli Santa Maria dei Sette Dolori kiriku jaoks maalitud "Püha Augustinusele ilmutatud Kolmainu mõistatus" (umbes 1655).
Paavst Aleksander VII tellis temalt mitmeid maale, sealhulgas "Maarja kuulutuse" (1656) Santa Maria della Pace kiriku jaoks ja "Kristuse sünni" Quirinali palee jaoks, kus kunstnik töötas Cortona juhtimisel. Tema 1650. aastate lõpu piltidel on valgust ja liikumist, mis pärineb rooma barokist kombineerituna klassikalise idealismiga. [2]
1660ndatel tagas Maratta endale Euroopa jõukate patroonide erakliendibaasi, rajades oma aja silmapaistvama kunstistuudio Roomas ning pärast Bernini surma 1680. aastal, sai temast Rooma juhtiv kunstnik.[2] 1664. aastal sai Marattast Accademia di San Luca direktor, kus ta edendas antiikkunsti uurimist ja joonistamist. 1670. aastatel tellis paavst Clemens X talt Palazzo Altieri salongi lae jaoks fresko. "Armulikkuse võidukäigu" ikonograafilise programmi töötas välja Bellori. Erinevalt Giovan Battista Gaulli pikihoone freskost lähedalasuvas Gesu kirikus, mis valmis samal ajal, ei kasutanud Maratta illusionismi. Tema kompositsioon jäi oma raamidesse ja kompositsioonis on vähe figuure.
Tema selle perioodi olulisemate teoste hulka kuuluvad: "Neitsi ilmumine pühale Philip Nerile" (umbes 1675), mis asub praegu Firenze Pitti palees, "Neitsi pühakute Carlo Borromeo ja Ignatiusega Loyolast ning inglitega" (umbes 1685) Vallicella Santa Maria kiriku jaoks (umbes 1675) ja "Neitsi taevaminek koos kirikuarstidega" (1686) Santa Maria del Popolo Cybo kabeli jaoks.[2] Samal ajal on maalitud ka tuntud altarimaal "Püha Francis Xavieri surm" (1674–79) Francesco Xavieri kabelis Gesu kiriku parempoolses transeptis.
Maratta oli tuntud portreemaalija. Ta maalis Sacchi (umbes 1655, Prado), kardinal Antonio Barberini (u. 1660 Palazzo Barberini ) ja paavst Clemens IX (1669, Vatikan Pinakoteek) portreed ning "Autoportree" (umbes 1695, Brüssel). Ta maalis ka arvukalt inglasi nende Grand Touril raames tehtud Rooma külastuse ajal.[3]
1679 või 1680 sünnitas tema armuke Francesca Gommi Marattale tütre Faustina. Ta tunnistas lapse 1698. aastal oma seaduslikult tütreks ja 1700. aastal leseks jäädes abiellus tüdruku emaga. Tütar on poseerinud mitmete tema hiliste teoste jaoks.[2]
Aastal 1704 andis paavst Clemens XI Marattale aadlitiitli.
Üldise tellimuse vähenemisega umbes 18. sajandi alguses ja suuresti majanduslanguse tõttu keskendus Maratta maalide restaureerimisele, korrastades sealhulgas Raffaeli ja Carracci teoseid. Tema kavandi järgi valmisid apostlite skulptuurid Laterano San Giovanni kirikusse. Ta jätkas ateljee juhtimist kõrge vanuseni isegi siis, kui ta enam ise maalida ei saanud. [2] Maratta suri 1713. aastal Roomas ja maeti Santa Maria degli Angeli kirikusse .
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
- Carlo Maratta õpilaste ja assistentide nimekiri
Osaline teoste antoloogia[muuda | muuda lähteteksti]
- Neitsi sünd, 1643–1645, Püha Clare kirik, Nocera Umbra.
- Juno palub Aeolust vabastada tuuled Trooja laevastiku vastu, 1654–1656, Aucklandi kunstimuuseum, Põhja-Carolina ülikool Chapel Hillis.
- Armutuse triumf, 1673–1675, Palazzo Altieri, Rooma.
- Neitsi ja laps hiilguses, umbes 1680, Hispaania kuninglik kollektsioon, rahvusmuuseum, Madrid
- Ristija Johannes selgitab patuta eostamise õpetust pühakutele Gregorius, Augustinusele ja Johannes Chrysostomosele, 1686, Cybo kabel, Santa Maria del Popolo, Rooma .
- Clemens IX Rospigliosi portree, 1669, Pinakoteek galerii, Vatikani muuseumid, Rooma.
- Püha Joosep ja väike Kristus, Dunedini avalik kunstigalerii, Dunedin.
- Troonile tõusnud neitsi taevaminek, Santa Maria, Vepretis, San Ginesio
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Allikad[muuda | muuda lähteteksti]
- Chaney, Edward (2003). The Evolution of English Collecting. Yale University Press.
- Finn, Alex (n.d.). A Kiss in Time. n.k.
- Hobbes, James R. (1849). Picture collector's manual; Dictionary of Painters. London: T. & W. Boone. Lk 148–151.
- Wittkower, Rudolf (1993). Art and Architecture Italy 1600-1750. 1980. Pelican History of Art, Penguin Books. Lk 337–339.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Rahvusgalerii (Ühendkuningriik) sissekanne Carlo Marattale (kasutatud mai 2013)
- WGA sait ja galerii