Ökopoeetika
Ökopoeetika on kirjandusteaduse haru, mis uurib inimese ja keskkonna suhet kirjanduses ning seda, kuidas tekstis keskkonda luuakse. See käsitlus on eriti levinud prantsuskeelses maailmas, sealhulgas Prantsusmaal ja teistes frankofoonsetes riikides nagu Belgia. Prantsuskeelne ökopoeetika (écopoétique) eristub selgelt Ameerika ja Briti ökokriitikast, ignoreerides nende traditsioone ja lähenemisviise. Kuigi frankofoonsetes riikides kasutatakse ökokriitika (écocritique) terminit, on selle ja ökopoeetika vahelise selge eristuse tegemine keeruline, kuna mõlemad uurivad sarnaseid tekstikorpusi. Oluline on silmas pidada, et ökopoeetikast pole kujunenud kindlat katusmõistet, vaid see on alles arenev valdkond.
Kirjandusökoloogia Euroopas ja ökopoeetika sünd[muuda | muuda lähteteksti]
Ameerikas alguse saanud ökokriitika levis 1990. aastatel Euroopasse, eelkõige Inglismaale, kus looduskirjanduse uurimise juhtfiguuriks tõusis Jonathan Bate. Inglismaal põhinesid ökokriitilised uurimused 18. sajandi lõpu romantismil, esindajateks William Wordsworth, William Blake ja Percy Bysshe Shelley. Erinevalt Ameerika lähenemisest, mis keskendus looduse positiivsele idealiseerimisele, kritiseerisid inglise ökokriitikud tööstusühiskonda ja neokolonialismi negatiivset mõju keskkonnale. Seega oli juba Euroopa ökokriitikas märgata lahknevusi Ameerika ökokriitilisest diskursusest.[1]
J. Bate oli aga üks esimestest, kes hakkas kasutama mõistet ökopoeetika. Ta määratleb raamatus "The Song of the Earth"[2] (2000) ökopoeetika kui keskkonnakogemuse, mitte pelgalt looduse mõtestamise või selle rütmis elamise. Ta rõhutab, et ökopoeetika keskendub küsimusele, kuidas luule loob elupaiku ja kuidas inimene sellesse konteksti paigutub. Siinjuures ei tähenda "luule" ainult värsivormis teoseid, vaid laiemalt poetiseerimisprotsessi, mille käigus inimene loob midagi uut. Ökopoeetika (ecopoetics) moodustub seejuures kreekakeelsetest sõnadest: poiesis, mis tähendab "millegi uue loomist" ja eesliide -eco ehk oikos, mis tähendab "kodu" või "elukohta".
Frankofoonse ökopoeetika eripärad[muuda | muuda lähteteksti]
Prantsusmaal ja teistes frankofoonsetes riikides on ökopoeetika (écopoétique) arenenud iseseisvalt, eristudes selgelt ingliskeelsest ökokriitikast. Frankofoonne ökopoeetika ignoreerib sageli brittide ja ameeriklaste traditsioone, keskendudes laiemale keskkonnakäsitlusele, mis hõlmab nii looduslikke kui ka tehislikke keskkondi. Belgia kirjandusökoloogid, nagu Sara Buekens[3] ja Pierre Schoentjes, on rõhutanud, et ökopoeetika uurib tekste, kus looduslik ja tehislik keskkond kokku sulanduvad.
Ökopoeetika ja ökokriitika vaheline suhe[muuda | muuda lähteteksti]
Ökopoeetika ja ökokriitika on omavahel seotud, kuid erinevad rõhuasetuste poolest. Kui ökopoeetika on kogemuslik ja keskendub loovusele, siis ökokriitika on rohkem teaduslik-poliitiline lähenemine.
Ökokriitika keskendub keskkonnakaitsele ja poliitilistele aspektidele, mis võivad seejuures piirata kirjandustekstide analüüsi ulatust[4]. Ökopoeetika aga pakub laiemat ja kogemuslikumat lähenemist, võimaldades uurida kirjanduse vormilisi ja esteetilisi aspekte, mis võivad jääda ökokriitika raames tähelepanuta. Ökopoeetika pakub võimalusi sügavamaks arusaamiseks inimese ja keskkonna suhetest, sest see ei püüa keskkonda tekstis taasluua, vaid uurib, kuidas keele ja kirjanduse kaudu neid suhteid väljendatakse ja kogetakse.[5]
- ↑ Hutchings, Kevin (2007). "Ecocriticism in British Romantic Studies". Literature Compass (4): 173.
- ↑ Bate, Jonathan (2000). The Song of the Earth (inglise). London: Picador. Lk 24-25. ISBN 9780674008182.
- ↑ Buekens, Sara (2019). "L'écopoétique : une nouvelle approche de la littérature française". ELFe XX–XXI (8): 1–11.
- ↑ Phillips, Dana (1999). "Ecocriticism, Literary Theory, and the Truth of Ecology". New Literary History. 30 (3): 577–579.
- ↑ Bouvet, Rachel; Posthumus, Stephanie (2016). Eco- and geo- approaches in French and francophone literary studies: écocritique, écopoétique, géocritique, géopoétique (inglise). Toim. Hubert Zapf. Handbook of Ecocriticism and Cultural Ecology. Berlin/Boston: De Gruyter, pp 385–412.