Augstroze vasallilinnus
|
See artikkel on linnusest; mõisa kohta vaata artiklit Augstroze mõis. |
Augstroze vasallilinnus (saksa Hochrosen) oli Riia peapiiskopkonna liivlaste asualadel paiknenud vasallilinnus, mis asub Lätis Vidzeme kultuuriajaloolises piirkonnas, linnulennult 17 km kaugusel Lemsalust (Limbaži) idas, 25 km Volmarist (Valmiera) läänes ja 25 km kaugusel Võnnust (Cesis) loodes, Augstroze Lielezersi (Suurjärve) lõunakaldal[1], umbes 120 m kõrguste mägede künkal. Administratiivselt jääb see Lemsalu piirkonna (Limbaži piirkonna) (Limbažu novads) Umurga valda (Umurgas pagasts) ja Slavene külasse. Umbes 30 m kõrgust linnuseküngast ümbritseb idast, läänest ja kagust Vecmuiža (Vanamõisa) raba. Linnusekünkast umbes 1 km edelasse jäävad Augstroze kirik ja mõis[2].
Muinasajal kuulus Augstroze ala arvatavasti liivlaste Idumea kihelkonda.
Venemaa keisririigi lõpuni kehtinud haldusjaotuse järgi asus linnus Liivimaa kubermangu Volmari kreisi Straupe (Raupa) kihelkonnas (Kirchspiel Roop)[3]. Väärib märkimist, et üsna ainulaadselt Vana-Liivimaal asus Raupa kihelkonnas tervelt 4 vasallilinnust: Augstroze, Lielstraupe (Suur-Raupa), Mazstraupe (Väike-Raupa) ja Rozbeki (Rosula), mis kuulusid enamiku ajast ka ühele feodaaliperekonnale – Rosenitele.
Nimekujud[muuda | muuda lähteteksti]
Nime "Hochrosen" saab eesti keelde tõlkida kui Kõrg-Rooseni või Ülem-Roosna ning see tuleneb Riia peapiiskopi läänimeeste ja linnusevaldajate Rosenite perekonnanimest. Saksa ajaloolane Bilenstein on kinnitanud, et viimased saabusid koos teiste piiskopimeestega Vana-Liivimaale Saksamaal asuvast Rosenblatti linnakesest. Augstroze Suurjärve vanem nimi oli Daugelju.[4]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Linnus keskajal kuni Poola-Rootsi sõdadeni[muuda | muuda lähteteksti]
Linnus oli Riia peapiiskopkonna tähtis eelpost ja idapoolse kaitseliini osa Lemsalu piiskopilinnuse turbeks sageli vaenuliku Liivi ordu linnuste vastu.
1272. aastat mainivad baltisaksa ajaloolased linnuse rajamise daatumina[5]. Augstroze linnuse olevat ehitanud Riia peapiiskopi poolt talle läänistatud aladele vasall Christian von Rosen. Selle suguvõsa käes olnud linnustest on see üks vanemaid.[3] Baltisaksa uurijad (L. von Stryk) kinnitavad, et Christian olevat andnud käsu ehitada linnus "kolmandale kõrgele mäele". Veel vanem olevat samuti Rosenitele kuulunud 1263. aastal ehitatud Lielstraupe vasallilinnus.
1282. aasta 8. septembril on Roseneid esimest korda ürikukus mainitud: Otto et Waldemarus fratres – vennad Otto ja Waldemar[6]. 1288. aastal on kirjutatud, et Woldemar on Rosenite suguvõsa pealik Riias (Domus de Rosen in Riga). Tänaste Liivimaalt pärit Rosenite suguvõsa algavat 1282. aastast rüütel Woldemariga.
XIV sajandi esimest poolt on mõned uurijad pakkunud linnuse asutamise ja ehitamise perioodiks.[7] Üldiselt ollakse kindlad, et see pidi toimuma enne aastat 1350.
1350. aasta 5. veebruaril suri linnuse valdaja Otto von Rosen ning valduse (husz tho Rosen mit hofen) koos Võnnu (Cesis) linna juures asuvate Raiskemene (Raiskums) ja Modezele külaga kinnitas peapiiskop Fromhold von Vifhusen tema poegadele Waldemar ja Heneke von Rosenile. See on esimene kord, kus Liivimaa ürikutes mainitakse linnuse kõrval omandina ka mõisat ja eraldi veel põlde, veskeid ja külasid.[4] Samuti paistab silma, et keskajal kasutati läänisuhetes seadust, mille järgi läänimehe surma korral võtsid valduse majandamise üle tema pojad võrdsetes osades. Majandamine läks nii-öelda ühistesse kätesse (coadunata manus, simultaneae investiturae beneficium… samende hant).
1428. aasta 28. märtsil andis Riia peapiiskop Henning Scharpenberg linnusevalduse koos külaga (Hakelwerk) üle nõbudele Waldemar ja Kersten von Rosenile, kuna läänimees Ansis Rosen oli surnud pärijateta. Sealjuures lahutas peapiiskop valduse algul kaheks: Kersten oma lähedastega sai ühe kolmandiku ja Waldemar enda omadega kaks kolmandikku. Seejärel andis vendadele õiguse ühisvalduseks ülejäänud Rosenite läänimaadele. Selle fiktiivse tehinguga hoiti läänimaad koos ühe suguvõsa käes.
1458. aasta 7. mai dokumendis räägitakse, et nõbudest vennad Kersten ja Jürgen Rosen jaotavad omavahel ühisvalduse 16 aastaks. Edasi mainitakse, et Lielstraupe omanikule Kersten Rosenile jääb Augstrozes tema käsutada osa linnust – 2 tuba (gemake) keldritega nende all ja kambriga peal, samuti võis ta kasutada kaevu ja mõlemat linnuse väravat[8]. Lisaks jääb talle pool käsutusõigust Riias olevale Rosenite majale ja kinnistutele Eestis. Dokumendis on veel mainitud linnusemüüri (slotes mure) ja sisehoovi.
1464., 1474. ja 1480. aastal on dokumentides mainitud von Rosenite linnust.[9]
1482 piirasid Liivi ordu ja Riia linna ning selle liitlase peapiiskopkonna vahelise kodusõja käigus Augstroze linnuse ümber ordumeister Bernhard von der Borchi väed, kuid käpardliku juhtimise tõttu seda vallutada ei suutnud. Linnus allus peapiiskop Stefan Grubele ja sellele tõttas appi riialaste vägi eesotsas Hartwig Winholdiga. Samal ajal vallutas ja laastas teine riialaste vägi bürger Berensi juhtimisel ordu Zaube, Skujene ja Vana-Pebalgi linnuseid. Seda kuuldes ja lahingut vastu võtmata põgenes von der Borch oma rüütlitega Võndu. Seejärel laastasid riialased Võnnu ümbrust. Kannatuse kaotanud ordu juhtkond tagandas meistri järgmisel aastal ametist ja viimasest sai lihtne komtuur Aluliinas, Pärnus ja Lihulas.[4]
1515. aastast pärinevas Kersten von Roseni testamendis on leidnud mainimist võlvitud söögisaal, köök, kabel, võõrastemajaruumid või kasarm (Herbergen) ja mingi väljaehitamata linnuseosa[8].
1518 olid linnuse omanikud vennad Hans ja Kersten von Rosenid, kes samal aastal ka vara jagasid. Ürikus on nimetatud lisaks eespool mainitutele veel kambrit söögisaali kõrval, torni ja hobusetalli[8]. Augstroze linnuse ja peamõisa juurde kuulusid tollal ka Ropenhofi ja Daugelni abimõis.
1527. aasta konventsioonis on ühelt poolt Hans von Roseni lese ja poja ning teiselt poolt Kersten von Roseni ja tema poja vahel märgitud linnuse juurde kuuluvana veel sepikoda, tellisepõletusahju ja kalamaja tiikidel[8].
1529 müüdi Augstroze ja Lielstraupe (Suure-Raupa) linnused tema nõbude poolt Jürgen von Rosenile. Koos veel mõne lisavaldustega oli tehingu väärtuseks 44 000 Riia marka.
1538 valdas Augstrozet üks Kersten von Roseni neljast pojast: Johann. Üks poegadest oli varem surnud ja kahele ülejäänule maksti välja rahaline kompensatsioon. 1541 kinnitas varajaotuse peapiiskop Wilhelm.
Linnus XVII sajandi algusest kuni tänapäevani[muuda | muuda lähteteksti]
1601. aasta juuni lõpus või juuli alguses piirasid linnust poolakad ja tatarlased Šisinski (Sicinsky) juhtimisel[10], röövisid selle paljaks ja põletasid siis maha. Linnus oli enne seda läinud Rootsi kuninga Karli poolehoidjate kätte. Linnuse omanik oli Heinrich von Rosen, teise Kersteni poeg. Võimalik ka, et väiksemad linnused seisid pooltühjalt ja poolakad said need hõlpsasti kätte. Linnust tõenäoliselt ressursside puudusel ja pideva sõjategevuse tõttu pärast samal kujul enam üles ei ehitatud.
1622 andis Rootsi kuningas Gustav II Adolf poolakate pool sõdinud mõisnikelt äravõetud linnused, sealhulgas Augstroze, kasutada riigikantslerile krahv Axel Oxenstiernale.
1630 kinnitas Gustav II Adolf linnuse ja selle mõisate omandiõiguse Heinrichi lesele Margaretha von Mengdenile, kuna nende poeg Joachim Friedrich oli siis teadmata kadunud.[11]
1632 kuulus enamik von Rosenite endistest valdustest – Augstroze, Mazstraupe, Rosula, Raiskumsi (Sattekle) ja Mojahni – Fabian von Rosenile.
1681, kui Rootsi riigi Läänemere provintsides algas mõisate reduktsioon, jäid Rosenid Augstrozest ja mõnest muust oma valdusest ilma, kuna neil polnud dokumentaalset tõestust vara kuuluvuse kohta komissarile krahv Hastferile ette näidata.
1740 kuulusid need mõisad ülemleitnant von Roseni pärijatele.
1789 kirjutas A. W. Hupel oma "Topografische Nachrichtenis", et Straupe kihelkonnas Augstrozes on kihelkonna kõige paremad metsad, kusjuures Augstrozes ja Rozbekis on varemalt ka lossid seisnud.[12]
1830. aasta paiku joonistas Augstroze linnusest vaateid parun J. K. E. von Ungern-Sternberg.
Enne II maailmasõda, eelmise Läti Vabariigi ajal külastas Augstrozet eesti ajaloolaste ekspeditsioon O. Loritase juhtimisel. Nad said linnusemäel küll ringi vaadata, kuid väljakaevamisi neil seal teha ei lubatud. Loritase arvates asus mäel liivlaste muinaslinnus.
1974. aasta andmetel oli mäe otsas ka vaatetorn, mida praegu enam säilinud pole.[13]
XXI sajandil on linnusevaremete vahele ehitatud estraadilava, kus toimuvad muusikafestivalid.
Ehitus[muuda | muuda lähteteksti]
Tegemist on arvatavasti juba XIII sajandi lõpul ordu ehitustraditsioone järgides ehitatud nn mantelringmüürlinnusega. Siinkohal on asukoha valikul huvitav ka asjaolu, et linnus paikneb enam-vähem täpselt 25–27 km kaugusel Liivi ordu suurematest tugipunktidest – Võnnu, Volmari ja Asti ordulinnustest, mis asetsevad Augstrozest vastavalt kagus, idas ja kirdes. Siin on näha peapiiskopkonna vasallide kokkuhoidlikku sõjastrateegiat. Kuigi baltisaksa uurijate kronoloogia järgi alustati Asti ja Volmari ordulinnuse ehitust Augstrozest kümmekond aastat hiljem, siis arvatavasti ei rajatud neid tühjale kohale, vaid seal olid ordu kohalikud võimukeskused varemgi.
Linnus asetseb umbes 30 m kõrgusel järsunõlvalisel kagu–loodesuunalisel 60×40 m suuruse platooga ovaalsel künkal, mille kagupoolne külg on väiksema kaldega ja kus seepärast seisis sirge, kuid paksuseinaline nn kilpmüür. Ülejäänud suundades seisis õhem mäe looduslikku kuju järgiv kaitsemüür, kuna paksu müüri järele polnud piisava kõrguskaitse tõttu vajadust. Ovaalne sein oli 60 m pikk ja 1,5–1,8 m paks ning sirge sein oli 42 m pikk ja 2,35 m paks. Sirge seina vasakus ääres oli ka värav. Vundamendid olid maakividest, seinad laotud enamjaolt suurtest Turaida piiskopilinnuse peatornis kasutatutega sarnastest suurtest tellistest.[14] Mäe laugemat külge sirge pealinnuse müüri ees kaitses veel omakorda eeslinnus, millest küll tänapäeval nähtavaid müürikatkeid enam näha ei ole. Kui linnuse algperioodil, pärast välise mantelmüüri valmimist, toetusid vahvärk elu- ja majandushooned juhuslikult paiknedes vastu kaitsemüüri, siis hiljem ehitati välja pikk 55 m siseõuega peahoone, kuid kõrget valdustorni nähtavasti ei ehitatudki.
Praegune seisukord[muuda | muuda lähteteksti]
Linnuseala on Lätis riikliku tähtsusega arheoloogiamälestis. Sellest on säilinud vähesed maakividest ja tellistest paksema sirge väliskaitsemüüri osad 6–7 m kõrguselt. 2014. aasta paiku on linnuseala müüride juures võsast puhastatud. Linnusevaremed koos ümbritsevaga kuuluvad härra Konrad von Hersdorffile. Praeguseks on linnusemäele ehitatud laudadest kõnniteed.
Muistendid[muuda | muuda lähteteksti]
Linnuse ehitusest räägitakse, et aetud kokku kahe küla elanikud, valitud välja suur mägi ja hakatud tööga pihta. Ainult et mis päeval valmis jõuti, see vajus öösel kokku. Helgemad pead leidsid, et vaja on jumalale inimohver tuua – keegi on vaja linnusesse sisse müürida, et needus kaoks. Vabatahtlikke ei leidunud. Siis astus ette üks julge neiu. Talle joodeti siis uimastamiseks magusat veini ja ta müüriti seina. Rohkem müürid enam kokku ei vajunud. Siis tuli kellelegi meelde, et neiut kutsuti Roosiks ja paika hakati kutsuma Kõrgeks Roosiks.[13]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ http://balticmaps.eu/?lang=lv¢erx=564943.8475713208¢ery=6372507.191163753&zoom=7&layer=map&ls=c Läti kaart
- ↑ http://balticmaps.eu/lang=lv¢erx=560491.3874069919¢ery=6374606.562597184&zoom=2&layer=map&ls=c Augstroze kaart
- ↑ 3,0 3,1 Heinrich von Hagemeister, Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Riga, 1836, lk 99
- ↑ 4,0 4,1 4,2 http://www.castle.lv/latvija/augstroze.html Rimša castle
- ↑ Moritz Brandis, Monumenta Livoniae antiquae, 3. köide, Riga und Leipzig, Frantzen, 1842, lk 13
- ↑ Friedrich Georg von Bunge, Liv-, Esth-, und Curländisches Urkundenbuch 3, Reval 1857, S. 80, Nr 481a
- ↑ J. Štern, Läti ajalugu 1290–1500.
- ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 http://www.ms-visucom.de/cgi-bin/ebidat.pl?id=4453 EBIDAT-Burgendatebank
- ↑ Karl von Levis of Menar "Burgenlexikon fur Alt-Livland" Riga; "Valters & Rapa" 1922
- ↑ Th. Hiärns, Monumenta Livoniae Antiquae: Sammlung von Chroniken, Berichten, Urkunden; Riga, Dorpat und Leipzig; Frantzen, 1835, 1. köide, lk 389, https://books.google.ee/books?id=4MYGAAAAYAAJ&pg=RA1-PA389&lpg=RA1-PA389&dq=burg+hochrosen&source=bl&ots=QiK3rr-USo&sig=eVsZFkVyQcR7JWUU5dFq-mtyGFs&hl=et&sa=X&ved=0ahUKEwjjyu2Nod7VAhWnIpoKHUypDI84ChDoAQg6MAY#v=onepage&q=burg%20hochrosen&f=false
- ↑ Heinrich von Hagemeister, Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Riga, 1836, lk 100
- ↑ August W. Hupel, Die gegenwärtige Verfassung der Rigischen und der Revalschen Statthalterschaft, Riga, Hartknoch, 1789, lk 392
- ↑ 13,0 13,1 http://www.mesta.lv/objekts/augstrozes_pilsdrupas/
- ↑ Armin Tuulse, Die Burgen in Estland und Lettland, Dorpater Estnischer Verlag, 1942, lk 106–108