Hitleri punkris

Allikas: Vikipeedia
"Hitleri punkris"
Originaali pealkiri "In Hitler's Bunker"
Autor Armin D. Lehmann ja Tim Carroll
Keel inglise
Žanr mälestused
Kirjastaja Mainstream (originaal)
Tammerraamat (eesti keeles)
Ilmumisaeg 2003
Lehekülgi 224

"Hitleri punkris" on 2003. aastal ilmunud Armin Dieter Lehmanni (23. mai 1928 – 10. oktoober 2008) mälestusteraamat. Eesti keelde tõlgitult ilmus teos 2008. aastal.

Raamat tugineb Armin Lehmanni mälestustele, on osalt Lehmanni noorusaja lugu, osalt aga ajalooline ülevaade Adolf Hitleri viimastest punkris veedetud päevadest.

Sisukokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

Sissejuhatus[muuda | muuda lähteteksti]

Lehmanni kasvatati ja õpetati lapsena oludes, kus ta pidi endast mõtlema kui ülemast olendist. Silmapaistvate saavutuste eest lahingus pälvis ta teise klassi Raudristi. Tõenäoliselt valiti Lehmann Axmanni poolt Hitlerjugendisse ning esitleti Hitlerile seepärast, et kullerina oli Lehmann võidelnud venelastega ning ka Hitler oli esimeses maailmasõjas pälvinud Raudristi autasu just kullerina. Lehmann oli nelja-aastane, kui Hitlerist sai koalitsioonivalitsuse riigikantsler (30.01.1933). Kümneaastaselt sai Lehmannist skaut Jungvolkis, Hitlerjugendi noorema astme allorganisatsioonis. Kaheteistaastaselt seati ta juba juhtima oma 30-liikmelist üksust. Lehmann pidas end fanaatiliseks natsiks ning oli valmis Hitleri eest surema, tagantjärele ei suuda ta aga oma seesugust motivatsiooni selgitada. Pärast Hitleri enesetappu aga tabas ta end mõtlemast, et too oli jätnud Saksa rahva üksi, rahva, kellel ta oli käskinud surmani võidelda. Sõja järel ei suutnud Lehmann uskuda, mida kõike Hitler oli kavandanud ning milliseid õuduseid tegelikult korda saatnud. 38-aastaselt (1967) sai Lehmann Ameerika Ühendriikide kodanikuks.

Proloog[muuda | muuda lähteteksti]

1945. aasta 16. jaanuaril jättis Hitler maha oma ametliku residentsi Berliinis, kuna seal polnud pideva pommitamise tõttu enam ohutu viibida, kuigi võimule tulles oli ta öelnud, et ei lahku riigikantselei hoonest kunagi vabatahtlikult. Selleks ajaks oli Hitler ka krooniliselt haige, tema silmanägemine oli halvenenud ja tema vasak käsi oli saanud kõvasti viga, kui Claus von Stauffenberg oli püüdnud teda Ida-Preisimaal korraldatud plahvatusega tappa. Väidetavalt püsis füürer elus tänu ravimitele, mida tema ihuarst talle kokku segas. Saksamaad rünnati igast suunast, kuid venelasi kartis Hitler kõige rohkem, sest natsid ise olid venelasi kõige barbaarsemalt kohelnud. Samas püüdis Hitler oma võitluskaaslasi motiveerida juttudega pealetungist, mis saadab ründajad tagasi sinna, kust nad tulevad. Ise aga liikus ta hoopis punkrisse, kust ta vaid kolme kuu jooksul vaid mõne korra väljas käis. Punker (koosnes tegelikult kahest punkrist; alumise punkri seinad olid vähemalt 1,5 meetrit paksud, lagi oli nelja meetri paksusest raudbetoonist, mille peal tonnide viisi liiva) kujutas endast tegelikult õhurünnakute eest kaitseks ehitatud varjendit. Punkris olid olemas köök, tualetid, laoruumid, magamistoad, värsket vett saadi 20 meetri sügavuselt maa alt. Punkris asus ka raadiojaam, kuid hiljem sai Hitler punkrist sõnumeid partei peakorterisse saata vaid kulleritega. Punkris nõupidamistel käinud kindralid ei julgenud Hitlerile öelda, et pole enam sõdureid, keda suunata Venemaa vastu võitlema (kui too nõudis neilt selgitust, miks ei suuda väed venelasi rünnata), samas oli Hitleri ette laotatud kaart, millele märgitud Saksa vägede positsioonid.

Halvad ended[muuda | muuda lähteteksti]

Lehmanni isa oli autoritaarne, mispärast oli mõistetav, et ta natsirežiimi imetles. Samas Lehmanni ema oli armastav ja meeldiv inimene, kuid ka tema imetlenud Hitlerit. Lehmanni vanemad elasid Müncheni eeslinnas Heinrich Himmleri kanafarmi lähedal. Himmler muide tegi harva midagi ilma, et oleks horoskoopi jälginud. Lehmannil oli kolm õde ja kaks venda. Pere lapserohkus on seletatav asjaoluga, et natsid ärgitasid saksa naisi sünnitama, selle eest sai lisatasu ning jagati aumärke. Seepärast sai ka Lehmanni ema Emaristi ning talle määrati teenijanna tasuks nõndapalju laste sünnitamise eest. Lehmann armastas oma ema ja vanavanemaid, tema vanaisa süstis temasse püsiva teadmistejanu. Lehmann kirjeldab oma isa kui türanni, vanemat, kes pidas teda nõrgukeseks. Lehmanni isa oli automüüja ja osaliselt ka sõiduõpetaja. Mõnda aega oli ta olnud ka Mercedes-Benzide müügisalongi omanik, kuid rahapuudusel, kehvade aegade ning väheste kogemuste tõttu läks salong pankrotti. Lehmanni isa aga süüdistas selles juudi ärimehi, kes olevat teda petnud. Kuna isa pidas oma poega nõrgukeseks, püüdis ta temas meheliikust kasvatada käskides Lehmannil nt viieaastasena kanal pea maha lüüa. Sellest tegevusest aga ei saanud suurt asja.

Koolis tutvus Lehmann Hitleri punasärklaste hulka kuuluva Rudiga. Mõlemad Lehmanni vanemad kuulusid liikumisse Wandervögel (Rändlinnud), matkahuviliste seltskonda, kelle eesmärgiks oli taasühenda saksa rahvast kogu mandril, pidades missiooniks luua sidemeid etniliste sakslastega väljaspool Saksamaad. Selle liikmed tervitasid üksteist hüüdega „Heil!“ (kaua enne seda kui see tervitus Saksamaal üldlevinuks sai), mis tähendas tervise, õnne ja hea käekäigu soovimist.

Kuna müügimehena polnud Lehmanni isal erilist õnne, kuid samas tabas ta ära, et on kasulik jälgida poliitilisi trende ning sõja liginedes astus ta SS-i. Varsti pärast seda päris ta oma pojalt, kelleks too soovib tulevikus saada ning sai vastuseks, et kas metsnikuks või luuletajaks. Viimasesse soovi suhtus ta põlgusega. Mõni päev hiljem rääkis ta pojale, et oli tolle kirja pannud natsionaalpoliitilise õppeasutuse NAPOLA sisseastumiskatsetele. Neid õppeasutusi peeti pääsmeks natsihierarhia tippu. Algas äge ja halastamatu treenimine eksamiteks. Ühe harjutusena pidi noor Lehmann kirjutama essee, miks ta tunneb uhkust sakslases olemise üle. Kui too kirjutas kaunist loodusest, siis läks tema isa marru ning dikteeris talle korrektse vastuse: „Mina kui sakslane olen uhke, et saan üles kasvada Hitleri targal juhtimisel, mis tagab meie riigile ja rahvale peagi ülemvõimu maailmas. Ma olen uhke, et kuulun põhjamaa rassi ja pean kalliks oma aarialikku puhtust“. Eksamitele saates sai Lehmann oma isalt kaasa seni kõige kallihinnalisema kingituse – täiesti uue kella. Ta tundis, et tema ja ise suhetes on toimunud pöördepunkt. Pärast NAPOLA sisseastumiseksameid, kui saabus kiri vastusega, selgus, et Lehmann ei pääsenud õppeasutusse, see ajas isa taas marru ning Lehmann jäi ilma kingitusena saadud kellast. Põhjuseks toodi võimetus pidada vastu tugevale füüsilisele ja vaimsele survele. Nagu hiljem selgus, tundus see põhjus äärmiselt irooniline.

Sõda[muuda | muuda lähteteksti]

Lehmanni isa sai tõenäoliselt tänu SS-i ja natsiparteisse kuulumisele tööle Reichi Radiosse. Lehmannide kodus käis õhtusöökidel mitmeid Lehmanni isa natsidest sõpru, sh Fritz Naujocks, kes hiljem sai kurikuulsaks sellega, et organiseeris valeliku ettekäände Poolasse tungimiseks. 1938. aastal nägi Armin Lehmann esmakordselt Hitlerit, tundes suurt tundeküllast entusiasmipuhangut. Hitler tundus talle isegi kaugelt lummavalt. Samal aastal võeti Armin vastu Hitlerjugendi noorteharusse, Jungvolki, tundes suurt uhkust, et nüüd on talgi väärt roll üldiseks hüvanguks töötamisel. Organisatsiooni üheks tõepidamiseks oli, et noori peavad juhtima noored. Neile sisendati jõuliselt, et Saksamaal pole olnud kunagi varem nii suurt juhti kui Adolf Hitler ning et juudid ja kommunistid on võtnud sihiks Saksamaa hävitada. Samal ajal sai Armin isalt raamaturiiulist lugemiseks "Mein Kampfi". Austria annekteerimist 1938 kajastas Saksamaa ametlik uudisteülevaade, mida kontrollis propagandaministeerium eesotsas Joseph Goebbelsiga, kes muuhulgas lõi müüdi füürerist kui saksa rahva messiast, pooljumalast, kes seisab kõrgemal kõigist teistest inimolenditest. Armini isa juubeldas, kui kuulis hommikul telefonist uudist Kristalliööst. See on mõistetav asjaoluga, et ta pidas just juute oma äri põhjalaskjateks. Ei ole teada, kui paljud inimesed Kristalliöö pärast häbi tundsid, küll aga tundsid häbi Armini mõlemad vanaemad.

Päev pärast Arminile venna sündimist puhkes teine maailmasõda. Vaid üks inimene ärgitas Arminit mõtlema, kas Saksamaa tungimine Poola oli õige, selleks oli Armini kodu lähedal elanud kingsepp. Armin aga uskus seda, mida teda eeldatigi uskuvat – poolakad on sakslaste vaenlased. Vaimustatuna sõjalugudest soovis ka Armin saada hävituslenduriks, siis aga jälle allveelaeva komandöriks, loomaarmastuse tõttu aga hoopis ratsaväeohvitseriks. Hiljem aga loobus sellest mõttest, kuna kuulis, et hobuste asemel kasutatakse rohkem tanke. Armini kaasmaalastele oli meediast ligipääs vaid valitsuse kontrollitud ajakirjandusele, välismaiste raadiojaamade kuulamine oli surmanuhtluse ähvardusel keelatud. Jungvolkis sai Arminist umbes 35-liikmelise rühma noorim juht. 1940. aastal lootis Armini isa, et tema poeg pääseb Adolf Hitleri kooli õpilaseks, kuid taas valmistas poeg talle pettumuse, sest teda ei kutsutud isegi kooli sisseastumiskatsetele. Järgmisel aastal puutus Armin esimest ja viimast korda natsiajal kokku juudiga, pimeda naisterahvaga. Koonduslaagreid pidas noor Armin asutusteks, kust pärast ümberkasvamist pääses vabadusse. Kuna väärtkirjandus oli Saksamaal hävitatud juba siis, kui Armin oli viieaastane, sai ta lugeda vaid ametlikult tunnustatud teoseid. Hitlerjugendi tollane juht ergutas teda kirjutama luuletusi (seda annet oli varem märganud ka Armin Lehmanni saksa keele õpetaja).

Esimene veri[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast sissetungi Venemaale hakkas Saksamaa edulaine kiiresti langema. 1943. aastaks oli Saksamaa masenduses. 15-aastaselt kuulas Armin Goebbelsi totaalset sõda kuulutavat läkitust. Armin soovis väga pääseda Hitlerjugendi diviisi, et astuda mägiüksusse. Vahepeal oli ta saanud laagriülemaks ühes oma sünnikoha lähedases linnas ning lootis seal kohata oma kunagist sõpra Rudit. Paraku ei saanud ta aga kunagi kuulda tema saatusest. Armini isast oli saanud sõjakorrespondent, edastades raadio teel rindeteateid. 1944. aasta jõule tähistas kogu Lehmannide pere koos, rohkem pere enne sõja lõppu kokku ei saanud.

Mägiväljaõppekursustel olles kuulis Armin venelaste pealetungist linnale, kuhu oli jäänud tema pere. Ta lahkus omavoliliselt õppelaagrist vaatama, mis on saanud tema perest. Linnas aga valitses kaos ning peret ta enam eest leidnud. Mõne aja pärast liitus ta eliitüksusega ning sai ülesandeks vallutada venelaste kätte langenud küla. Neile toetuseks lubatud tankid aga ei saabunud, võitlusrühm jäi venelaste turmtule alla ning Armin sai haavata. Lahinguväljal, kasutades oma teadmisi esmaabist, abistas ta lahingus haavatasaanuid, puutudes kokku esimeste sõjakoledustega, moondunud laipadega. Samas tundis ta, et on saanud lahinguristsed ning täitnud oma kohust saksa rahva ees. Talle sattus kätte ajaleht, milles kirjutati, et mitte ainult desertööre vaid ka käsku mittetäitjaid ähvardab surmanuhtlus. Armin mõtled endamisi tollal, et on väga laiduväärne, et mõned Hitleri järgijad jätsid ta maha nüüd, sel sõja kriitilisel hetkel, kui pöördeks oli vaja igaühe täielikku pühendumust. Armin transporditi rongiga Dresdeni ning hiljem sellest veidi eemale, ta nägi lähedalt Dresdeni pommitamist.

Esimene armastus[muuda | muuda lähteteksti]

Armin saadeti rongiga Hoffi linna, kus ühes koolimajas oli sisse seatud haigla. Haiglas tutvus ta noore õega, kellesse armus. Olles saanud haavata, pärast seda suitsetanud ning tarbinud alkoholi, tundis ta end 16-aastaselt täiskasvanuna. Meditsiiniõde soovis temaga last saada. Nad olid mõlemad valmis loobuma oma elust ja ohverdama selle füürerile ja isamaale“. Haiglas olles sai Armin kõrgelt ohvitseril teise järgu Raudristi. Seejärel saabus aeg, mil ta oli valmis rindele naasma ning ta pidi lahkuma meditsiiniõest, kellega oli soovinud abielluda. Taas oma väesoa juurde jõudnud, saatis ta talle küll kirju, kuid hiljem selgus, et ükski neist ei olnud jõudnud adressaadini.

Armini väeüksus liideti Waffen-SS-iga. Ootamatult külastas aga neid Hitlerjugendi juht Axmann, kelles äratas tähelepanu Raudristi kavaler Armin Lehmann ning kutsus teda Berliini Hitlerile tutvustamiseks. Berliini jõudes adus Armin lõpuks, nähes milline see linn pommitamise tagajärjel välja näeb, et Saksamaad oli tabanud täielik katastroof. Samas aga räägiti igasugustest imerelvadest, mille väljatöötamise kallal natsiteadlased väidetavalt tegutsesid. Berliinis pidas Axmann sütitava kõne kümneaastastele uutele võitlejatele kui Saksamaa tulevikule.

Palju õnne sünnipäevaks, füürer![muuda | muuda lähteteksti]

20. aprillil 1945 pidas Hitler on 56. sünnipäeva. Keegi Hitlerit õnnitlema saabunutest ei paistnud tunnistavat katastroofilist olukorda, millega Saksamaa silmitsi seisis. 16-aastane Armin tundis end privilegeerituna, meelitatuna sellises kõrges seltskonnas, uskudes, et saab samuti osaleda Kolmanda Reichi kuulsusrikka ajaloos järgmises vaatuses. Taas tundis ta uhkust, et kui tema isa vaid näeks, et tema poega tutvustatakse füürerile. Mis sellest, et Hitler nägi välja kui surev mees. Hiljem, kui Armini maailmavaade muutus ja ta adus, et Hitler osutus monumentaalseks valetajaks ja massimõrvariks, imestas ta, et toona füüreri sünnipäeval oli too suuteline teda täitma suure lootuse ja pühendumusega edasi võidelda.

Kohal viibinud Himmleri kohta selgus hiljem, et too oli soovinud saada Hitleri järglaseks uue Reichi füürerina ja alustada rahukõnelusi lääneliitlastega, selleks oli ta endiselt saanud hoogu juurde vestlustest astroloogidega. Õhtul kohtus Armin Axmanniga eraviisiliselt ning viimane määras ta uude moodustatavasse Kampfgruppe Axmanni, tööks pidi olema sõnumite kohaletoimetamine ligikaudu kahekümnele Hitlerjugendi võitlusrühmale.

Hitler ja tema naised[muuda | muuda lähteteksti]

Kuni päris elu lõpuni jäi Hitlerit iseloomustama kummaline skisofreeniline meeleolu. Ta võis rääkida, kuidas ta endalt elu võtab, veidi hiljem aga võis teda näha arutamas kavasid kuidas Austriasse ehitada uus imetlusväärne linn. Viimase dekaadi jooksul oli aga sõjaline olukord nõnda kehva, et ka Hitlerile pidi olema selge, et sõda ei ole võimalik võita. Herman Göring oli esimene Berliinist põgeneja, oma mõisast lahkudes, lasi ta mõisahooned isiklikult õhku. Hitlerile oli alati meeldinud olla naiste seltskonnas, eritu just noorte naiste seltskonnas, harva oli mõni naistest üle kolmekümne aasta vana. Christa Schröder oli Hitleri üks kauaaegsemaid sekretäre. Noorimaks sekretäriks oli 25-aastane Gertrud Junge. Kõige intrigeerivam oli aga atraktiivne noor daam Eva Braun. Samas nimetas Hitler teda alati vaid oma sõbraks ning sageli püüdis teiste naiste juuresolekul Evat alandada. „Hitlerist sisse võetud naisi kütkestas ilmselt tema võimukas ja hüpnootiline“ aupaiste. Hitleri sünnipäeva hommikul anti rinderaadiost julgustavaid sõnumeid vaenlase rünnakute tagasitõrjumisest, tegelikult aga oli punaarmee Berliinist mitte rohkem kui 30 km kaugusel. Hitleri sünnipäevaööl langes vaenlasele Nürnberg.

Hitleri lapsed[muuda | muuda lähteteksti]

21. aprillil tutvustas Axmann Arminile naist, kes mängis Armin Lehmanni elus järgmistel päevadel olulist rolli. Selleks naiseks oli riigiarst Gertrud Huhn. Ka tema uskus kirglikult Hitlerisse, oli pühendunud talle ja natsionaalsotsialistlikule liikumisele. Koos temaga töötasid Hitlerjugendi peakorteri laatsaretis veel kolm tütarlast: Renate, Gudrun ja Lotte. Kuna Arminil puudus mootorratta juhtimiseks juhiluba, sai ta oma tööülesannete täitmiseks mootorrattajuhi, Hannese, kes oli samuti Hitlerjugendi idealistlik liige. Tol samal päeval langesid Vene mürsud juba Berliini piiridesse, see aga tuli Hitlerile tõelise üllatusena. Goebbelsi propagandamasin oli vaikinud ja paljud berliinlased hakkasid avalikult kuulama BBC-d. Samas aga oli ta andnud korralduse, et ükski relva kanda suutev mees ei tohi Berliinist mahalaskmisähvardusel väljuda, kuid 2000 natsipartei ametnikku, kes ennemalt olid süüdistanud armeed arguses, said siiski eriloa alusel Berliinist põgeneda. Armin koos Hannesega suundus Armini endise väeüksuse juurde viima edasi Axmanni sõnumit iga hinnaga vastupanu osutuda. Kohale jõudes heitis Armin puhkama ning oleks äärepealt kas venelaste poole maha lastud või küüni sisse põlenud.

Hullumeelsus füüreri punkris[muuda | muuda lähteteksti]

Armin sattus venelaste kätte vangi, kuid kui puhkes tulevahetus sakslaste ja tema vangivõtjate vahel, õnnestus tal põgeneda. Teel tagasi Berliini poole kuulsid Armin ja Hannes raadiost sõnumit Berliini kaitsjatele osutamaks pealetungijatele viimseni vastupanu. Taas Axmanni juurde jõudnuna sai Armin ülesande viia kindral Steinerile sõnum alustamaks vasturünnakut. See oli võimatu ülesanne, sest polnud teada, kus Steiner on. Otsingutel sai Armin haavata ning Hitlerjugendi peakorterisse jõudnuna siirdus ta kohe doktor Gertrudi hoolitsuse alla. Kuigi too soovitas tal lasta end viia sõjaväehaiglasse, keeldus Armin sellest, eesmärgiga avaldada Axmannile muljet. Armin saingi uue ülesande – korraldada sujuv komandopunkti kolimine partekantseleisse. Selle töö eest pälvis Armin Lehmann esimese järgu Raudristi. Samal ajal oli aga Hitleri punkris hullumeelsus mitmekordseks paisunud, puudus teave Steineri vasturünnaku edenemisest. Füüreri raevu alla sattus igaüks, kes tema silma alla sattus. Varem olid osad Hitleri lähikondlased uskunud, et tema ihuarst segab talle kahtlasi ravijooke, nüüd hakkas ka füürer ise seda uskuma ning ta vallandaski oma ihuarsti ning kihutas punkrist välja. Seejärel andis Hitler käsu hukata paarsada prominentset sõjavangi, keda oli algselt plaanitud soodsal hetkel kasutada vahetuskaubana, kui üks tema lähikondlastest hoiatas liitlaste hirmsa kättemaksu kartuses sellise otsuse tagajärgedest, misjärel Hitler taganeski sellest soovist. Pärastlõunasel nõupidamisel jõudis Hitlerini teadmine, et kindral Steiner polnud vasturünnakut alustanud ning süüdistas kõiki nõupidamisel viibijaid äraandmises. Enamik kohalolijates kuulis esmakordselt füürerit tunnistamas seda, mis neile juba mitu kuud oli selge olnud: „Sõda on kaotatud!“. Korraga kukkus ta kokku ja hakkas nutma nagu laps. Hitler pidas seejärel ühe oma lähikondlasega kinniste uste taga eraviisilise nõupidamise, väidetavalt anti talle nõu üritada sõlmida rahulepet, millega Hitler olevat isegi nõustunud. Goebbels oli kuude kaupa vaevanud pead, mis saab tema lastest, kui Saksamaa peaks sõja kaotama. Ta andiski füürerile mõista, et sureb temaga koos punkris üheskoos oma perega. Samal õhtul nähti Hitlerit oma töötoas püstolit silitamas, kuid lasku ei kõlanud. 22. aprilli õhtul ja järgmisel hommikulgi lahkus Berliinist suur osa kantselei töötajatest (Hitler ei takistanud soovijatel lahkumist). Himmleril oli aga endiselt pettekujutelm, et liitlased on valmis leppima uue režiimiga tema juhtimisel. Samal õhtul käidi Hitlerile välja plaan asuda Berliinist edelas asuval armeeüksusel linna vabastama, Hitler nõustus selle plaaniga.

Viimased hüvastijätud[muuda | muuda lähteteksti]

Albert Speer, kes oli vastu töötanud Hitleri põletatud maa taktikale, pöördus siiski vaatamata ohule isiklikule turvalisusele, punkrisse tagasi, et jätta Hitleriga ja ülejäänud punkrirahavaga hüvasti. Nii nagu selgeltnägija oli Himmlerile ennustanud, nii ka oli, füüreri elu lähenes lõpule. Seepärast otsustas Himmler krahv Bernadotte kaudu edastada oma allaandmispakkumise lääneliitlastele. Armin sattus Axmannilt saadud ülesannet täites taas vaenlase tule alla, mille käigus õnnestus tal hävitada esmakordselt ka vene tank. Ülesanne sai aga täidetud.

Füüreri punkrisse[muuda | muuda lähteteksti]

26. aprillil oli komandopunktis värske vesi juba ammugi otsa saanud, kuid alkoholist puudust polnud. Seepärast tehtigi teed veini ja šampanjaga ning lausa pesti sellega ka nägu. See päev Armin Lehmannile ka ülimalt oluliseks, sel päeval astus ta esmakordselt päris Führerbunkerisse. Turvalisus oli punkris allakäinud ning Arminil õnnestus pääseda relvaga Hitlerile lähedale. Hiljem on Arminilt päritud, et kas ta kahetses, et füürerit maha ei lasknud, et kindlasti oli tal selleks võimalus. Armini vastus on olnud eitav, sest olles 16-aastasena Natsi-Saksamaal üles kasvanud, oli ta saanud täieliku natsisüsteemi ajuloputuse, see poliitiline süsteem oli tema jaoks puhtaim poliitiline süsteem maailmas. Isegi sõja viimasel etapil ei saanud ta aru, et see mille eest ta seisis oli täis pettust ja kuritegelikkust. Koonduslaagrite eesmärk oli tema arvates totaalselt erinev sellest, milleks nad osutusid. Kuigi punkris viibiv Goebbels oli olnud ustav Hitlerile, tekkis viimasel ajal nende suhetesse lõhe. Hitler ei võtnud enam isegi tema otsekõnesid telefonitsi vastu. Kui komandopunktis polnud saada värsket vett ning tualetid olid räpased, siis punkris oli alati saadaval värske vesi ning oli terve rida tualette, mis osutusid täiesti puhtaks. Sideliinid Führerbunkeri ja teisel pool teed asunud mereväe raadiokeskuse vahel olid katkenud, seetõttu pidi Armin umbes tosin korda päevas sõnumite vahetamiseks üle tänava jooksma, mis oli kui vene rulett, sest igaüks, kes punkrist väljus riskis mürskude, katjuušatule ja snaiprite laskesektoris eluga. Ei ole ilmselt vaja enam täpsustada, et tänavatel valitses kaos: varemed, suits, laibad, mürsutabamuse saanud loomad jne. Hitleri Kolmas Reich oli nüüdseks kahanenud mõne ruutkilomeetri suuruseks Berliini keskele. Saksamaa kaitsjad seisid silmitsi 2,5 miljoni pealise vaenuväega, lisaks hirmuäratavad tankipataljonid. Breslaus oli isegi kümneaastased lapsed pandud ehitama kaitserajatisi. Kõigis pommivarjendites ja haiglates oli lõpuks rohkem inimesi, kui algselt kavandatud.

Hullumaja[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast esimest päeva Führerbunkeris läks Armin tagasi parteikantseleisse, seal päris Gertrud temalt, kas ta oli juba ka Hitleriga kohtunud. Armin polnud veel. Samuti polnud ta kohtunud Eva Brauniga, ka see nimi oli talle võõras ning ta suisa keeldus uskumast, et Hitleril võis olla armuke. Ühel päeval aga kohtas Armin Hitlerit punkri eesruumis. Samal ajal oli võimatu Berliini õhuteed kaudu saabumine. Hitler oli ikka veel ärritunud, ta purskas vihast: „Saksa rahvas ei olegi väärt natsionaalsotsialismi kõrgeid ideaale. Saksa sõdurid on argpüksid.“ Parteikantseleis aga muutus suureks probleemiks haavatute ravimisel veepuudus. Arminil õnnestus taas eluga riskides vett hankida. Hullumaja oli ka ravimite hankimisel katjuušarakettide tule all. Sel õhtul kutsus Hitler Luftwaffe idarinde juhi armukese Hanna Reitchi oma töötuppa ning rääkis oma otsusest sooritada koos Eva Brauniga enesetapp ning palvest nende laibad tuhastada. Neil päevil sai Axmann oma pühendumuse eest Reichi kõrgeima autasu, Saksa ordu kuldristi. Peagi jõudsid Vene tankid punkri lähedusse.

Viimane reetmine[muuda | muuda lähteteksti]

27. aprilli hommikul sisenes Armin taas punkri eesruumi, kus kohtus kolme naisega, kellest üks osutus Eva Brauniks. Edaspidi kui Armin Evaga kohtus oli too alati koos teiste naistega, kordagi ei näinud Armin teda koos Hitleriga. Eva Braunil oli noorem õde, Gretl. Tolle abikaasa oli SS ohvitser Hermann Fegelein. Ühe levinud kuulujutu järgi oli Eva Braun üks oma õemehe armukestest. Fegeleini karjäär SSis oli tuginenud Himmleri toetusele ja nii oligi too määratud viimase sideohvitseriks Hitleri juures. Fegelein aga püüdis igal sammul Himmlerit reeta ning nii sai temast üks füüreri lähedamaid usaldusisikuid. Sõja edenedes mõistis ka Fegelein, et tuleb põgeneda. Hitler sai aga tema plaanidele jälile ja ta toodi punkrisse tagasi ning heideti vangikongi. Hitlerit tabasid taas maniakaalsushood, lootes kord taas, et saabuvad saksa väeüksused tulevad Berliini vabastama või manas teda ümbritsevaid reetureid. Paljud punkris elanud vahetasid mõtteid enesetapuviiside üle, kuigi neil kõigil oli olemas mürgiampull. Hitler aga andis Luftwaffe idarinde ülemale käsu lennata Berliinist eemale ning käivitada totaalrünnak Venemaa tankidele. Raadiost kuulis ta uudist reetur Himmlerist, kes oli kontakteerunud lääneliitlastega. Tol päeval sai Armin oma teenete eest esimese klassi Raudristi, karu tankitriibu ning hõbedase haavatumärgi. Taas tundis Armin uhkust ning soovis kõigest hingest, et vaid isa teda näeks, mis on temast kui nõrkuseks nimetatust saanud. Pärast sõja lõppu kuulis Armin Axmanni vahendusel aga Hitleri arvamust, et parimad sõdurid on end lahinguväljal ohverdanud, ellujäänud aga on alamad tegelased, kes polegi väärt ellu jääma. See osutus loomulikult kohutavaks solvanguks kõigile neile, kes olid veel ellu jäänud kogu selles õuduses, mille ta (Hitler) enda kätega oli korraldanud. Sama päeva õhtul vahenda Hitleri infojuht BBC teadet, mis oli saadud Reutersilt, mille järgi Himmler oli pakkunud Saksamaa tingimusteta allaandmist. „Hitler pulbitses raevust“ (ibid). Hitler leidis seejärel seoseid Himmleri ja vangikongis oleva Fegeleini vahel ning too toodi ülekuulamisele. On väidetud, et too olevat tunnistanud ka Himmleri kavatsust Hitler tappa. Pärast ülekuulamist lasti Fegelein maha. Luftwaffe idarinde ülemal õnnestus läbi õnne Berliinist lahkuda.

Abielu[muuda | muuda lähteteksti]

29. aprilli varastel hommikutundidel hakkas Hitler koostama oma viimast poliitilist testamenti. Selles nägi ta ette ka abiellumise ning samal päeval abiellus ta punkri kaarditoas Eva Brauniga, kelle nimeks sai pärast abielu sõlmist Eva Hitler. Pärast tseremooniat rüübati šampust ning peeti pulmahommikusöök, grammofonist kostis lõbus muusika. Oma poliitilises testamendis kuulutas Hitler: „Pole tõsi, et mina või keegi teine Saksamaal tahtsime sõda 1939. aastal“. Saksamaa ebaõnnes tunnistas ta muuhulgas saksa rahvast, kes osutusid nõrgaks ja araks natsionaalsotsialistlike eesmärkide elluviimisel. Oma poliitilise testamendi teises osas käsitles ta võimujärglase küsimusi, füüreri tiitlit polnud aga kellelegi ette nähtud, „olla sai vaid üks füürer“ (ibid). Sel samal hommikul kohtus punkris Hitleriga ka Armin. Kohtumise silmapilgul lõi punker värisema, tõenäoliselt toimus punkri lae kohal plahvatus.

Götterdämmerung – Jumalate hukk[muuda | muuda lähteteksti]

Armin pöördus tagasi parteikantselei hoonesse, kui Axmann samuti sinna jõudis, kuulis Armin uudist füüreri abiellumisest. Nad arutlesid, et peavad jugendiga olema Hitlerile inimkilbiks venelaste piiramisrõngast läbimurdmisel. Levinud teateid testamendist ei võtnud Armin tõsiselt, sest Hitler oli ise korduvalt öelnud välja, et enesetapp on argus. Armini arvates võis testament olla koostatud vaid juhuks, kui Hitler peaks langema läbimurdmiskatsel. Tol õhtul jätsid Goebbelsid hüvasti oma kaaskonnaga. Ühel järjekordsel missioonil läksid kütuse otsingul Armini ja Hannese teed lahku ning Armin ei saanud enam kunagi teada, mis Hannesest sai. Punkrist aga lahkus üha rohkem inimesi ning ka füürer tabas end mõtetelt enese lahkumise aja üle. Hitler soovis saada kinnitust, et tema valduses olevad mürgikapslid on ehtsad ning seepärast laskis ta neid testida oma armastatud koera peal, kes loomulikult hinge heitis. Kui füürer oli valmis lõplikult hüvasti jätma, läks punkris lahti otsekui pidu. Hitler jättis kõigiga hüvasti ning sõnas, et tema ainus variant on surra Berliinis, sest ta ei taha, et Stalin laseks tast teha muuseumieksponaadi. See oli keset ööd. Lõuna paiku sai füürer uudiseid sõjatandrilt, et snaiprid on punkrist laskeulatusel. Seejärel andis ta teada, et tapab end pärastlõunal. Hommikune pidu, mis oli seganud Hitleri hüvastijätutseremooniat oli kasvanud seksiorgiaks. Hitler tõmbus koos Evaga oma ruumidesse. Peagi siseneti ruumi, kust leiti tsüaniidimürgitusega Eva surnukeha, Eva kõrval oli füüreri surnukeha, kelle mõlema meelekohast tilkus verd. Mõlemad surnukehad viidi punkrist välja, asetati pommiauku ning süüdati põlema. Õhtul anti käsk kondid maha matta. 30. aprilli hommikul kuulis Armin Hitleri surmast Axmannilt.

Mõrv punkris[muuda | muuda lähteteksti]

Armin ei suutnud ikka veel aru saada, miks Hitler oli end tapnud. Ent Hitleri mõjuvõim Armini üle oli endine. Armin Lehmann tundis end reedetuna, kuid tema pahameel ei olnud füüreri vastu. Axmanni arvates ei jäänud neil Arminiga nüüd enam muud üle, kui Berliinist välja murda. Peeti plaane selle mõtte teostamiseks. Goebbelsid organiseerisid esmalt punkris laste mõrva, uinutades nad esmalt morfiinisüstiga ning pannes neile seejärel suhu mürgiampulli, seejärel tapsid vanemad endid. Nende kahe laibad süüdati põlema, kuid kuna kütust oli vähe, siis olid nende kehad venelaste kohale jõudes kergesti identifitseeritavad.

Väljamurdmine[muuda | muuda lähteteksti]

Reich Radios anti edasi teadaanne Hitleri surmast, mis anti edasi valelikult, justkui oleks too võidelnud viimse hingetõmbeni. Käidi välja plaan Berliinist välja murda metroo kaudu, kui samas võis see olla ka pettemanöövriks, et need, kes proovivad maa pealt välja murda, võtaksid tule enda peale. Põgenemisteekonnal sai Armin mürsukillust tabamuse ning sattus pärast seda venelaste kätte. Ta oli saanud seljapõrutuse tõttu ajutise halvatuse.

Adolf Hitleri kummitus[muuda | muuda lähteteksti]

Riigikantselei vallutamist juhtinud Vene kindral oli lubanud, Hitleri laiba leidjat autasustatakse Nõukogude Liidu kangelase kuldtähega. Söestunud korjused ka leiti, Goebbelsid. Terve aasta 1945 suve liikusid kuulujutud, et Hitler on elus. Sel eesmärgil kuulati peaaegu aasta otsa üle ühe allveelaeva meeskonda. Levis ka muid jutte Hitleri saatusest.

Epiloog[muuda | muuda lähteteksti]

Kui Armin Lehmann oli saanud täisealiseks ja endine Hitlerjugendi juht andis Nürnbergi tribunalil tunnistusi, hakkas Armin mõistma, et temalt oli röövitud lapsepõlv. Axmann ei loobunud kunagi Hitlerit imetlemast. Armin proovis jõuda Vene okupatsioonitsoonist Ameerika poolele ning see läks tal ka korda. Sealses vastuvõtukeskuses nägi ta dokumentaalfilme koonduslaagritest ning hakkas mõistma, mis neis tegelikult toimus. Kuna Armin oli aastal 1945 nii noor, ei antud teda kohtu alla. Tema isa salgas maha oma natsimineviku.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]