Düsfaagia

Düsfaagia (kreeka keeles dys 'raske', phagein 'sööma', 'neelama') ehk neelamishäire on meditsiiniline termin neelamisraskuste kohta.

Düsfaagiat on defineeritud kui "käitumuslike, sensoorsete ja motoorsete tegevuste kompleksi, mis on häirunud ükskõik millises ettetulevas söömisprotsessis".

Neelamishäire on talitlushäire, mis võib kaasneda mitmesuguste haigusseisunditega, kuid mis ei ole iseseisev haigus. See on häire toidu liikumisel mistahes osal teel suust läbi neelu ja söögitoru makku. Neelamishäire võib avalduda igas vanuses inimestel, tekkida äkki või kujuneda välja järk-järgult. Sageli põhjustavad düsfaagiat mao-soolekulgla ülemiste osade lokaalsed kahjustused mehaanilise obstruktsiooni näol. Düsfaagia neuroloogilised põhjused on seotud juhteteede kahjustusega: neelamise koordinatsioon sõltub keele, suu, neelu ja kõri tundlikkusest, V, VII, IX, X ja XII kraniaalnärvi tahtele alluvast ja reflektoorsest motoorsest aktiivsusest.

Düsfaagia sümptomid

• Köhimine neelamise järel
• Raskus alustada neelamist
• Neelamisvalu
• Toidu kinnijäämine kurku
• Teatud toitude vältimine
• Survetunne või valu rindkeres
• Sagedased kõrvetised
• Süljevoolus
• Seletamatu kaalukaotus
• Korduvad kopsupõletikud
• Hääle- või kõnemuutus
• Vedeliku/toiduosade leke nina kaudu

Põhjused

Sagedasemad põhjused

• Ösofagiit
• Refluksist tingitud söögitoru striktuurid (refluksösofagiit)
• Söögitoru divertiikulid
• Söögitoru söövitused
• Söögitoru motoorikahäired, kardia ahhalaasia
• Söögitorusong
• Kilpnäärme haigused (struuma, türeoidiit)
• Mälumislihaste kahjustused
• Lõualuude ja keeleluu murrud
• Glossiit ehk keelepõletik
• Suu ja suupõhja abstsessid
• Kurgumandli ja neelupiirkonna abstsessid
• Tonsilliit ehk kurgumandlipõletik
• Mehaaniline takistus suus, neelus, söögitorus (võõrkeha)
• Epiglotiit
• Larüngiit ehk kõripõletik
• Kõritraumad
• Lülisamba kaelaosa haigused
• Psühhogeensed põhjused
• Rauavaegusaneemia
• Hüpokaltsieemia

Neuroloogilised häired

• Ajutrauma
• Aju kasvaja
• Ajuabstsess
• Meningiit
• Ajuisheemia
• Polüneuropaatia
• Guillaini-Barré sündroom
• Multiipel- ehk hulgiskleroos
• Müasteenia
• Parkinsoni tõbi
• Bulbaarparalüüs

Haruldasemad põhjused

• Botulism
• Teetanus
• Pliimürgistus
• Suu, kõri kasvajad
• Sklerodermia
• Dermatomüosiit, polümüosiit
• Kiiritusravi järgne seisund
• Sialadeniit ehk süljenäärmekivid
• Kaasasündinud söögitoru ahenemine, avanematus
• Hingetoru ja söögitoruvaheline uuris ehk fistul
• Huulte ja suulaelõhe
• Lühike suulagi
• Keele ja keeleluu arenguhäired

Klassifikatsioon

Avaldumiskoha järgi liigitatakse neelamishäired kolme suurde rühma:

• oraalse faasi düsfaagia;
• farüngeaalse faasi düsfaagia;
• ösofageaalse faasi düsfaagia.

Oraalse faasi düsfaagia tuleneb valdavalt keelekontrolli kadumisest. Patsientidel esinevad mälumisraskused ja toidu neelu suunas liigutamise raskused. Neelufaasi düsfaagia puhul võib patsient olla võimetu neelama isegi väikest toidupalakest. Tegemist võib olla toidu nasaalse tagasiheitega, samuti võib patsient küll neelata, kuid toit satub hingamisteedesse. Söögitoru faasi düsfaagiat iseloomustab toidu tagasivool söögitorust neelu, võib esineda söögitoru ja hingetoru vaheline ava, aga ka reflukshaiguse puhused häired.

Diagnostika

Düsfaagia on diagnoositav anamneesi võtmise käigus ja haige kliinilise uurimisega. Toidu peetumine suus või sülje suurenenud eritus võib olla põhjustatud neelamise akineesiast ja näonärvi- või bulbaarparalüüsist. Köhimine või lämbumine viitavad kõri nõrkusele, vedelike nasaalne regurgitatsioon pehme suulae nõrkusele.

Neelamishäire kindlaks tegemine algab esmasest hindamisest ehk skriinimisest. Skriinimisel toimub sümptomitel põhinev neelamise hindamine: patsiendi või lähedaste küsitlemine küsimustike abil; söömistoimingu vaatlus erisuguse konsistentsiga toidu puhul; neelamistestid, mida teevad logopeedid; pulssoksümeeria, mille abil mõõdetakse oksühemoglobiini hulka protsentides; tservikaalne auskultatsioon, mille käigus kuulatletakse stetoskoobiga neelamise ja hingamisega seotud helisid kaelal, et hinnata neelamise ja hingamise koostööd. Kui esmane uuring ei anna piisavat infot, siis suunatakse patsient intrumentaalsele uuringule. Instrumentaalne hindamine põhineb anatoomilis-füsioloogiliste muutuste kindlakstegemisel pea- ja kaelapiirkonnas. Selleks kasutatakse videofluoroskoopilist ja/või fiiberendoskoopilist neelamisuuringut. Videofluoroskoopilise neelamisuuringu teeb radioloog koos logopeediga. Fiberendoskoopilist neelamisuuringut teeb Eestis arst koos logopeediga. Logopeedi pädevuses on kontrollida neelamist visuaal-taktiilsel meetodil. Neelamishäiret on keeruline tuvastada vaikse aspiratsiooni puhul, sel juhul osutub diagnostika hädavajalikuks.

Ravi

Neelamisteraapia vormid: otsene teraapia, kaudne teraapia, neelamise manöövrid, kompensatoorsed tehnikad. Otsese neelamisteraapia eesmärk on parandada neelamist, kasutades toitu. Kaudne neelamisteraapia toimub toiduta. Neelamisteraapias kasutatakse järgmisi neelamismanöövreid: supraglotiline neelamine, mille eesmärk on sulgeda teadlikult häälepaelad; super-supraglotilise neelamise eesmärk on suurendada kõri tõusu ja sulgeda tahtlikult sissepääs valehäälepaelte sulgumise teel; pingutusneelamise eesmärk on suurendada keelepära liikumist neelufaasis; Mendelsohni manöövri eesmärk on suurendada kõritõusu ulatust; Masako manööver; Shakeri manöövri eesmärk on tugevdada suprahüoidaalseid lihaseid. Kompensatoorsetest võtetest kasutatakse asenditeraapiat ja sensoorse tundlikkuse suurendamist. Asenditeraapia eesmärgiks on leida neelamiseks asend, mille puhul neelamine on efektiivsem.

Tüsistused

Paljude neelamishäirete vahetu tagajärg on suur aspiratsioonioht. Sellega kaasneb omakorda suurem pneumooniarisk. Uriko ja Kaasik (2016), viidates Shambureki ja Farrari 1990. aasta tööle, väidavad, et kui jätta neelamishäire tähelepanuta, siis tagajärgedeks võivad olla kopsupõletik, alatoitumus ja veepuudus, mis võivad lõppeda letaalselt.

Epidemioloogia

Kahepoolne ülemise motoneuroni haigus, mis väljendub pseudobulbaarse paralüüsina, on tavaliselt seotud düsfaagiaga. Tserebellaarsete ja ekstrapüramidaalsete juhteteede kahjustus võib samuti põhjustada düsfaagiat. Düsfaagia võib esineda ka perifeerse närvisüsteemi haiguste nagu Guillaini sündroomi, müasteenia, polümüosiidi ja okulofarüngeaalse düstroofia puhul. Selline düsfaagia on mittelokaliseeritav ja kahjustus võib asetseda lihasest kuni suurajukooreni. Neelamishäire ehk düsfaagia võib kaasneda nii äkki tekkinud neuroloogilise kahjustusega (ajuinsult jt) kui ka hiiliva kuluga neuroloogiliste haigustega. Ajuinsuldiga patsientidest esineb düsfaagiat 51–57%-l juhtudest.

Neelamishäire võib kaasneda järgmiste haiguste või sekkumiste puhul:

• Parkinsoni tõbi,
• polüskleroos,
• müopaatia,
• müasteenia,
• larüngeotoomia,
• kõripiirkonna kasvajad,
• tserebraalparalüüs,
• refluks,
• Zenkeri divertiikul,
• polüneuropaatia,
• Huntingtoni tõbi,
• ajuinsult.

Neelamishäiret võivad põhjustada järgmised ravimid:

• NSAIDid,
• antibiootikumid (doksütsükliin, tetratsükliin, klindamütsiin, trimetoprim-sulfametoksasool),
• AKE inhibiitorid,
• alfa-adrenoblokaatorid,
• antikolinergilised ravimid,
• antihistamiinikumid.

Düsfaagia võib avalduda igas vanuserühmas sünnist surmani. Neelamishäiret ei tohi segi ajada neelamise ealiste muutustega. Pärast 60. eluaastat muutub oraalne faas pikemaks: närimisliigutused on aeglasemad koguni kuni 6 sekundit, neeluneelamise faas pikeneb kuni 5 sekundit, sest neelulihaste liikuvuse ulatus ja tugevus väheneb.

Vaata ka

• Afaagia