Corine Besson

Corine Besson on filosoof, kes on tegelnud epistemoloogia, analüütilise filosoofia ajaloo ja filosoofilise loogikaga.

Ta sai Genfi Ülikoolist bakalaureusekraadi filosoofias ja prantsuse kirjanduses, 2001 Oxfordi Ülikoolist magistrikraadi ja 2006 Oxfordi Ülikoolist doktorikraadi.

Ta on õpetanud Oxfordi Ülikoolis ja Birkbeck College'is. Alates 2013. aastast on ta Sussexi Ülikooli filosoofialektor.

Looming

Lahtine tulevik, bivalents ja väitmine

Corine Besson ja Anandi Hattiangadi väidavad artiklis "The open future, bivalence and assertion", et kontingentsete tulevikuväidete mittebivalents on vastuolus meie teooriaeelse intuitsiooniga tuleviku lahtisuse kohta.

On väga intuitiivne, et tulevik on praegu lahtine ja minevik kinnine. Neid intuitsioone vallandavad tavaliselt teatud tüüpi kontingentsed tulevikuväited (mitte näiteks "Kunagi ma suren"). On vaieldud, kas sellised tulevikuväited on ei tõesed ega väärad (bivalentsi seadus nende korral ei kehti). Lahtise tuleviku kompatibilism on vaade, et tuleviku lahtisus on ühitatav kontingentsete tulevikulausete bivalentsiga; lahtise tuleviku inkompatibilism on vaade, et ei ole ühitatav. Autorid näitavad, et lahtise tuleviku inkompatibilism teeb väärasid ennustusi meie pragmaatiliste otsustuste kohta kontingentsete tulevikuväidete väitmise õigsuse ja ebaõigsuse kohta, ja lahtise tuleviku kompatibilism seletab andmeid paremini. Et pragmaatilised otsustused peegeldavad teooriaeelset semantilist intuitsiooni, siis ainult vaade, et kontingentsed tulevikuväited on bivalentsed, on ühitatavad meie teooriaeelse otsustusega, et tulevik on lahtine.

Miks arvata, et lahtise tuleviku intuitsioon eeldab, et kontingentsed tulevikuväited on mittebivalentsed? Kui väide, et homme Londonis päike paistab, on tõene (väär), siis see on täna tõene (väär), järelikult tulevik ei ole lahtine. Järelikult see väide ei ole tõene (väär). Siin kasutatakse eeldust, et see, mis on tuleviku kohta täna tõene (väär), ei ole täna lahtine. See aga ongi samaväärne lahtise tuleviku inkompatibilismi teesiga.

Mõned filosoofid on pakkunud, et "lahtine" tähendabki "mittebivalentne". Selline stipuleerimine ei anna aga alust, miks see stipuleering vastab teooriaeelsele intuitsioonile. Pealegi väldib stipuleerimine argumenteerimist lahtise tuleviku kompatibilismi vastu.

Teine strateegia on viidata mõnele füüsikalisele või metafüüsilisele ajateooria ning väita, et sellest tuleneb, et kontingentsed tulevikuväited ei ole bivalentsed. Siis peavad olema ka sõltumatud alused selle ajateooria eelistamiseks. Jääb veel ikka küsimus, kas see ajateooria vastab intuitsioonile, et tulevik on lahtine. Kui ainult vaade, et kontingentsed tulevikuväited on ühitatavad on ühitatav teooriaeelse intuitsiooniga tuleviku lahtisuse kohta, siis ajateooria, millest järeldub mittebivalents, ei ole kooskõlas intuitiivse arusaamaga lahtisest tulevikust. Lahtise tuleviku inkompatibilismi pooldajatel peab olema veateooria meie pragmaatiliste otsustuste kohta kontingentsete tulevikuväidete väitmise kohta. Mõned lahtise tuleviku inkompatibilistid väidavad aga ka, et nende eelistatud ajateooria vastab ka kõige paremini meie intuitiivsele teooriaeelsele arusaamale, et tulevik on lahtine. Näiteks John MacFarlane'i järgi on vastab intuitsioonile kõige paremini ajapilt, mille järgi aeg on paljude hargnevate ontoloogiliselt võrdväärsete tulevikulugude juureta puu. Selle järgi väide, et homme Londonis päike paistab, ei ole tõene, sest selleks, et see oleks tõene, peaks ta olema tõene kõigis lugudes, mis väitmise hetke läbivad. David Lewis mõistab lahtisuse asümmeetriat tuleviku ja mineviku vahel kontrafaktuaalse sõltuvuse asümmeetria kaudu. Lewise järgi on eri tulevikud alternatiivsed viisid, missugune maailm oleks olnud, kui olevik oleks olnud teistsugune, kui ta tegelikult on. Tulevik on lahtine selles mõttes, et tulevik sõltub kontrafaktuaalselt olevikust ja olevik minevikust, aga minevik on kinnine selles mõttes, et minevik ei sõltu kontrafaktuaalselt olevikust. Lahtisuse intuitsioone saab seega seletada meie valmisoleku kaudu aktsepteerida nende kontrafaktuaalide tõesust, mis kirjeldavad, missugune tulevik oleks, kui olevik oleks olnud teistsugune. Kontrafaktuaali tõesuse hindamisel jäetakse tavaliselt puutumata minevikufaktid, mis on ühitatavad kontrafaktuaalse oletusega, et olevik on teistsugune, kui ta tegelikult on. Lewise järgi on väited tuleviku kohta bivalentsed. Kuidas otsustada, kumb teooria vastab teooriaeelsele intuitsioonile paremini? MacFarlane väidab, et Lewise teooria on ebaõnnestunud, sest tema vaade ei vasta "määramatuse intuitsioonile", et kontingentsed tulevikuväited ei ole bivalentsed. Aga meil ei ole sõltumatut alust arvata, et lahtisusest intuitiivselt järeldub mittebivalents. MacFarlane ütleb ka, et Lewise teooria ei ole kooskõlas "ehtsa lahtisusega", sest Lewis ei aktsepteeri mitut tegelikkust. Barnes ja Cameron väidavad, et iga ehtsa lahtisuse teooria peab eeldama, et praegu on tegelikult mitu võimaliku viisi, milliseks tulevik võib osutuda. Ent ka siin on teoreetiline eeldus, sest Lewis ei aktsepteeri mitut tegelikkust, aga ometi väidab, et tema teooria vastab lahtisuse intuitsioonile. On ka raske uskuda, et intuitiivne lahtisuse mõiste toob kaasa metafüüsilise mitme tegelikkuse sidumuse. Sellepärast on tarvis teoreetiliselt neutraalset lähtekohta, mis ei eelda keerulist metafüüsilist teooriat, kuid haarab teooriaeelset intuitsiooni, et tulevik on lahtine ja minevik kinnine.

Selleks lähtekohaks võtame pragmaatilised andmed: meie intuitiivsed otsustused relevantsete tulevikuväidete väitmise õigsuse ja mitteõigsuse kohta. Need andmed ei eelda ei lahtise tuleviku inkompatibilismi ega kompatibilismi. Koos ortodoksse väitmisteooriaga näitavad need, et meil on intuitiivne lahtise tuleviku kompatibilismi sidumus. Seega peab lahtise tuleviku inkompatibilist omaks võtma mittestandardse väitmisteooria või leidma mõne muu viisi meie intuitsioonid olematuks seletada.

Ortodoksse väitmisteooria järgi nõuab õige väitmine vähemalt tõesust. Väitmise norm on seega tõesusnorm (või tugevam norm, millest järeldub tõesusnorm). See väitmise norm mängib kommunikatsioonis seletavat rolli: keele kõnelejad teevad konventsionaalse eelduse, et propositsiooni väitmine on õige parajasti siis, kui propositsioon, mida väidetakse, on tõene. Tõesusnormile viidatakse sageli ka teooriates selle kohta, mida lausungitega kommunitseeritakse. Mõnikord kui me teeme otsustuse, et mingi väitmine oleks sõnasõnalise tõlgenduse puhul ebaõige, siis me hoopis omistame väidetud lausele tõese propositsiooni, et säilitada väitmise õigsust. Seda seost pragmaatiliste ja semantiliste otsustuste vahel saab kasutada meie semantiliste otsustuste kohta info saamiseks: me hindame väitmised õigeks ainult juhul, kui me peame neid tõesteks.

Lahtise tuleviku inkompatibilismi järgi me peame vähemalt mõnedel juhtudel, mil me intuitiivselt peame tulevikku lahtiseks, kontingentseid väiteid tuleviku kohta ei tõesteks ega vääradeks, järelikult mitte tõesteks. Tõesusnormi (või tugevama normi) eeldusel ennustab see vaade, et me hindame kontingentsete tulevikuväidete väitmisi ebaõigeteks, vähemalt neil juhtudel, mil me peame tulevikku vastavas suhtes lahtiseks. Seda järeldust toetavad teised juhtumid, mil me peame väitmisi ebaõigeteks, sest nad väljendavad propositsioone, mis pole tõesed ega väärad, või ei väljenda üldse propositsioone. Näiteks kui öeldakse "See elevant on roosa," siis enamik inimesi peaks seda ebaõigeks väitmiseks, eeldatavasti sellepärast, et see ei väljenda propositsiooni. Nii et lahtise tuleviku inkompatibilism koos ortodokssete väitmisteooriatega ennustab, et me hindame kontingentsete tulevikuväidete väitmised ebaõigeteks. Aga enamasti me oleme valmis hindama siiraid reservatsioonideta kontingentsete tulevikuväidete väitmisi ebaõigeteks. Esiteks, oletame, et Addy on valmis jooksma minema, aga ta ootab lapsehoidjat, kes peab kümne minuti pärast saabuma. Lapsehoidja pole kunagi hilinenud. Addyl pole konkreetset alust arvata, et midagi tuleb vahele. Addy ütleb: "Ma lähen kümne minuti pärast jooksma." Teiseks, oletame et sünoptik Barbara teatab tele-eetris: "Homme Madridis päike paistab." Tundub loomulik pidada väiteid neis kahes näites õigeteks. Aga me ei arva, nagu poleks lahtine, kas Addy läheb kümne minuti pärast jooksma või kas homme Madridis päike paistab. Kui me hindame nende kontingentsete tulevikuväidete väitmisi õigeteks ja kui me eeldame, et väitmist konstitueerib tõesusnorm, siis järelikult me peame nendes väitmistega väidetud väiteid tõesteks. Aga kui me peame ka tulevikku neis asjus lahtiseks, siis järelikult me üldiselt ei arva, et tuleviku lahtisus eeldaks, et kontingentsed tulevikuväited ei ole tõesed. Nii et lahtise tuleviku inkompatibilist ennustab valesti.

On muidugi olukordi, kus me peame kontingentsete tulevikuväidete väitmisi ebaõigeteks, näiteks ilma põhjenditeta väitmine, et homme Londonis päike paistab; väitmine, et 3. märtsil 3014 Londonis päike paistab, ja väitmine, et tuleb neljas maailmasõda. Kas need näited toetavad lahtise tuleviku inkompatibilismi või näitavad, et pragmaatilised andmed ei luba kindlat järeldust teha? Lahtise tuleviku inkompatibilism seletab nende väitmiste ebaõigeks pidamist sellega, et need ei ole tõesed ega väärad. Aga kui põhjus oleks selles, siis oleks loomulik väitmisele vastamisel viidata sellele aga see oleks veider ja tegelikult öeldakse: "Oled sa kindel? Võib-olla neljandat maailmasõda ei tule." või "Sa ei tea, et tuleb neljas maailmasõda." Kui meie otsustusest, et tulebik on lahtine, järelduks, et kontingentsed tulevikuotsustused ei ole bivalentsed, või kui mittebivalentsi pakutaks pelgalt nende otsustuste seletuseks, siis peaks mittetõesusele ja mitteväärusele viitamine tunduma loomulikum. Ja väljend "ei tõene ega väär" võiks oleks iseenesest loomulik, sest ebamäärasuse puhul ollakse nõus kasutama väljendit "ei F ega mitte-F". Aga võib-olla ei taheta lihtsalt mittetõesust ja mitteväärust korraga väita? Asi ei saa selles olla, sest tulevikuväite mitteväärusele viitamine pole vastuväide, aga selle mittetõesusele ei saa viidata, sest vastuväitjal pole see teada.

Paistab, et ortodoksse väitmisteooria eeldusel ei saa lahtise tuleviku inkompatibilist seletada andmeid väitmiste õigsuse ja ebaõigsuse kohta ning vastuväiteid nendele. Autorite arvates seletab neid andmeid kõige paremini see, et peale selle, et väitmisnormist peab järelduma tõesusnorm, peab väitmisnorm sisaldama ka episteemiline komponent. Nähtavasti peab õige väitmisnorm olema kas teadmisnorm (väida, et p, ainult juhul, kui sa tead, et p) või õigustatud tõese uskumuse norm (sa peaksid väitma, et p, ainult juhul kui p on tõene ja sa usud õigustatavalt, et p). Mõlemast normist järeldub tõesusnorm ja mõlema abil saab andmeid seletada.

Kumb neist normidest annab parema väitmisteooria. Autorite arvates teadmisnorm. Võidakse vastu väita, et kontingentseid tulevikuväiteid ei olegi võimalik teada, ning sellepärast pidada sobivamaks nõrgemat normi õigustatud tõese uskumuse kaudu. Aga teadmisnorm ei pruugi nii nõudlik olla. Näiteks kontekstualisti järgi sõltub see, kas S teab, et p, silmatorkava konteksti iseloomust. Tavakontekstides on teadmise jaoks tarvis suhteliselt vähe tõendeid ehk välistada tuleb suhteliselt vähesed alternatiivid. Kontekstualist ütleks, et nii Addy kui ka Barbara teavad seda, mida nad väidavad. Subjektitundliku invariantisti jaoks sõltuvad teadmise jaoks vajalikud tõendid sellest, kui palju on kaalul. Ka selle teooria järgi Addy ja Barbara teavad seda, mida nad väidavad. Näiteks meie intuitsioone loterii puhul seletab teadmisnorm paremini kui õigustatud tõese uskumuse norm. Kui Paulal on loteriipilet, siis me leiaksime, et pole õige väita, et Paula pilet ei võida.

Kuigi viitamine episteemilisele väitmisnormile aitab andmeid seletada, ei järeldu sellest, et tuleviku lahtisus seisnebki episteemilises mittekindluses või teadmatuses. mõnikord me peame ju väitmisi mineviku kohta (näiteks: "Päeval, mil Caesar ületas Rubiconi, sõi ta viinamarju.") ebaõigeteks, kuigi me ei pea minevikku lahtiseks.

Seega meie intuitiivne vaade, et tulevik on lahtine, ei tekita meile sidumust, kontingentsed tulevikuväited ei ole bivalentsed. Meie pragmaatilised otsustused näitavad, et me sageli peame kontingentseid väiteid tuleviku kohta tõesteks. Ja kui me ei pea kontingentsete tulevikuväidete väitmisi õigeteks, siis sellepärast, et me leiame, et kõneleja on nende väidete suhtes halvas episteemilises positsioonis. Nii et paistab, et iga lahtise tuleviku teooria, millest järeldub mittebivalents, peab juurde võtma veateooria paljude pragmaatiliste ja semantiliste intuitsioonide kohta.

Vastuseks võib lahtise tuleviku inkompatibilist loobuda ortodokssest vaatest, et väitmist reguleerib tõesusnorm või norm, millest järeldub tõesusnorm. Ta võib näiteks arvata, et väitmist reguleerib mõni nõrgem norm, näiteks uskumisnorm (sa peaksid väitma, et p, ainult juhul, kui sa usud, et p). Siis saab Addy ja Barbara väitmiste õigsust seletada sellega, et kõnelejad usuvad seda, mida nad väidavad, isegi kui see pole tõene ega väär. Üks raskus on see, et kõneleja võib uskuda ka väiteid, mis ei tundu õigesti väidetavad. Teine raskus on see, et kui lahtise tuleviku inkompatibilist aktsepteerib, et mõned kontingentsete tulevikuväidete väitmised on korrektsed, siis tal pole sellest vastuväitest kasu. Tõepoolest, oletame, et Barbara väidab õigesti, et homme Londonis päike paistab. Siis ta peab uskuma seda, mida ta väidab, aga kui ta oleks lahtise tuleviku inkompatibilist, siis tal oleks irratsionaalne seda uskuda. Aga ei tundu, et tal oleks sellepärast irratsionaalne seda uskuda, et ta usub, et tulevik on lahtine. Siin ilmneb üks lahtise tuleviku inkompatibilistide üldine raskus: kui me oleksime intuitiivsed lahtise tuleviku inkompatibilistid, siis meil oleks irratsionaalne üldse uskuda väiteid tuleviku kohta, mis on intuitiivselt lahtised. Aga me usume mõnda neist ning usume ka, et need uskumused on ratsionaalsed. See on veel üks tõend selle kohta, et meie intuitiivne arusaam tuleviku lahtisusest ei too kaasa mittebivalentsi sidumust.

Lahtise tuleviku inkompatibilist võiks omaks võtta teooria, mille järgi väitmine on teatud laadi kohustuse võtmine. Näiteks: väitja on nõudmise korral kohustatud tooma õigustuse, st andma adekvaatsed alused arvamiseks, et lause on tõene (vastavalt lausumiskontekstile ja väitja hindamiskontekstile). Siis oleks vastuväide niisugune. Kui keegi väidab, et homme Londonis päike paistab, ning talle näidatakse, et on lahtine, mis ilm homme tuleb, siis ta peaks oma väite tagasi võtma. Kui väljakutse on nõrgem ja ta suudab sellele vastata, siis väide jääb kehtima. Paistab, nagu selle teooria järgi väitmise korrektsus ei sõltuks väite tõesusest. Aga kui me otsustame, et mingis kontekstis on õige väita, et S, siis jutumärgitustamise printsiibi on seal ka õige väita, et S on tõene, ja ebaõige väita, et S ei ole tõene. Nii et kuna me sageli peame kontingentse tulevikuväite väitmist õigeks, siis me peame ka selle tõesuse jaatust õigeks ja bivalentsi eitusi ebaõigeks. Ja osutub ka, et selle teooria järgi on lahtise tuleviku inkompatibilist kontingentset tulevikupropositsiooni väites ebasiiras, sest ta on nagu advokaat, kes peab kaitsma kliendi süütuse väidet, mida ta ei usu. Aga on intuitsioonivastane, et me kontingentsete tulevikuväidete tõesust kunagi ei usu, ja on intuitsioonivastane, et selliseid väiteid väites oleme kas irratsionaalsed või ebasiirad.

Lahtise tuleviku inkompatibilist võib öelda, et kuigi väitmist reguleerib norm, millest järeldub tõesusnorm, kaldume me kontingentsete tulevikuväidete väitmist kuuldes tõlgendama need ümber millekski nõrgemaks, näiteks "Ma lähen kümne minuti pärast jooksma" väiteks "Tõenäoliselt ma lähen kümne minuti pärast jooksma." Aga vaatame kaudseod teateid. Kui Cathy helistab San Diegost Inglismaale ja teatab: "Sajab," siis kõne vastuvõtja annaks seda edasi nii: "Cathy ütles, et San Diegos sajab." Kui osutub, et kaudne teade paistab ilmselt ebaõige, siis ta ei anna algset teadet täpselt edasi. Kui nõrgemaks ümbertõlgendamise hüpotees oleks tõene, siis võiksid kaudsed teated olla niisugused: "Addy ütles, et tõenäoliselt läheb ta kümne minuti pärast jooksma" ja "Alice ütles, et homme Londonis päike paistab". Need ei tundu täpsed edasiandmised. See teooria ei tööta ka loterii juhtumil, sest väitmist, et Paula pilet ei võida, mis pole õige, pole õige ümber tõlgendada väitmiseks,et tõenäoliselt Paula pilet ei võida, mis on õige.

Teise teooria järgi ei ole kontingentsete tulevikuväidete väitmised väitmised, vaid mingid muud kõneaktid, mida reguleerivad nõrgemad normid. Ütleme, et need on ennustused, mida reguleerib ennustusnorm: sa peaksid ennustama, et p, ainult juhul, kui on väga tõenäoline, et p. Aga sel teoorial on mõned ühised raskused teooriaga, mille järgi kontingentsete tulevikuväidete lausungid on fiktsionaalsed väitmised (nagu mõne kirjandusteose maailma kohta), mis on kvaasiväitmised. Fiktsionaalne maailm oleks see, mida me peame väga tõenäoliseks. Ennustuste ja kvaasiväitmiste õigsus võib-olla ei sõltu tõesusest või väärusest. Aga see ei saa nii olla, sest kontingentseid tulevikulauseid saab panna olevikulausetega kokku: "Praegu tuli Ana, ta parandab toru ära." Kas see on väitmine? Kui on, siis õigsuse korral on mõlemad konjunktid tõesed. Aga kui see on kvaasiväitmine või ennustus, siis "Praegu tuli Ana" allub tõesusnormile. Aga siis on kontekste, milles konjunktsiooni lausumist peetaks õigeks, esimese konjunkti lausumist aga ebaõigeks. Näiteks oletame, et pole tõsi, et praegu tuli Ana, ning on tõenäoline, et Ana parandab toru ära. Oletame, et Gailil on piisavad tõendid, et uskuda, et tõenäoliselt praegu tuli Ana, kuid pole piisavaid tõendeid, et uskuda, et see on tõsi. Kui kogu lausungit reguleerib ennustusnorm, siis Gaili suus oleks kogu lausung õige. See on intuitsioonivastane. (Analoogiliselt kvaasiväitmise teooria puhul.)

Lahtise tuleviku inkompatibilismi ei saa päästa.

Publikatsioone

• Idéographie. Textes Philosophiques. Librairie J. Vrin, Paris 1999, ISBN 9782711613885
• Logical knowledge and Gettier cases. – Philosophical Quarterly, 2009, 59 (234), lk 1–19.
• Externalism, internalism and logical truth. – The Review of Symbolic Logic, 2009, 2 (1), lk 1–29.
• Rigidity, natural kind terms and metasemantics. – Helen Beebee, Nigel Sabbarton-Leary (toim). The semantics and metaphysics of natural kind terms, Routledge 2010, lk 25–44, ISBN 9780415873666
• Understanding the logical constants and dispositions to infer. – The Baltic International Yearbook of Cognition, Logic and Communication, 5, 2010, lk 1–24.
• Propositions, dispositions and logical knowledge. – Quid Est Veritas? Essays in Honour of Jonathan Barnes, Bibliopolis, Napoli 2010, ISBN 9788870885941
• Empty natural kind terms and dry-earth. – Erkenntnis, 2012, 76 (3), lk 403–425.
• Logical knowledge and ordinary reasoning. – Philosophical Studies, 158 (1), lk 59–82.
• Koos Anandi Hattiangadiga. The open future, bivalence and assertion. – Philosophical Studies, 2013, 167, lk 251–271.
• A note on logical truth. – Logique Et Analyse, 2014, 57 (227), lk 309–331.
• Norms, reasons and reasoning: a guide through Lewis Carroll's regress argument. – Daniel Star (toim). The Oxford Handbook of Reasons and Normativity, Oxford University Press 2016.

Välislingid

• Koduleht Sussexi Ülikooli saidil