Kilpnäärmevähk

Allikas: Vikipeedia

Kilpnäärmevähiks ehk kilpnäärme pahaloomuliseks kasvajaks ehk kilpnäärme kartsinoomiks (struma maligna, carcinoma glandulae thyroideae, neoplasma malignum glandulae thyreoideae) nimetatakse osade loomade (sealhulgas inimese) pahaloomuliste kilpnäärme kasvajate (nii esmaste kui ka sekundaarsete) põhjustatud progresseeruvat, vahel ka ravimatut ja surmaga lõppevat haiguste rühma.

Kilpnäärmevähi täpseid tekkepõhjuseid, arengu ja taandarengu mehhanisme tänapäeval veel ei tunta. Seetõttu võivad sümptomid, põhjused, kulg, vastuvõtlikkus onkoteraapiale (või selle olemasolu), haiguse kestus ja suremus liigiti ja indiviidit erineda.

Kilpnäärmevähk on haigus, mille olemuseks on erinevate kilpnäärmes olevate rakkude liikumine näiteks piiramatu vohamise rajale, nii seostatakse C-rakke (thyrocytys C) medullaarse kilpnäärme kartsinoomiga, thyrocytys T rakke aga papillaarse kilpnäärme kartsinoomi, follikulaarse kilpnäärme kartsinoomi ja Hürthle-rakulise kartsinoomiga. Kilpnäärme immuunrakud ja stroomarakud on seotud kilpnäärme lümfoomi ja kilpnäärme sarkoomiga.

Kilpnäärmevähi geneetika[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Vähirakk#Vähiraku geneetika

Kilpnäärmevähi algmeks on tõenäoliselt üks vähirakk, mis saab kasvueelise. Nagu enamiku pahaloomuliste kasvajate korral ei ole ka kilpnäärmevähi rakkude kontrollimatu vohamine põhjustatud ainult üksikust protoonkogeeni kontrollimatust aktivatsioonist (punktmutatsioonid) ega tuumori supressorgeeni inaktivatsioonist.

Inimestel[muuda | muuda lähteteksti]

Normaalne kilpnääre[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Kilpnääre

Kilpnääre ise on väike hobuserauakujuline nääre, mis paikneb kõrisõlme ja rinnaku vahel ning mõlemal pool hingetoru. Koosneb kahest sagarast ja neid ühendavast kitsusest. Kilpnäärme funktsiooniks on produtseerida teatud hormoone (näiteks kaltsitoniini), mis reguleerivad organismi ainevahetust. Kilpnäärme talitlusest oleneb ka südametegevus. Kilpnääre reguleerib valkude, süsivesikute, rasvainete, mineraalainete, vitamiinide, gaaside ja vee ainevahetuse tegevust.[1]

Endokrinoloogia ja onkoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Haigestumus kilpnäärmevähki[muuda | muuda lähteteksti]

Kilpnäärmevähk on üks levinumaid endokriinseid pahaloomulisi kasvajaid[2], mille osakaal maailmas kliiniliselt diagnoositud vähivormide seas on alla 1%.

2008. aasta andmetel esines Eestis 91 kilpnäärmevähi juhtu, neist 20 meestel ja 71 naistel.

2008. aastal diagnoositi maailmas ligikaudu 212 000 ja Euroopas 49 600 kilpnäärmevähi esmasjuhtu.[3]

Soolised iseärasused[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna statistiliselt esineb kilpnäärmevähi juhte rohkem naistel, siis oletatakse, et siin mängivad rolli naissuguhormoonid, näiteks östrogeen[4] ja östradiool[5].

Avaldumine ja sümptomid[muuda | muuda lähteteksti]

Algfaasis ei põhjusta kilpnäärmevähk suuri kaebusi. Reeglina on esmaseks sümptomiks kaela eesküljel leitud valutu tihe sõlm või siis tekib märkimisväärne ebasümmeetriline kaela jämenemine. Seejuures võivad tunda olla ka suurenenud lümfisõlmed kaelal, kõrva taga ja rangluu peal.

Üldjuhtudel ei avastata kilpnäärmevähki enne, kui on juba tekkinud siirded ehk metastaasid kopsu, mis võivad näha olla rindkerest tehtud röntgenipildil. Kilpnäärmevähiga võib kaasneda kilpnäärme ületalitlus ehk hüpertüreoos.

Vähi õigeaegne avastamine sõltub kasvaja esmaste haigusnähtude äratundmisest ning seejärel kohe arsti poole pöördumisest.

Erinevalt mitmest muust vähivormist, mille puhul peetakse algstaadiumis vähi avastamist elumusele kaasaaitamisel oluliseks, ei ole kilpnäärmevähi varajase avastamise ja elumuse vahel tihedaid seoseid seni tuvastatud.[6]

Paraneoplastilised sündroomid[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Paraneoplastilised sündroomid

Kilpnäärmevähki põdevatel vähihaigetel kaasnevad haigusega paraneoplastilised sündroomid (harilikult üks sündroom korraga), mis võivad avalduda igas elundis ja koes ning need liigitatakse onkoloogiliste haigestumiste hulka. Neid esineb nii uute vähijuhtude kui ka kasvaja retsidiivide korral ja neid kutsuvad esile kasvajarakkude (vähirakkude) eritatud signaalmolekulid või mediaatorained (hormoonid, peptiidid, tsütokiinid, immunoglobuliinid jt) ja lümfoid(-immuun)süsteemi üsna võimsad vastused.

Endokrinoloogilised paraneoplastilised sündroomid[muuda | muuda lähteteksti]

Kiirgusekspositsioon riskitegurina[muuda | muuda lähteteksti]

Lapseeas saadud tüümuse kiiritusravi[7] või lapseea vähkide kontrollimise eesmärgil ioniseeriva kiirgusega saadud kiiritusravi võib 5–10 aasta pärast indutseerida kiirgusest põhjustatud kilpnäärmevähi teket.[8]

Kilpnäärmevähki haigestumise riski võivad tõsta ka mitu korda sooritatud hambaröntgenid[9] ning Hodgkini lümfoomi korral kasutatav pea ja kaela piirkonda osutatud kiirgusravi.[10][11]

Samuti on riskiteguriks keskkonnast saadavad suured kiirgusdoosid[12], mis on uuringutes ka kindlaks tehtud, mis võivad hilisemas elus kilpnäärmevähki põhjustada.

Nii joodivaegus kui ka joodi üleküllus võivad soodustada kilpnäärmevähi teket.

Kindlaks on tehtud, et naised haigestuvad sagedamini ja naistest haigestuvad omakorda need, kellel on hormonaalsed häired (varane menopaus, rasestumisvastaste pillide kasutamine, hiline sünnitus jne). Perekondlikku seost on leitud 20% medulaarse vähi juhtudest. Kui geneetilisel uuringul leitakse geenidefekt patsiendi veresugulastel, soovitatakse neile kilpnäärme profülaktilist eemaldamist. Follikulaarne vähk võib areneda kilpnäärme healoomulistest kasvajatest ehk follikulaarsetest adenoomidest.[13][14][15]

Nagu mitme muu vähiliigi puhul, pole täiesti selge, miks sellised haigused tekivad. Kilpnäärmevähi esinemisel peetakse üheks oluliseks riskiteguriks meditsiiniprotseduuride käigus kasutatud radioaktiivset kiirgust. Radioaktiivne kiirgus soodustab kilpnäärmekoes nii healoomuliste kui ka pahaloomuliste sõlmede moodustumist, mis võivad lõpuks üle minna kilpnäärmevähiks. Näärmekude muutub vormilt tihedamaks ja ebaühtlaseks ning vähiks nimetatakse seda siis, kui tekib rakkude kontrollimatu paljunemine.[16]

Diagnoosimine[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Kilpnäärmesõlm

Kõigepealt alustatakse tagasiulatuvast uurimisest ja selgitatakse, kuidas konkreetne kaebus on tekkinud ja mis on sellega kaasnenud. Seejärel palpeeritakse kaela ja otsitakse lähedal asetsevaid lümfisõlmi.

Hinnanguliselt esineb palpeeritavaid kilpnäärmesõlmi 4–7%-l täiskasvanuil. USA-s on 10–20 miljonist kliiniliselt tuvastatavast kilpnäärmesõlmest pahaloomulisi 5–30%.

Kilpnäärmevähi ülediagnoosimine[muuda | muuda lähteteksti]

Kilpnäärmevähi ülediagnoosimise all peetakse silmas nendele inimestele pandud diagnoose, kellel kilpnäärmesõlmed on küll tuvastatud, kuid kellel ei esine sümptomeid ja kellel kilpnäärmevähk ei põhjusta surma.[17]

Ravi/protseduurid[muuda | muuda lähteteksti]

Oluline on enne ravi alustamist alati välja selgitada haigusnähtude põhjus. Haiguse hiline diagnoosimine raskendab ravi läbiviimist.[18][19]

Kilpnäärmevähi peamiseks ravimeetodiks on operatsioon, millele lisandub radioaktiivse joodiga järelravi ja kilpnäärme vohamist stimuleerivate hormoonide mahasurumine türoglobuliiniga.[19][20] Operatsioon võib tähendada kas täielikku või osalist kilpnäärme eemaldamist. Täielikult kilpnäärme eeldamise puhul tekib pärast lõikust püsiv kilpnäärme alatalitlus ehk hüpotüreoos, mille leevendamiseks võetakse kilpnäärmehormooni tabletina. Kuna kilpnäärmevähk võib anda siirdeid lähedal asetsevatesse lümfisõlmedesse, siis need eemaldatakse lõikuse ajal. Kilpnäärmekude säästvat operatsioonimeetodit kasutatakse siis, kui ollakse täiesti kindel, et allesjääv kude on terve. Selle piirkonna vähi korral on sagedasemaks operatsioonitüsistuseks närvivigastus, mis reeglina avaldub ajutises hääle kähisemises.[20][21]

Kilpnäärme kartsinoom on keemiaravi suhtes üldiselt resistentne.

Radiojoodravi[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Radiojoodravi

Radiojoodravis kasutatakse pärast operatsiooni radioaktiivset jood-131[22], mis valmistatakse uraan-235 fissioonil või tuumareaktoris stabiilse telluuriumi pommitamisel neutronitega.

Kilpnäärme rakkudele on omane seda endasse koguda. Kui on tegemist vähirakkudega, mis tõmbavad endasse radioaktiivset joodi, siis ravimi toimel need rakud hukkuvad ja võimalik kilpnäärme jääkkude hävineb.[23]

Erinevad spetsialistid on veendumusel, et hoolimata kilpnäärmevähi puhul tehtud operatsiooni mahust tuleks kasutada järelravis ka türoglobuliini ehk kilpnäärmehormooni tableti kujul.

Hormoonasendusravi[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast kilpnäärme täielikku eemaldamist vajab haige eluaegset hormoonasendusravi. Kui eemaldatud on ka kõrvalkilpnäärmed, tuleb asendada ka nende näärmete nõre (parathormoon) koos kaltsiumi lisamisega.[19]

Kilpnäärmevähi liigid[muuda | muuda lähteteksti]

Papillaarne kilpnäärmevähk

Histoloogilise ehituse ja bioloogilise käitumise järgi klassifitseeritakse kilpnäärmekartsinoom neljaks peamiseks alatüübiks:

  • papillaarne kilpnäärme kartsinoom;
  • follikulaarne kilpnäärme kartsinoom;
  • medullaarne kilpnäärme kartsinoom;
  • anaplastne kilpnäärme kartsinoom.

Kliinilisest seisukohast lähtudes eristatakse kõrgelt diferentseerunud (papillaarne, follikulaarne) ja madalalt diferentseerunud (medullaarne, anaplastiline) kilpnäärmevähki. Naised haigestuvad meestest 4–5 korda sagedamini.[24]

Diferentseerunud kilpnäärmevähi vormide all peetakse silmas papillaarset ja follikulaarset kilpnäärmevähki.[25]

Papillaarne kilpnäärme kartsinoom[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Papillaarne kilpnäärme kartsinoom

Papillaarne kilpnäärme kartsinoom (carcinoma papilliferum glandulae thyreoideae) on kilpnäärmekartsinoomi alatüüp. Papillaarne kilpnäärme kartsinoom on küll statistiliste andmete alusel levinuim (70–80 protsenti kõigist kilpnäärmevähi juhtumitest) kilpnäärmevähi alatüüp, kuid sageli peetakse seda siiski hea prognoosi ja elumusega vähivormiks.[26]

Papillaarset kilpnäärme kartsinoomi esineb rohkem noortel naistel kui meestel.

Osad asjatundjad liigitavad papillaarse kilpnäärme kartsinoomi hulka ka hyalinizing trabecular tumor-i, mida teised uurijad peavad aga kas healoomuliseks uudismoodustiseks[27] või omaette vähivormiks.[28]

Kilpnäärmekirurgia[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Kilpnäärmekirurgia

Papillaarse kilpnäärmevähi raviks on kirurgiline operatsioon – türeoidektoomia, mille käigus tuleb eemaldada osa kilpnäärmest või kogu kilpnääre.

Hiljem võivad patsiendid vajada hormoonravi türoidhormoonidega, samuti võidakse osadel vähihaigetel kasutada radiojoodiravi, et püüda hävitada näärmesse ja kehasse alles jäänud kilpnäärmest pärinevad vähirakud pärast kilpnäärme eemaldamist.[29][30]

Follikulaarne kilpnäärme kartsinoom[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Follikulaarne kilpnäärme kartsinoom

Follikulaarne kilpnäärme kartsinoom (carcinoma follicularis glandulae thyreoideae) on kilpnäärmekartsinoomi alatüüp, mida esineb kõige sagedamini vanuses 20–60. Selle alla kuulub umbes 20 protsenti kõigist kilpnäärmevähi juhtudest. Seda tüüpi vähk kasvab aeglaselt ja varakult avastades on ravi täiesti võimalik. Follikulaarse kilpnäärmevähi raviks kasutatakse radioaktiivset joodi.[29][30]

Enamiku follikulaarse kilpnäärme kartsinoomi haigusjuhtude korral on 10 aasta elumus ligi 90%.

Medulaarne kilpnäärme kartsinoom[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Medulaarne kilpnäärme kartsinoom

Medulaarne kilpnäärme kartsinoom (carcinoma medullare glandulae thyreoidea) on kilpnäärmekartsinoomi alatüüp, mis levib kiiresti lümfisüsteemi ning läbi vereringe ka teistesse kehaosadesse. Tekketõenäosus on 3 protsenti kõikidest kilpnäärme juhtudest.

Medulaarse kilpnäärme kartsinoomi korral eritavad kasvajakolde rakud kaltsitoniini, serotoniini, prostaglandiine, adrenokortikotroopset hormooni jm.

Tegemist on aeglaselt kasvava vähiga, mille edasikandumist on lihtne kontrolli alla saada. Kilpnääre on vaja eemaldada juhul, kui vähk levib.[31][30] Vajalik on hormoonasendusravi.

Lisaks sporaadilistele juhtudele võivad patsientidel esineda veel ka perekondlik medullaarne kilpnäärme kartsinoom ja mitmikendokriinne neoplaasia tüüp 2A (MEN 2A).

Anaplastiline kilpnäärme kartsinoom[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Anaplastiline kilpnäärme kartsinoom
Ultraheli vaade anaplastilisele kilpnäärmevähile

Anaplastiline kilpnäärme kartsinoom (carcinoma anaplasticum glandulae thyreoidea) on kilpnäärmekartsinoomi alatüüp, mis tekib sagedamini vanematel inimestel (vanemad kui 60 aastat) ja moodustub kuni 5% tõenäosusega. See on haruldane ja kiiresti arenev vähk, mis levib teistesse kehaosadesse ja seda on väga raske ravida. Suur osa inimesi, kellel on diagnoositud anaplastiline kilpnäärmevähk, surevad kuue kuu jooksul pärast haiguse diagnoosimist. Raviks kasutatakse türeoidektoomiat, kiiritusravi ja vähivastaseid ravimeid.[29][30]

Ektoopilise kilpnäärme vähk[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Ektoopilise kilpnäärme vähk

Ektoopiline kilpnäärmekude võib paikneda söögitorus, keskseinandis, südames, aordis, neerupealistes, kõhunäärmes, sapipõies, nahas. Ektoopiline kilpnääre allub samadele patoloogilistele muutustele mis kilpnääre, esineda võib nii põletikku, hüperplaasiat kui ka tumorigeneesi (ektoopiline kilpnäärmevähk).[32]

Kiirgusest põhjustatud kilpnäärmevähk[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Kiirgusest põhjustatud kilpnäärmevähk

Kiirgus võib indutseerida kiirgusest põhjustatud vähi teket, mille täpsed toimemehhanismid pole tänapäeval selged; arvatakse, et kiirgusdoosid kumuleeruvad ja toimivad kantserogeenina algatades ja/või kiirendades kasvajalisi protsesse ja soodustades kasvajaliste vohangute üleminekut vähiks (hinnanguliselt 10–20 aastat pärast kiirgusega kokkupuutumist).

10 aastat pärast Tšornobõli katastroofi suurenes Valgevenes, Ukrainas ja Venemaal hüppeliselt laste haigestumine kilpnäärmevähki.[33]

Kiirgusravist põhjustatud kilpnäärmevähk[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Kiirgusravist põhjustatud kilpnäärmevähk

Erinevate haiguslike seisundite ja eri vähivormide puhul kasutatav kiirgusravi võib indutseerida kiirgusest põhjustatud kilpnäärmevähi teket.

1940. ja 1950. aastatel kiiritati Iisraelis rohkem kui 20 000 lapse peapiirkonda selleks, et eemaldada juuksed ja ravida juustega kaetud peanaha seenhaigust (tinea capitis). Hilisemad uuringud aga näitasid, et kiirgusekspositsioon on seotud tumorigeneesiga maliigsete kilpnäärme kasvajate näol.[34]

Esmane kilpnäärme lümfoom[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Esmane kilpnäärme lümfoom

Esmased kilpnäärmelümfoomid on lümfoomide rühm, mis võib esineda kilpnäärmes või ka näärme lähedal paiknevates kaela lümfisõlmedes.[35] Nende all võidakse silmas pidada mitmeid kilpnäärme lümfoomivorme, näiteks mitte-Hodgkini lümfoomi (seostatakse MALT-iga) jt.

Sekundaarsed kilpnäärmevähid[muuda | muuda lähteteksti]

Kilpnäärmesse võivad metastaseeruda paljudes elundites, nagu kopsudes, rinnanäärmes, söögitorus, emakas[36], seedekulglas, neerudes, nahas arenevad ja kontrollimatult paljunevad vähirakud, kuna teisene kasvajakolle koosneb neoplastilistest vähirakkudest, mis ei ole neoplastilised kilpnäärmerakud, siis nimetatakse kasvajaid sekundaarseteks kilpnäärmevähkideks.

Ebaharilikud kilpnäärmevähi vormid[muuda | muuda lähteteksti]

Ebaharilike (ka harva esinevate) kilpnäärmevähi vormide all võidakse silmas pidada mitmeid vähivorme, nagu mucoepidermoid carcinoma, sclerosing mucoepidermoid carcinoma with eosinophilia[37] hyalinizing trabecular tumor[38], Langerhansi rakkude histiotsütoos[39], spindle epithelial tumor with thymus-like differentiation[40] jt.

Uuringud/diagnostika[muuda | muuda lähteteksti]

Kilpnäärmekasvaja sümptomiks on valutu ja tihke sõlm kaela ees alaosas. Samas võib tihedam kude paikneda ka mujal kaelal, kuna haigus võib avalduda siirdena kaela lümfisõlmedes. Uuringuid tehakse kaelal ultraheli abil. Kogenud arstid tunnevad kilpnääret käega komplemisel, kas on tegu kasvajaga. Ultrahelianduri kontrolli all võetakse kasvaja piirkonnast peene nõelaga materjali mikroskoopilisteks uuringuteks. Radioisotoopuuring annab kilpnäärmest ja selles olevatest tihenditest hea ülevaate. Verest määratakse hormonaalsed markerid. Leviku hindamiseks tehakse rindkerest röntgenipilt, kaela ja rindkere kompuutertomograafia ja luustiku radioisotoopuuring.

Peennõela-aspiratsioon biopsia[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Kilpnäärmesõlme peennõela-aspiratsioon biopsia

Kilpnäärmesõlme esmaseks tsütoloogiliseks uuringuks on peennõela-aspiratsioon biopsia, mida loetakse kilpnäärmevähi diagnoosimisel kõige olulisemaks.

Selle uuringu abil püütakse panna diagnoos, kui tegu on maliigse vohanguga siis võib biopsia tulemus ravimeetodi valikul väga oluliseks osutuda.

Kilpnäärme-stsintigraafia[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Kilpnäärme-stsintigraafia

Kilpnäärme-stsintigraafia on nukleaarmeditsiini valdkonna gammauuring, mille läbiviimiseks seotakse erinevad radioaktiivsed isotoobid vajalike märkainetega ning viiakse nüüd juba märgistatud radioaktiivsed isotoobid elusorganismi parenteraalselt, kas suu või inhalatsiooni kaudu.

Seejärel teostatakse gammakaameraga radioaktiivse märkaine laialivalgumine ja kogunemine elusorganismis.

Stsintigraafia võib olla üsna levinud ja rutiinselt läbiviidav uuring kilpnäärmega seotud haiguslike seisundite tuvastamisel.[41]

Kilpnäärme ultraheliuuring[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Kilpnäärme ultraheliuuring

Esmane kilpnäärme ultraheliuuring võidakse teha selleks, et selgitada välja, kas patsiendil on kilpnäärmetsüst või kilpnäärmesõlm. Kilpnäärme ultraheliuuring ei anna informatsiooni kilpnäärmesõlme hea- ega pahaloomulisuse kohta.[42]

Kilpnäärme radioisotoopuuring[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Kilpnäärme radioisotoopuuring

Esmane kilpnäärme isotoopuuring radionukliididega võidakse patsiendile teha selleks, et uurida kilpnäärme põletikku või sõlme ja selle (nende) funktsionaalset staatust, ka võimalikke metastaase teistes elundites ja kudedes.[43]

Kilpnäärme isotoopuuring ei erista healoomulisi muutusi pahaloomulistest.

Enamik kartsinoome esineb "külmades" sõlmedes, kuid pahaloomulisteks peetakse ligi 10% "külmadest sõlmedest".[42]

Kaela ja rindkere kompuutertomograafia[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Kompuutertomograafia

Patsiendile võidakse soovitada ka kaela ja rindkere kompuutertomograafiat, aitamaks kuvada kasvaja ja siirete levikut.

Rindkere röntgeniülesvõtted[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Rindkere röntgeniülesvõtted

Kaugsiirete välistamiseks võidakse teha röntgenipilt rindkerest.[44]

TNM-klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäeval on kasutusel mitu kilpnäärmevähi klassifikatsiooni, näiteks EORTC, AMES-süsteem, AGES-süsteem, DAMES-süsteem, MACIS jt, mille kasutamises pole seni ühtsetele kokkulepetele jõutud.

Soovituslikult kasutatakse TNM-klassifikatsiooni.

Kilpnäärmevähi staadium sõltub kasvaja levikust, selle ehitusest ja haige vanusest. Olenevalt staadiumist valitakse ravimeetod ja prognoositakse edasist haiguse kulgu.[30]

Papillaarne ja follikulaarne vähk alla 45-aastastel:

  • I staadium: ei esine kaugsiirdeid
  • II staadium: esinevad kaugsiirded

Papillaarne ja follikulaarne vähk 45-aastastel ja vanematel:

  • I staadium: kasvaja kuni 1 cm, piirdub kilpnäärmega
  • II staadium: kasvaja üle 1 cm, piirdub kilpnäärmega
  • III staadium: kasvaja levikuga väljapoole kilpnäärme kihnu või siirded kaela lümfisõlmedes
  • IV staadium: esinevad kaugmetastaasid

Medulaarne vähk:

  • I staadium: kasvaja kuni 1 cm, piirdub kilpnäärmega
  • II staadium: kasvaja üle 1 cm kuni levikuga väljapoole kilpnäärme kihnu
  • III staadium: siirded kaela lümfisõlmedes
  • IV staadium: esinevad kaugmetastaasid

Prognoos[muuda | muuda lähteteksti]

Kilpnäärmevähi korral tekib üldjuhtudel kilpnäärme alatalitlus ja närvikahjustus ning võib esineda ka kõrvalkilpnäärmete kahjustus, millest omakorda tekivad surinad sõrmedesse ning tõmblused jalgades ja kätes. Kilpnäärmevähi operatsiooni võib lugeda õnnestunuks, kui pärast lõikust saadud järelravi radioaktiivse joodiga ja türoglobuliiniga on efektiivne. Kõige sagedamini esineva kasvaja rakutüübi (papillaarse kilpnäärmevähi) puhul elab üle 90% inimestest rohkem kui viis aastat.[45][46]

Aastail 2000–2004 diagnoositud kilpnäärmevähi puhul oli Eestis haigete viie aasta elumus 88,9%. Diferentseerunud kasvaja puhul on prognoos parem. See hõlmas alla 40-aastasi haigeid ja levikuta kasvajat. Madalalt diferentseerunud kasvaja on enamasti agressiivne.[47]

Kilpnäärmevähi retsidiveerumine[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Kilpnäärmevähi retsidiveerumine

Kilpnäärmevähi retsidiveerumine on kilpnäärme pahaloomulise kasvaja taaspuhkemine algsel kohal pärast kasvaja operatiivset eemaldamist.

Kilpnäärme retsidiivide ravi sõltub mitmest tegurist, näiteks kasvaja ehitusest, joodi neeldumisest, varasemast ravist, retsidiivi asukohast, aga ka patsiendi üldseisundist.

Haiguse taastekke avastamiseks jälgivad patsienti ravi lõppedes regulaarselt onkoloogiakirurg ja endokrinoloog. Kontrolli sagedus lepitakse haigega kokku kasvajaga seotud teguritest sõltuvalt.[48]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ A. Paškov. "Kilpnäärme haigused", Tallinn: Valgus, 1974.
  2. ↑ Peeter Padrik, Hele Everaus, Onkoloogia õpik Arstiteaduskonna 4. kursusele, lk 42, 2013, Tartu Ülikooli Kirjastus OÜ, ISBN: 9789949323067.
  3. ↑ Jana Jaal, Marju Kase, Tõnu Jõgi, Marika Tammaru, Kristiina Ojamaa1, Margit Mägi, Kilpnäärmevähki haigestumus 15–44 aastaste Eesti noorte hulgas ajavahemikul 1980–2009, Eesti Arst 2014; 93(7):414–417, (vaadatud 12.12.2014)
  4. ↑ Zeng Q, Chen GG, Vlantis AC, van Hasselt CA., Oestrogen mediates the growth of human thyroid carcinoma cells via an oestrogen receptor-ERK pathway. Lühikokkuvõte., Cell Prolif. detsember 2007 ;40(6):921-35., (vaadatud 14.12.2014)
  5. ↑ Kumar A, Klinge CM, Goldstein RE., Estradiol-induced proliferation of papillary and follicular thyroid cancer cells is mediated by estrogen receptors alpha and beta. Lühikokkuvõte., Int J Oncol. mai 2010 ;36(5):1067–80., (vaadatud 14.12.2014)
  6. ↑ GINA KOLATANOV, Study Points to Overdiagnosis of Thyroid Cancer, 5. november 2014, (vaadatud 12.12.2014)
  7. ↑ Shore RE, Woodard E, Hildreth N, Dvoretsky P, Hempelmann L, Pasternack B., Thyroid tumors following thymus irradiation.Lühikokkuvõte., J Natl Cancer Inst. juuni 1985; 74(6):1177–84. (vaadatud 12.12.2014)
  8. ↑ Inskip PD., Thyroid cancer after radiotherapy for childhood cancer. Lühikokkuvõte., Med Pediatr Oncol. mai 2001; 36(5):568-73. (vaadatud 12.12.2014)
  9. ↑ Memon A, Godward S, Williams D, Siddique I, Al-Saleh K., Dental x-rays and the risk of thyroid cancer: a case-control study. Lühikokkuvõte., Acta Oncol. 2010 mai;49(4):447-53. doi: 10.3109/02841861003705778., (vaadatud 12.12.2014)
  10. ↑ Whitney Woodmansee, Thyroid cancer in survivors of Hodgkin’s lymphoma, 7. väljaanne, nr 9, lk 7, CLINICAL THYROIDOLOGY FOR THE PUBLIC, (vaadatud 14.12.2014)
  11. ↑ Sklar C, Whitton J, Mertens A, Stovall M, Green D, Marina N, Greffe B, Wolden S, Robison L., Abnormalities of the thyroid in survivors of Hodgkin's disease: data from the Childhood Cancer Survivor Study. Lühikokkuvõte., J Clin Endocrinol Metab. september 2000;85(9):3227-32., (vaadatud 14.12.2014)
  12. ↑ James Norman, Thyroid Nodules Hyperthyroidism and Thyroid Cancer, (vaadatud 12.12.2014)
  13. ↑ Mayo Clinic Staff (14.04.2014). "Risk factors" (inglise keel).{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  14. ↑ F. Pacini. "Thyroid cancer: ESMO Clinical Practice Guidelines for diagnosis, treatment and follow-up", Annals of Oncology: 9.06.2014
  15. ↑ "Genetics of Endocrine and Neuroendocrine Neoplasias" (inglise keel). National Cancer Institute. 9.06.2014.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  16. ↑ "Radioactive I-131 from Fallout" (inglise keel). National Cancer Institute. 9.06.2014.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  17. ↑ Dr. Mercola, Increased Screening Has Led to Rise in Thyroid Cancer Misdiagnosis, 19. november 2014, (vaadatud 12.12.2014)
  18. ↑ Mayo Clinic Staff (14.04.2014). "Thyroid cancer symptoms" (inglise keel). USA: Mayo Clinic.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  19. ↑ 19,0 19,1 19,2 Hu MI, Vassilopoulou-Sellin R, Lustig R, Lamont JP. "Thyroid and Parathyroid Cancers" (inglise keel). Originaali arhiivikoopia seisuga 28. veebruar 2010. Vaadatud 8. detsembril 2014.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  20. ↑ 20,0 20,1 American Thyroid Association (ATA) Guidelines Taskforce on Thyroid Nodules and Differentiated Thyroid Cancer, Cooper DS, Doherty GM, Haugen BR, Kloos RT, Lee SL, Mandel SJ, Mazzaferri EL, McIver B, Pacini F, Schlumberger M, Sherman SI, Steward DL, Tuttle RM. "Revised American Thyroid Association management guidelines for patients with thyroid nodules and differentiated thyroid cancer", Thyroid: 2009
  21. ↑ Perros P British Thyroid Association, Royal College of Physicians (2007). "Guidelines for the management of thyroid cancer. 2nd edition. Report of the Thyroid Cancer Guidelines Update Group" (PDF) (inglise keel). Royal College of Physicians. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 26. detsember 2011. Vaadatud 8. detsembril 2014.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  22. ↑ RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE, (vaadatud 14.12.2014.a.)
  23. ↑ Douglas Van Nostrand, Douglas Van Nostrand, Gary Bloom, ja Leonard Wartofsky, Radioiodine Ablation and Treatment for Papillary and Follicular Thyroid Cancer, “Thyroid Cancer: A Guide for Patients”, (Keystone Press, 2004., (vaadatud 14.12.2014)
  24. ↑ Mayo Clinic Staff (14.04.2014). "Thyroid cancer" (inglise keel).{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  25. ↑ Jana Jaal, Marju Kase, Tõnu Jõgi, Marika Tammaru, Kristiina Ojamaa1, Margit Mägi, Kilpnäärmevähki haigestumus 15–44aastaste Eesti noorte hulgas ajavahemikul 1980–2009, Eesti Arst 2014; 93(7):414–417, (vaadatud 12.12.2014.a.)
  26. ↑ James Norman, Papillary Cancer Symptoms, Treatments, and Prognosis for Papillary Thyroid Carcinoma, (vaadatud 11.12.2014)
  27. ↑ Sheren Younes, Thyroid gland Benign neoplasms Hyalinizing trabecular neoplasm, 11. november 2014, (vaadatud 11.12.2014)
  28. ↑ Sumiti Gupta, Shilpi Modi, Veena Gupta, ja Nisha Marwah, Hyalinizing trabecular tumor of the thyroid gland, J Cytol. aprill 2010; 27(2): 63–65., doi: 10.4103/0970-9371.70741, PMCID: PMC3001178, (vaadatud 12.12.2014)
  29. ↑ 29,0 29,1 29,2 Chapter 20 Mitchell, Richard Sheppard; Kumar, Vinay; Abbas, Abul K.; Fausto, Nelson "Robbins Basic Pathology",Saunders, Philadelphia, 8. osa
  30. ↑ 30,0 30,1 30,2 30,3 30,4 Kaarle Franssila "Value of histologic classification of thyroid cancer", Acta pathologica et microbiologica scandinavica, Kopenhaagen: 1971
  31. ↑ Schlumberger M, Carlomagno F, Baudin E, Bidart JM, Santoro M "New therapeutic approaches to treat medullary thyroid carcinoma", Nat Clin Pract Endocrinol Metab, 4. osa: 2008
  32. ↑ Klubo-Gwiezdzinska J, Manes RP, Chia SH, Burman KD, Stathatos NA, Deeb ZE, Wartofsky L., Clinical review: Ectopic cervical thyroid carcinoma—review of the literature with illustrative case series. Lühikokkuvõte., J Clin Endocrinol Metab. september 2011;96(9):2684-91. doi: 10.1210/jc.2011-0611., (vaadatud 12.12.2014)
  33. ↑ Mary Alice Statkiewicz Sherer, Paula J. Visconti, E. Russell Ritenour, Kelli Haynes, Radiation Protection in Medical Radiography, 7. trükk, lk 192, Elsevier, Google'i raamatu (vaadatud 12.12.2014)
  34. ↑ Schafer DW, Lubin JH, Ron E, Stovall M, Carroll RJ., Thyroid cancer following scalp irradiation: a reanalysis accounting for uncertainty in dosimetry. Lühikokkuvõte., Biometrics. september 2001;57(3):689-97., (vaadatud 13.12.2014)
  35. ↑ Alexander Shifrin, Primary Thyroid Lymphoma, (vaadatud 14.12.2014)
  36. ↑ Nakhjavani MK, Gharib H, Goellner JR, van Heerden JA., Metastasis to the thyroid gland. A report of 43 cases. Lühikokkuvõte., Cancer. 1. veebruar 1997;79(3):574-8.
  37. ↑ Zubair W Baloch, Alyson C Solomon B.S. ja Virginia A LiVolsi, Primary Mucoepidermoid Carcinoma and Sclerosing Mucoepidermoid Carcinoma with Eosinophilia of the Thyroid Gland: A Report of Nine Cases, Mod Pathol 2000;13(7):802–807, (vaadatud 14.12.2014)
  38. ↑ Sumiti Gupta, Shilpi Modi, Veena Gupta, Nisha Marwah, Hyalinizing trabecular tumor of the thyroid gland, J Cytol. aprill 2010; 27(2): 63–65., doi: 10.4103/0970-9371.70741, PMCID: PMC3001178, (vaadatud 14.12.2014)
  39. ↑ Wai Ming Yap, Khoon Leong Chuah ja Puay Hoon Tan, Langerhans Cell Histiocytosis Involving the Thyroid and Parathyroid Glands, Mod Pathol 2001;14(2):111–115, (vaadatud 14.12.2014)
  40. ↑ Wah Cheuk, Avram A Jacobson ja John K C Chan, Spindle Epithelial Tumor with Thymus-Like Differentiation (SETTLE): A Distinctive Malignant Thyroid Neoplasm with Significant Metastatic Potential, Mod Pathol 2000;13(10):1150–1155, (vaadatud 14.12.2014)
  41. ↑ Oommen R, Walter NM, Tulasi NR., Scintigraphic diagnosis of thyroid cancer. Correlation of thyroid scintigraphy and histopathology. Lühikokkuvõte., Acta Radiol. mai 1994 ;35(3):222-5., (vaadatud 14.12.2014)
  42. ↑ 42,0 42,1 Peeter Padrik, Hele Everaus, Onkoloogia õpik Arstiteaduskonna 4. kursusele, lk 43, 2013, Tartu Ülikooli Kirjastus OÜ, ISBN: 9789949323067.
  43. ↑ Thyroid Scan and Uptake
  44. ↑ "Diagnosis and treatment of the solitary thyroid nodule. Results of a European survey" (inglise keel). Clin. Endocrinol. (Oxf). 1999. Lk 357–63. Originaali arhiivikoopia seisuga 18. jaanuar 2013. Vaadatud 8. detsembril 2014. {{netiviide}}: eiran teksti "Autor: Bennedbaek FN, Perrild H, Hegedüs L" (juhend)CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  45. ↑ Welch, H. Gilbert, Woloshin, Steve; Schwartz, Lisa A. "Overdiagnosed: Making People Sick in the Pursuit of Health", Beacon Press, Malaisia: 2011
  46. ↑ Mayo Clinic Staff (14.04.2014). "Prevention" (inglise keel).{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  47. ↑ Tiiu Aareleid, Margit Mägi (2012). "Vähielulemus Eestis võrdluses teiste Euroopa riikidega aastatel 1990–2009 EUNICE elulemusuuringu alusel" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 8. detsember 2014. Vaadatud 8. detsembril 2014.
  48. ↑ H. Gilbert Welch, Lisa Schwartz, Lisa M. Schwartz M.D., Steve Woloshin (18.01.2011). "Overdiagnosed: Making People Sick in the Pursuit of Health" (inglise keel). Beacon Press.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) CS1 hooldus: tundmatu keel (link)[alaline kõdulink]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kilpnäärmevähk&oldid=6594543"