Éloge de l'amour

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib Badiou raamatust; Godardi filmi kohta vaata artiklit Armuülistus.

"Éloge de l'amour" ("Armastuse ülistus") on 2009. aastal ilmunud raamat, mis põhineb 14. juulil 2008 Avignoni festivali sarja "Ideede teater" raames toimunud avalikul kõnelusel Nicolas Truongi ja Alain Badiou vahel.

Kokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

Raamatu moto on "Nagu teame, vajab armastus taasleiutamist" (Arthur Rimbaud).

Sissejuhatus[muuda | muuda lähteteksti]

Badiou ütleb sissejuhatuses, et filosoof ei tohi kunagi unustada, paljudes eluolukordades ei erine ta teistest. Kui ta unustab, siis teater, eriti komöödia, meenutab talle seda. Üks karaktereid teatrilaval on armunud filosoof, kelle stoiline tarkus ja kätteõpitud umbusk kire vastu kaovad niipea, kui ta kohtab silmipimestavalt ilusat naist. Badiou on ammu öelnud, et filosoof peab olema valmis teadlane, asjaarmastaja luuletaja ja poliitiline aktivist, kuid peab ka leppima sellega, et mõtete riik ei ole kunagi kaitstud armastuse vägivaldsete rünnakute eest.

Badiou nõustus esinema, lootes, et välja tuleb maitsev kokteil teatrist, rahvahulkadest, vestlusest, armastusest ja filosoofiast. Pealegi erutas teda mõte, et armastust, kosmopoliitset, õõnestavat, seksuaalset energiat, mis ületab riigipiirid ja sotsiaalsed staatused, pühitsetakse päeval, mis tavaliselt on pühendatud sõjaväele, rahvusele ja riigile.

Nicolas küsis, ja Badiou etendas armastuse filosoofi kahemõttelist rolli. See oli õnnestumine. Tekst säilitab räägitu spontaanse rütmi, selguse ja energia, kuid on ümaram ja lõikavam. See on armastuse ülistus, mida laulab filosoof, kes Platoni kombel leiab: "Keegi, kes ei võta lähtekohaks armastust, ei mõista iialgi filosoofia loomust." Filosoofist armastaja Alain Badiou võitleb siin targa küsitleja, filosoofi ja muidugi armastaja Nicolas Truongiga.

I Armastus ohus[muuda | muuda lähteteksti]

NT. Kuulsaks saanud raamatus "De quoi Sarkozy est-il le nom?" väidate, et "me peame armastuse taasleiutama, kuid ka lihtsalt seda kaitsma, sest ta on igast küljest ohustatud." Kuidas ta on ohustatud? Kuidas on eilsed korraldatud abielud rüütatud uutesse, tänastesse rõivastesse? Küllap rabas teid äsjane tutvumissaidi reklaam...

AB. Jah, mind häirib väga Meetici reklaam, mida Pariis on täis kleebitud: "Saa armastus ilma juhuseta!" (võrrelda Pierre Carlet de Chamblain de Marivaux' näidendi pealkirja "Le Jeu de l'amour et du hasard"); "Ole armunud ilma armumata!"; "Saa täiuslik armastus ilma kannatuseta!" Nad pakuvad armastuse treeneri. Selline reklaam peegeldab armastuse kontseptsiooni, mis seab esiplaanile turvalisuse. Põhjalik eeltöö tagab riskivaba variandi. Et armastus on nauding, mida peaaegu kõik otsivad, asi, mis annab peaaegu iga inimese elule mõtte ja intensiivsuse, on Badiou veendunud, et armastus ei saa olla täiesti riskivaba and. Meetici reklaam meenutab USA armee propagandat, mis räägib nutikatest pommidest ja surnuteta sõdadest.

NT. Nii et nii nagu Richard Sennetti ja Zygmunt Baumani järgi finantskapitalism ütleb lahti kohustustest töölise vastu, ütleb armastaja lahti kohustustest partneri vastu maailmas, kus suhteid sõlmitakse ja lõpetatakse õdusa tarbijaliku lubatavuse nimel?

AB. Selles näeb Badiou esimest ohtu armastusele, turvalisuse ohtu. Siin pole suurt vahet võrreldes korraldatud abieluga. Korraldatud mitte despootlike vanemate poolt perekonnakorra ja hierarhia nimel, vaid asjaosaliste turvalisuse nimel, eelnevate kokkulepetega, mis väldivad juhuslikkust, juhuslikke kohtumisi ja igasugust eksistentsiaalset poeesiat, sest riskid puuduvad kategooriliselt.

Teine oht armastusele on eitamine, et armastus on üldse tähtis: siin pole muud kui metsik hedonism ja mitmesuguse naudingu võimalikkus. Püütakse vältida vahetut väljakutset, sügavat ja ehtsat teisesuse kogemust, millest armastus on kootud. Muide, riski pole võimalik täielikult kõrvaldada, ja Meetici järgi jääb see kõigile teistele! Kui olete moodsa turvalisuse kaanonite järgi hästi treenitud, siis saate teisest hõlpsasti lahti, kui ta ei sobi. Kui ta kannatab, on see tema asi, tema ei kuulu moodsuse valda. Nii ka surma puudumine käib ainult Lääne sõdurite kohta, ette jäävad ohvrid ei kuulu moodsuse valda. Riskid ei jää nendele, kellel on hea kindlustuspoliis, hea sõjavägi, hea politsei, hea psühholoogiline hoiak, mis on suunatud isiklikule naudingule, riskid jäävad vastaspoolele.

Meile öeldakse alati, et asjad korraldatakse meie turvalisust ja mugavust silmas pidades. Armastusel on kaks vaenlast: kindlustuspoliisiga tagatud turvalisus ja reguleeritud naudingutega piiratud mugavustsoon.

NT. Nii et libertaarsete ja liberaalsete arusaamade vahel armastusest on leping?

AB. Badiou arvab, et nii liberaalide kui libertaaride järgi on armastus asjatu risk. Meil võib olla ühelt poolt hästi kavandatud abielu kõigi konsummatsiooni rõõmudega ja teiselt poolt naudingurikas seks ilma kireta. Badiou meelest on armastus tänapäeva maailmas kinni selles lõksus ja järelikult ohus. Filosoofia, nagu ka teised valdkonnad, peab armastust kaitsma. Ja tõenäoliselt tähendab see, et armastus vajab ka taasleiutamist, nagu ütleb Rimbaud. See ei saa olla ainult kaitse, et endist säilitada. Armastus peab olema uuenduslik. Turvalisuse ja mugavuse asemele tuleb taasleiutada risk ja seiklus.

II Filosoofid ja armastus[muuda | muuda lähteteksti]

NT. Oma armastuse kontseptsiooni arendades laenate Rimbaud'lt fraasi "armastus vajab taasleiutamist" ning mainite paljusid luuletajaid ja kirjanikke. Aga kõigepealt tuleb võib-olla küsida filosoofidelt. Teile on muljet avaldanud, et nii vähesed filosoofid on olnud armastusest tõsiselt huvitatud, ja nendegagi te tavaliselt ei nõustu. Miks?

AB. Filosoofide ja armastuse suhe pole lihtne. Seda näitab väga selgelt Aude Lancelini ja Marie Lemonnier' raamat "Les philosophes et l'amour: Aimer de Socrate à Simone de Beauvoir", mis peaaegu esimesena uurib filosoofide elu ja mõtlemist ilma lihtsustamata. Filosoofia kõigub armastuse küsimuses kahe äärmuse vahel, kuigi esineb ka vahepealne vaade. Üks äärmus on Arthur Schopenhauer, et ta ei andesta kunagi naistele armastuse kire kogemist, mis teeb võimalikuks inimese, väärtusetu liigi jätkumise. Teises äärmuses on filosoofid, kes teevad armastusest subjektiivse kogemuse ühe kõrgema tasandi, näiteks Søren Kierkegaard, kelle järgi elul on kolm tasandit. Esteetilisel tasandil on armastuse kogemus edeva võrgutamise ja kordamise kogemus. Indiviide motiveerivad naudingu isekus ja isekuse enda isekus, prototüüp on Wolfgang Amadeus Mozarti don Juan. Eetilisel tasandil on armastus ehtne ja näitab oma tõsisust. See on absoluudile suunatud igavene kohustus, mida Kierkegaard koges oma pikas kurameerimises noore Reginaga. Eetiline tasand võib viia kõrgeima, religioosse tasandini, kui kohustuse absoluutset väärtust toetatakse abieluga. Abielu ei ole mõeldud sotsiaalse sideme tugevdamisena eksinud armastuse ohtude eest, vaid institutsioonina, mis kanaliseerib ehtsa armastuse selle fundamentaalse sihi poole. Armastuse lõplik muutumine saab võimalikuks, kui "mina sukeldub läbi omaenda läbipaistvuse kohtama jõudu, kes ta lõi", st tänu armastuse kogemusele juurdub mina oma jumalikku allikasse. Siis jõuab armastus teispoole võrgutamist ning abielu tõsisel vahendusel saab sellest tee üleinimliku juurde.

Filosoofia võitleb tohutu pingega. Ühelt poolt tekitab armastus nähtuna seksi loomuliku ekstravagantsina ratsionaalset umbusku. Teiselt poolt näeme armastuse ülistust, mis piirneb religioosse ilmutusena. Taustal hõljub, kristlus, ikkagi armastuse usund. Ja pinge on peaaegu talumatu. Kui Kierkegaard ei suutnud lõpuks kontempleerida Reginaga abiellumise mõtet, katkestas ta kihluse. Lõpuks esindas ta esteedist võrgutajat esimesel tasandil, elas eetilist tõotust teisel tasandil ja jättis tegemata ülemineku abielu elulise tõsiduse kaudu kolmandal tasandil Siiski käis ta läbi filosoofilise armastusest mõtlemise vormide kogu skaala.

NT. Kas teie huvi selle küsimuse vastu ulatub tagasi Platoni algse käiguni, kes tegi armastusest ideele lähenemise ühe tee?

AB. Platon on armastusest rääkides täpne, impulsis armastuse poole kätkeb universaalsuse seeme. Armastuse kogemus on impulss millegi poole, mida ta nimetab ideeks. Isegi kui ma lihtsalt imetlen ilusat keha, olen ma tahes-tahtmata teel ilu idee poole. Badiou mõtleb, et armastus kätkeb kogemust võimalikust üleminekust juhuse puhtast juhuslikkusest universaalse väärtusega seisundisse. Alustades lihtsast kohtumisest, mis on tühiasi, saab õppida, et maailma ei saa kogeda mitte ainult samasuse, vaid ka erinevuse kaudu. Ja selle käigus võib juhtuda, et mind pannakse proovile ja ma kannatan. Tänapäeva maailmas arvatakse üldiselt, et indiviidid ajavad taga omakasu. Armastus on selle vastumürk. Kui armastust ei mõisteta ainult teenetevahetusena ega kalkuleerita kasuliku investeeringuna, on ta ainulaadne usaldus juhuse vastu. See viib meid keset kogemust, mis on erinevus, ning ideeni, et maailma saab kogeda erinevuse perspektiivis. Armastus on potentsiaalse universaalsusega individuaalne kogemus ning seega filosoofiale keskne, nagu Platon esimesena kaes.

NT. Teie järgi üks suuri armastuse teoreetikuid Jacques Lacan oli samuti Platoniga dialoogis ning jõudis järeldusele, et "pole sellist asja nagu seksuaalsuhe". Mida ta silmas pidas?

AB. See on väga huvitav tees, mis on tuletatud moralistlikust, skeptilisest perspektiivist, aga viib vastupidisele järeldusele. Lacan tuletab meelde, et seksis on kumbki indiviid suuresti omaette. Nauding peab küll olema vahendatud teise kehaga, kuid on lõpuks ikkagi enda oma. Seks lahutab, mitte ei ühenda. Asjaolu, et olen alasti ja surun vastu teist, on pilt, imaginaarne representatsioon. Reaalsus on see, et nauding viib mind teisest väga kaugele. See, mis on reaalne, on nartsissistlik, see, mis seob, on imaginaarne. Lacan jõuabki seega järeldusele, et pole sellist asja nagu seksuaalsuhe. Tema tees šokeeris inimesi, sest tol ajal muust ei räägitudki kui seksuaalsuhetest. Lacan ei ütle, et armastus on seksuaalsuhete mask: ta ütleb, et seksuaalsuhteid ei ole ja armastus tulebki seda mittesuhet asendama. See on palju huvitavam. See viib Lacani mõttele, et armastuses püüab teine läheneda "teise olemisele", läheb teispoole ennast, teispoole nartsissistlikku. Seksis ollakse reaalselt suhtes iseendaga teise vahendusel, teine aitab avastada naudingu reaalsust. Armastuses seevastu on teise vahendus eneseküllane. Armastuses hakatakse teisest hoolima, pannakse ta eksisteerima koos endaga sellisena, nagu ta on. Lacani ideed, et armastus täidabki seksuaalsuhte puudumise, võib tõlgendada kahel moel, esiteks nii, et armastus on see, mis täidab seksi loodud tühjuse. Seks ju lõpeb omamoodi tühjusega. Sellepärast peabki seda üha uuesti kordama. Siis saab armastusest idee, et selles tühjuses on olemas miski, et armastajad on seotud millegi muuga kui see suhe, mida pole olemas. Noorpõlves äratas Badious vastikust koht Simone de Beavoiri raamatus "Teine sugupool", kus ta kirjeldab, kuidas mees pärast suguühet tunneb, et naise keha on lame ja lõtv, ja naine tunneb, et mehe keha ei ole üldiselt ligitõmbav, võib-olla isegi kergelt naeruväärne, kui mitte arvestada erigeerinud suguliiget. Farss ja vodevill ajavad meid naerma, kasutades pidevalt sarnaseid mõtteid. Mehe iha on koomilise kõhuka impotentse Fallose iha ning kõigist kaunitaridest saavad rippuvate rindadega hambutud nõiad. Teineteise kaisus uinuvate armastajate õrnus on nagu Noa mantel, mis on heidetud nende ebameeldivate kaalutluste üle.

Aga Lacan peab silmas vastupidist, et armastus küünib ontoloogilise poole. Kui iha keskendub teisele, alati mõnevõrra fetišistlikult, üksikutele objektidele, nagu rinnad, tuharad ja peenis, armastus keskendub teise olemisele endale, teisele sellisena, nagu ta on välja pursanud, täielikult varustatuna oma olemisega, minu ellu, mis sellega on lõhutud ja ümber kujundatud.

NT. Te ütlete, et armastusel on väga vasturääkivad filosoofilised tõlgendused?

AB. Põhimõtteliselt kolm. Esiteks romantiline tõlgendus, mis keskendub kohtumise ekstaasile. Teiseks, Meetici-laadne ärilisel või legalistlikul vaatenurgal põhinev tõlgendus, mis väidab, et armastus peab lõpuks olema leping kahe vaba indiviidi vahel, kes eeldatavalt kuulutaksid, et nad armastavad teineteist, kuigi nad kunagi ei unusta suhte vajalikku võrdsust, vastastikuse kasu süsteemi jne. Lõpuks skeptiline tõlgendus, mis teeb armastusest illusiooni. Badiou vaade püüab öelda, et armastust ei saa taandada ühelegi neist lähendustest ja armastus on tõe otsing. Badiou peab silmas tõde selle suhtes, mis laadi maailma nähakse, kui maailma ei kogeta mitte ühe, vaid kahe vaatekohast. Missugune on maailm, kui teda ei kogeta, arendata ja elata mitte samasuse, vaid erinevuse vaatekohast? Badiou usub, et armastus on see. See on projekt, millesse loomulikult kuulub suguiha kõigis oma tahkudes, sealhulgas lapse sünd, kuid ka tuhat muud asja – kõik alates hetkest, kui erinevuse vaatekoht esitab meie elule väljakutse.

NT. Miks te ei jaga Emmanuel Levinasi vaadet, et armunu ei koge armastatu isikus mitte "kvaliteeti, mis on mis tahes teisest erinev, vaid erinevuse enese kvaliteeti"? Miks te ei aktsepteeri, et armastus on teise kogemine?

AB. Maailma ehitamine erinevuse põhjal on midagi hoopis muud kui erinevuse kogemine. Levinasi nägemus algab teise näo taandumatust kogemusest, ilmutusest, mis põhineb Kõikvõimsal Teisel. Teisesuse kogemine on fundamentaalne, sest see on eetika nurgakivi. Suures religioonitraditsioonis saab armastus ka eetiliseks tundeks par excellence. Badiou meelest ei ole armastuses kui niisuguses midagi eriti "eetilist". Badioule ei meeldi armastusest inspireeritud teoloogilised mõtisklused, kuigi ta teab, et neil on olnud ajaloole suur mõju. Ta näeb ainult ühe viimset kättemaksu kahele. Ta usub, et kohtumine teisega on küll olemas, aga kohtumine ei ole kogemus. See on sündmus, mis jääb üsna läbipaistmatuks ning leiab reaalsuse oma paljudes resonantsides reaalse maailma sees. Ta ei näe armastust ka "kommuniooni" kogemusena, milles ma end teise pärast unustan, see on mudel selle maailmast millestki, mis viib lõpuks Kõikvõimsa Teiseni. "Fausti" lõpus väitis Johann Wolfgang Goethe juba, et iginaiselik viib meid Üles. Badiou meelest on säärased väited obstsöönsed. Armastus ei vii "üles" ega "alla". Armastus on eksistentsiaalne projekt: ehitada maailm detsentreeritud vaatekohast, mis ei lähtu minu pelgast ajest ellu jääda või taaskinnitada oma identiteeti. Badiou vastandab siin ehitamise kogemisele. Kui ma naaldun armastatud naise õlale ning näen looduse kaunist vaatepilti ja tean – mitte tema näoilmest, vaid maailma seest, nii nagu ta on –, et armastatu näeb sedasama maailma ning et see konvergents on maailma osa ning et armastus moodustab just sel hetkel samase erinevuse paradoksi, siis armastus on olemas ja tõotab, et ta kestab edasi. Tõsiasi on, et armastatu ja mina oleme praegu hõlmatud sellesse ainukordsesse Subjekti, armastuse Subjekti, kes näeb maailma panoraami läbi meie erinevuse prisma, nii et seda maailma saab mõelda, ta saab sündida, mitte lihtsalt kujutada endast seda, mis täidab minu individuaalse pilgu. Armastus on alati võimalus viibida maailma sünni juures. Lapse sünd, kui ta sünnib armastusest, on veel üks näide sellest võimalusest.

III Armastuse ehitamine[muuda | muuda lähteteksti]

NT. Millisest ideest armastuse kohta algab taasleiutamine?

AB. Badiou leiab, et armastuse küsimusele tuleb läheneda kahest punktist, mis vastavad igaühe kogemusele. Esiteks, armastuse juurde käib lahutatus, mis põhineb kahe inimese ja nende lõpmatute subjektiivsuste lihtsal erinevusel. See lahutatus on enamasti suguline erinevus. Kui see nii ei ole, tagab armastus ikkagi, et kaks figuuri, kaks erinevat tõlgendusvaatepunkti on vastandatud. Teiste sõnadega, armastus sisaldab algset elementi, mis lahutab ja eristab. On kaks.

Teiseks, just sellepärast, et armastus sisaldab lahutatust, saab ta võtta hetkel, kui ilmub see kaks ja kogeb maailma uuel moel, ainult riskantse, sattumusliku kuju. Seda me tunneme kohtumise nime all. Armastus algab alati kohtumisega. Ja Badiou annaks sellele kohtumisele kvaasimetafüüsilise sündmuse staatuse: sündmus on miski, mis maailma vahetusse korda ei mahu. Kunstis ja kirjanduses on lugematuid näiteid, mis säärast armastuse lähtepunkti kirjeldavad. Paljud jutud ja romaanid on keskendunud juhtumitele, kus kaks on eriti silmatorkav, kui armastajad ei kuulu sama klassi, rühma, klanni või rahva hulka. "Romeo ja Julia" on sellise lahutatuse väljapaistev allegooria, sest need kaks kuuluvad vaenulikesse leeridesse. Armastus lõikab kõige tugevamast vastandusest ja sügavamast erinevusest diagonaalselt läbi. Erinevate kohtumine on sattumuslik ja nõutuks tegev. Selle sündmuse põhjal saab armastuski alata ja õitseda. See üllatus vallandab maailma tundmaõppimise ja elu rajamise kahe vaatekohast. See on "kahe stseen".

NT. Miks teie meelest armastus ei ole kokkusulamine?

AB. Romantiline käsitus neelab armastuse kohtumisse, milles armastub ühtaegu süttib, täitub ja kulub, maagilisse hetkesse väljaspool reaalset maailma. Imeliselt ja eksistentsiaalse intensiivsusega viib kohtumine ühtesulamiseni. Aga sel juhul on tegu "ühe stseeniga". See on otsekui ühe kangelastegu maailma vastu. Romantilises mütoloogias viib see väga sageli surmani. Armastuse ja surma vahelise tiheda ja sügava seoses kõrgpunkt on Richard Wagneri "Tristan ja Isolde", sest pärast kohtumise väljendamatut ja erandlikku hetke on võimatu naasta maailma, mis jääb suhtele väliseks.

Badiou meelest on selline armastuse tõlgendus küll kunstiliselt äärmiselt ilus, kuid eksistentsiaalselt tõsiselt puudulik. Armastus leiab ju aset maailmas. Seda sündmust ei saa maailma seaduste järgi ette arvestada. Kohtumist ei saa ette valmistada, selle üle ei ole kontrolli. Armastus ei taandu esmakohtumisele, armastus on kestev ehitis. Mõistatus on see, et armastus vajab õitsemiseks aega. Märkimisväärne ei ole mitte alguse ekstaas, armastus on püsiv seiklus. Loobumine esimese raskuse juures moonutab armastust. Tõeline armastus võidab takistused püsivalt, mõnikord valuliselt.

NT. Kuidas see ehitamine välja näeb?

AB. Armastust ei saa taandada perekonna universumile. Lapse sünd on osa armastusest, kuid mitte armastuse täitumine. Armastuse püsimine ei ole lihtsalt alatine kestmine, armastus leiutab teistsuguse kestmise viisi. Armastus paneb igasuguse eksistentsi proovile, andes uue ajakogemuse. Armastus on tundmatu kestmise iha, seetõttu on ta elu taasleiutamine. Armastuse taasleiutamine on selle taasleiutamise taasleiutamine.

NT. Miks te eitate raamatus "Conditions", et armumistunne on illusioon, seksi fassaad, olemuslikult iha ja seksuaalne armukadedus?

AB. Prantsuse moralistide skeptilise traditsiooni järgi armastus on vaid iha maskeering, mille kujutlusvõime konstrueerib. Sellest järeldub, et ihale tuleb järele anda, armastuse idee on siin tarbetu. Badiou järgi õõnestatakse sellega armastust seksi reaalsuse nimel.

Seksuaalne iha on olemas ja armastusse on sisse kirjutatud selle täitumine. Nagu kirjandus iidsest ajast ütleb, on iha täitumine üks neid haruldasi materiaalseid tõestusi, et armastus on midagi enamat kui sõnaline avaldus. "Ma armastan sind" paneb kohtumisele pitseri, on keskne ja moodustab sidumuse. Ent keha loovutamine, alastus teise jaoks, annab tunnistust alistumisest armastusele. See on oluline erinevus sõprusest, milles pole kehalist kokkupuudet, keha nautimist, mille tõttu see on intellektuaalsem kiindumus, mida kire vastu umbusklikud filosoofid on alati eelistanud. Armastuses on kõik need sõpruse positiivsed aspektid, kuid armastus puudutab teise inimese olemise tervikut ning keha alistumine on selle terviku materiaalne sümbol.

Võidakse öelda, et siin on tegu ainult ihaga. Badiou väidab, et iha tagajärgi ei põhjusta mitte iha ise, vaid just niisugune hoiak. Armastus tõestab end ihasse imbudes. Kehade rituaal on siis sõna materiaalne väljendus, mis ütleb, et elu taasleiutamise tõotus täidetakse, esialgu kehaliselt. Kehad on taibanud, et armastus on avaldatud.

IV Armastuse tõde[muuda | muuda lähteteksti]

NT. Mis mõttes on armastus tõeprotseduur?

AB. Badiou usub, et armastus, kahe stseen, on tõeprotseduur, st kogemus, mille abil rajatakse teatud liiki tõde. See on tõde kahe kohta, erinevusest kui niisugusest tulenev tõde. Kui armastus võtab väljakutse vastu, seob end püsimisega ja võtab vastu selle maailmakogemuse erinevuse vaatekohast, siis ta tekitab uue tõe erinevuse kohta. Sellepärast pakub tõeline armastus alati huvi kogu inimkonnale, kui tagasihoidlik ja peidetud see ka ei paista. Inimesi köidavad armastuslood. Armastuse puhul on universaalne see, et armastus pakub uue tõekogemuse selle kohta, mis on olla kaks; et maailma saab kohata ja kogeda teisiti kui üksiku teadvuse läbi. Sellepärast meile meeldibki armastada ja armastatud olla, et me armastame tõdesid. See annabki filosoofiale mõtte: inimesed armastavad tõdesid, isegi kui nad ei tea seda.

NT. Miks on nii oluline, et armastust välja öeldakse?

AB. Armastusavaldus on sündmuse struktuuri sisse kirjutatud. Alguses on vältimatult juhuslik kohtumine. Ent juhus tuleb ohjeldada, see peab muutuma protsessiks, mis saab kesta. See on väga raske, peaaegu metafüüsiline probleem: kuidas võib sellest, mis on alguses puhas juhus, saada tõe ehitamise tugi? Kuidas võib sellest, mis oli fundamentaalselt ennustamatu, saada kahe kohtunud elu kogu mõte, nii et maailm hakkab pilkude erinevuse vahendusel pidevalt taassündima? See on müsteerium, mis toidabki skepsist armastuse suhtes. Näiliselt tähtsusetul aktil, mis on aga mikrotasandil tõeliselt radikaalne elusündmus, on universaalne tähendus selles, kuidas ta püsib.

Stéphane Mallarmé ütles luule kohta, et juhus on lõpuks ohjeldatud. Need sõnad käivad ka armastuse ja armastusavalduse kohta, mis toovad kohutavaid raskusi ja kannatusi. Luuletuste ja armastusavalduste sarnasused on teada. Mõlemal puhul toob keel kaasa tohutu riski. Lausutakse sõna, mille tagajärjed võivad olla peaaegu lõpmatud. Selline iha on ka luuletuse taga. Kõige lihtsamatel sõnadel on peaaegu talumatu intensiivsus. Armastusavaldus on üleminek kohtumiselt tõe ehitamisele. Kohtumise juhuslikkus muundub alguse eeldamiseks. See, mis algab, kestab nii kaua, on maailma uudsuse ja kogemusega nii koormatud, et tagantjärele tundub see peaaegu paratamatusena, saatusena. See ongi juhuse ohjeldamine. Armastusavaldus märgib üleminekut juhuselt saatusele, sellepärast ongi see nii ohtlik ja sellega kaasneb kohutav rambipalavik. Armastusavaldus ei ole tingimata ühekordne: seda saab pikendada, hajutada, hägustada, taaskinnitada. Sõnu "Ma armastan sind" peetakse sageli mõttetuteks ja banaalseteks. Mõnikord eelistatakse ebatavalisemaid, poeetilisemaid sõnu, aga tähendus on alati see: ma võtan sellest, mis oli paljas juhus, välja midagi muud, midagi püsivat, sidumuse, truuduse. Truuduse all mõtlebki Badiou üleminekut juhuslikult kohtumiselt ehitisele, mis on paindlik, nagu ta oleks olnud paratamatu.

NT. Truong meenutab André Gorzi teost "Lettre à D". Mis on truudus?

AB. Kas mitte truudusel pole palju laiem tähendus kui lihtsalt tõotus kellegi teisega mitte magada? Kas see mitte ei näita, et algne "Ma armastan sind" on sidumus ehitada midagi püsivat, et vabastada kohtumine juhuslikkusest? Mallarmé järgi võidetakse juhus ära luuletuse iga sõnaga. Armastuses võidetakse kohtumise juhuslikkus päev-päevalt ära selle leiutamisega, mis püsib, maailma sünniga. Moralistide järgi pole see tegelikult kunagi tõsi, aga esiteks, inimesi, kes armastavad teineteist alati, on palju rohkem, kui võib arvata. Kõik teavad, et otsus selline armastus katkestada, eriti ühepoolselt, on alati suur õnnetus, ükskõik kui head õigustused ka poleks. Badiou ütleb, et ta on ainult üks kord sellise armastuse katkestanud, ja teisi naisi on ta alati armastanud, nii et ta teab seda omast käest. Teiseks, "Ma armastan sind" on alati kuulutus "Ma jään sind alati armastama", juhuse lukustamine igaviku raamistikku. Sõnu ei tohi karta. Probleem on selle igaviku ajasse sissekirjutamises. Armastus ongi ju kuulutamine, et igavik täitub või volditakse lahti ajas, nii hästi kui võimalik: igavik laskub ajasse. Sellepärast see ongi nii intensiivne tunne. Igaüks teab, et armastusest loobumine, sellesse uskumast lakkamine teeks elu väga halliks. Armastus on üks haruldasi kogemusi, milles hetkesse sisse kirjutatud juhuse põhjal püütakse kuulutada igavikku. Armastus on lihtsalt sidumus ajas; Badiou ei usu Paul Claudeli kombel, et armastus jääb püsima teispool aega. Õnn on armastuses tõestuseks, et aeg saab mahutada igavikku. Tõestuse saab leida ka poliitilisest entusiasmist, mida tuntakse revolutsioonilises aktis osaledes, naudingus, mida saadakse kunstiteostest, ja peaaegu üleloomulikust rõõmust, mida tuntakse teadusliku teooria süvitsi mõistmisel.

NT. Kas laps ei muuda kahe stseeni? Kas ta pole üks, kes toob armastajate kahe kokku, ja kolm, kes võib neid laiendada või lahutada?

AB. Badiou õpetatud judaistist sõber Jérôme Bennaroch nõustub tema teesiga armastuse kohta osaliselt. Ta ütleb, et peab tulema hetk, mil kaks pannakse proovile ühe järgus, kaks peab naasma ühe juurde. Selle ühe ühtaegu sümboolne ja reaalne figuur on laps, ja armastuse tegelik otstarve ongi, et oleks laps kui ühe tõestus. Badiou väidab vastu esiteks, et see tähendaks eitada armastust nendel, kes ei saa lapsi. Teiseks, laps kuulub küll armastuse ruumi ning moodustab "punkti", st hetke, mille ümber sündmus sõlmub, kus teda peab kuidagi taasmängima, otsekui ta tuleks tagasi muutunud, nihutatud kujul, mis sunnib "uuesti avaldama". Punkt tuleb siis, kui mingi tõeehitise järelmid sunnivad tegema radikaalse valiku, nagu oldaks tagasi alguses. Armastuse puhul peab uuesti armastust avaldama. Ja see ongi laps, soov last saada ja sünd. See on armastuse protsessi osa, armastuse toetuspunkt. Sünd on ühtaegu ime ja raskus, mis paneb armastuse proovile. Just sellepärast, et laps on üks, tuleb kaks tema ümber uuesti üles ehitada. Kaks ei saa enam teineteist maailmas kogeda nii nagu enne seda. Armastus on jadaline, mitte autonoomne. Seal on punktid, proovilepanekud, kiusatused, uued ilmingud, nii et kahe stseen tuleb uuesti läbi mängida, leida uue armastusavalduse tingimused. Armastust tuleb taaskinnitada. Sellepärast toob armastus kaasa ka suured eksistentsiaalsed kriisid, nagu kõik protsessid, milles on tõe otsing. Selles suhtes on väga sarnased ka poliitika ja armastus.

V Armastus ja poliitika[muuda | muuda lähteteksti]

NT. Kuidas sarnaneb poliitika armastusega? Kas sellepärast, et ka poliitikas on sündmused, avaldused, truudused?

AB. Poliitika on tõeprotseduur, aga see käib kollektiivi kohta. Poliitiline tegevus teeb tõe selle kohta, milleks kollektiiv on võimeline. Näiteks kas ta on võimeline võrdsuseks, kas ta on võimeline heterogeense integreerima, kas ta on võimeline mõtlema, et on ainult üks maailm. Poliitika olemus on küsimuses, milleks on indiviidid võimelised, kui nad ühinevad, organiseeruvad, mõtlevad ja otsustavad. Armastuse puhul on küsimus selles, kas nad suudavad kahekesi võtta enda peale erinevuse ja teha selle loovaks. Poliitikas on küsimus selles, kas nad on rahvahulgana võimelised looma võrdsust.

Väljaanded[muuda | muuda lähteteksti]