Peegelkaamera

Peegelkaamera on fotoaparaat, enamasti üheobjektiiviline pentapeegeldiga peegelkaamera (inglise Single Lens Reflex, lühend SLR – üheobjektiiviline peegelkaamera).

Rangelt defineerides kuuluksid peegelkaamera alla ka kaheobjektiiviline ja/või ilma pentapeegeldita kaamera, aga nende kaamerate kohta siiski ei kasutata liigitust "peegelkaamera", ja nõnda on seda terminit käsitletud ka siin artiklis. Peegelkaamera on üks levinumaid kaameratüüpe nii filmi- kui ka digitaalfotograafias, kus pildistatavat vaadeldakse läbi optilise kaadrinäidiku, milles on näha optiline kujutis, mille loob sama objektiiv, mille abil jäädvustatakse ka pilt. (Traditsiooniliselt eristataksegi kaameratüüpe selle järgi, mil viisil loob kaamera kasutajale pildistatava objekti kujutise.)

Üldine ehitus

1 – objektiiv, 2 – peegel, 3 – katik, 4 – film või sensor, 5 – mattklaas, 6 – koondav lääts, 7 – optilisest klaasist pentaprisma või pentapeegel, 8 – kaadrinäidik

Peegelkaamerat defineerivad komponendid on järgmised:

• liikuv peapeegel,
• mattklaas,
• pentapeegeldi,
• fokaaltasandi katik.

Iga kaamera koosneb pimekambrist, mille ühel küljel on valgustundlik materjal (edaspidi fokaaltasand) ja selle vastasküljel objektiiv. Peegelkaamera puhul paigutatakse pimekambrisse objektiivi ja fokaaltasandi vahele peegel, mis suunab objektiivist tuleva valguse mattklaasile. Teisel pool mattklaasi on pentapeegeldi, mis suunab kujutise optilisse kaadrinäidikusse.

Kuna kasutatakse fokaaltasandi katikut, mitte objektiivisisest katikut, on pimekamber pidevalt valgustatud, ja seega nimetatakse seda peegelkaamera puhul peeglikambriks.

Komponentide tööpõhimõtted

Peapeegel

Peapeegel on peegelkaamera kesksemaid komponente, kuna ta täidab peegelkaamera keskset eesmärki – näidata kaadrinäidikul kujutist, mille loob sama objektiiv, mis loob lõpliku kujutise. Peegel on paigutatud objektiivi telje suhtes 45° nurga alla, seega suunab ta objektiivilt tuleva valguse 90° üles, peeglikambri "lakke" (üksikute mudelite puhul ka külje peale), kus asub mattklaas.

Pildistamise hetkeks tõuseb peegel üles, vastu mattklaasi, et lubada valgusel jõuda otse fokaaltasandile. Seejärel avatakse katik särituseks. Pärast katiku taassulgumist naaseb peegel endisele kohale. Tänapäevastel kaameratel, mil on automaatsäri ja autotteravustamine, on sageli peegli keskosa poolläbipaistev, lubades osa valgusest minna läbi peegli. Peapeegli tagumise poole küljes on sel juhul väiksem sekundaarne peegel, mis suunab talle langeva osa valgusest alla, peeglikambri põhja, kus asuvad automaatteravustamis- ja/või automaatsäritussensorid. Sekundaarsel peeglil on omakorda mehhanism, mis ta võtte hetkeks vastu peapeeglit kokku lapib.

Kuna peapeegel on võttehetkel üles tõstetud, ei ole nii kaua kaadrinäidikult midagi näha. Seda nimetatakse peegli pimeajaks (ingl mirror blackout). Ühtlasi ei saa nii kaua infot kaamera automaatteravustamis- ja särisensorid. Peegli pimeaeg on harrastajate jaoks väheoluline, aga professionaalsetes kaamerates, kus on oluline sarivõtte kiirus, tähtis. Pimeaega, mis on lühem kui 100 millisekundit, võib lugeda lühikeseks.

Mattklaas

Mattklaas on piimjas valgust läbilaskev klaaspind, mis on mõõtmetelt võrdne filmi kaadri või sensoriga, aga asub peeglikambri laes. Kui peapeegel on langetatud asendis, peegeldab ta objektiivilt tuleva valguse mattklaasile. Valguse teekond igasse mattklaasi punkti on võrdne tema teekonnaga fokaaltasandile, kui peegel on üles tõstetud. Seega tekib mattklaasile ka samaväärne kujutis. Mattklaasile tekkiv kujutis on teiselt poolt klaasi nähtav.

Ajal, kui automaatteravustamist veel ei olnud, oli mattklaasi sees väike lääts mille üks pool oli tugevam kui teine. See aitas käsitsi teravustamisel fokuseerimise headust silma järgi hinnata – kui joon, mis läbib mõlemat läätsepoolt, langeb kokku, on kaamera sellele objektile teravustatud. Lisaks olid mattklaasil sageli erinevad mõõtskaalad objektide kauguse hindamiseks.

Tänapäevastel automaatteravustamisega kaameratel ei ole neid elemente mattklaasil. Nende asemel on enamasti mattklaasile kantud automaatteravustamispunktide asukohad. Sageli annab kaamera fookuse leidmisest kasutajale märku sellega, et mattklaasil muutub fookuse leidnud fookuspunkt punaseks. Mattklaasil võivad olla ka jooned kadreerimise abistamiseks. Osal kaameratest on võimalik mattklaase vahetada.

Kuna mattklaas on sama suur kui fokaaltasandi valgustundlik ala, oleneb sellest otseselt ka see, kui suurelt näeb kasutaja kujutist kaadrinäidikul. Suurema pildiformaadiga kaameratel on kaadrinäidikul nähtav kujutis suurem.

Pentapeegeldi

Kui vaadata kaamera mattklaasile ilma pentapeegeldita, paistab seal tuhmilt pildistatav kujutis, mis on külgsuunas peegelpilt. Pentapeegeldi eesmärk on pilt keerata õigetpidi ja suunata omakorda 90° tahapoole, et kaadrinäidikule vaadates oleks silm suunatud samasse suunda kuhu objektiiv, mis muudab kadreerimise intuitiivsemaks. Pentapeegeldi kujutab endast keerulise kujuga prismat, millel on kolm peegeldavat ja kaks läbipaistvat tahku – kokku viis, millest ka prisma nimi (lad. k penta – 'viis'). Esimene tahk on paralleelne mattklaasiga, ja sealt siseneb valgus prismasse. Järgmiseks on prisma laes kaks kallutatud peegelpinda, mis suunavad kujutise edasi, pöörates kujutise õigetpidi, ja seejärel prisma eesosas olevale peegelpinnale, mis suunab kujutise läbi prisma tagaosa kaadrinäidikusse. Pildiloomeks ebavajalik osa prismast on ära jäetud, lisades veel kolm tahku, andes pentaprismale spetsiifilise kuju. Pentapeegeldeid on kahte tüüpi – pentaprisma ja pentapeegel. Prisma on lihvitud ühest tervest klaasitükist, mille kolm peegeldavat tahku on hõbetatud. Pentapeegel kasutab prisma peegelpindade asemel kolme õigesse asendisse seatud klaaspeeglit. Pentapeegel on odavam ja kergem kui pentaprisma, aga peeglite puhul siseneb valgus klaasi ja väljub sellest kolm korda – iga peegli ees – ja iga kord nurga all, mis põhjustab valguskadu ja muudab kujutise kaadrinäidikul tuhmimaks ja ebateravamaks. Prisma puhul siseneb valgus klaasi üks kord ja väljub samuti üks kord ning mõlemal puhul täisnurga all.

Fokaaltasandi katik

Katiku tüüp iseenesest ei tee kaamerast peegelkaamerat, aga peegelkaamera konstruktsioon välistab keskkatiku kasutamise. Seda seetõttu, et peeglikamber peab olema valgustatud, et kaadrinäidikult midagi näha oleks.

Eelised ja puudused

Peegelkaamera põhjapanev eelis teiste kaameratüüpide ees on see, et läbi optilise kaadrinäidiku näeb täpselt sama pilti, mis jäädvustatakse. Kõikidel teistel kaamerasüsteemidel on kaadrinäidiku pilt rohkem või vähem erinev pildistatavast, mistõttu fotograaf peab olema teadlik nähtava kaadri ja salvestatava kaadri erinevustest. (Ainsaks erandiks on plaatkaamera, kus film asendatakse kadreerimise ajaks mattklaasiga ja vaadeldakse kujutist samast kohast, kuhu pildistamise hetkeks asetatakse film, aga plaatkaamera kohmakus ja keerukus on selle kaameratüübi jätnud väga kitsasse kasutusse.)

Miinuspoole peal on domineeriv peapeegli süsteemi keerukas peenmehaanika ja sellest tulenev hind. Ühtlasi on peegli tõttu peegelkaamera suurem, valjem ja aeglasem kui nii mõnigi konkureerivat tüüpi kaamera. Nende puuduste minimeerimine tõstab omakorda kaamera hinda. Lisaks ei ole pildistamise ajal kaadrinäidikust midagi näha, ja ei saa infot ka kaamera sensorid.

Vaata ka

• Digifotoaparaat