Benedictus XVI välispoliitika

Paavst Benedictus XVI kutsus poliitikuid otsima solidaarsust, avaldas muret konfliktide pärast, eriti Lähis-Idas, ja kohtus riigijuhtidega.

Pastoraalsed visiidid[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Benedictus XVI pastoraalsed visiidid

Bütsantsi keisri tsitaadi tõlgendamine[muuda | muuda lähteteksti]

Teisipäeval 12. septembril 2006 viibides oma teisel visiidil Saksamaal pidas Benedictus XVI kella 17 paiku kohaliku aja järgi Regensburgi ülikooli Aula Magnas saksa keeles loengu teemal "Usk, mõtlemine, ülikooli mälu ja mõtisklused," mille sisuks oli selgitada usu ja vägivalla ühtsustamise sobimatust. Paavst tsiteeris muuhulgas Bütsantsi keisrit Manuel II Palaiologost, mille tõlgendamisest tekkinud väited tekitasid islamiriikides nördimust. Selle tagajärjel puhkenud diplomaatilise kriisi tõttu kutsusid Egiptus, Iraak, Kuveit ja Maroko oma suursaadikud Vatikanist tagasi.

Konteksti mõistmiseks lõik paavsti kõnest koos tsitaadiga:

„

Ohne sich auf Einzelheiten wie die unterschiedliche Behandlung von "Schriftbesitzern" und "Ungläubigen" einzulassen, wendet er sich in erstaunlich schroffer, uns überraschend schroffer Form ganz einfach mit der zentralen Frage nach dem Verhältnis von Religion und Gewalt überhaupt an seinen Gesprächspartner. Er sagt: "Zeig mir doch, was Mohammed Neues gebracht hat, und da wirst du nur Schlechtes und Inhumanes finden wie dies, daß er vorgeschrieben hat, den Glauben, den er predigte, durch das Schwert zu verbreiten". Der Kaiser begründet, nachdem er so zugeschlagen hat, dann eingehend, warum Glaubensverbreitung durch Gewalt widersinnig ist. Sie steht im Widerspruch zum Wesen Gottes und zum Wesen der Seele. "Gott hat kein Gefallen am Blut", sagt er, "und nicht vernunftgemäß, nicht "σὺν λόγω" zu handeln, ist dem Wesen Gottes zuwider.

[Ilma üksikasjadesse laskumata adresseerib ta [keiser] oma vestluspartnerile jahmatavalt järsult, meile üllatavalt järsus vormis, kui erinevat käsitlust neist, keda peetakse raamaturahvasteks ja uskmatuteks, milles on keskne küsimus religiooni ja vägivalla suhetest üldiselt. Ta ütleb: "Näita mulle siis, mida uut on Muhammad toonud ja sa võid seal ainult kurjust ja ebainimlikkust kui sellist leida, nagu ta on ette kirjutanud ja jutlustanud, levitada usku mõõgaga." Olles end jõuliselt väljendanud, kavatseb keiser selgitada üksikasjalikult põhjust, miks usu levitamine vägivaldselt on midagi mõtlematut. See [vägivald] on Jumala ja hinge olemuses vastuvõetamatu. Ta ütleb: "Jumal ei rahuldu verisest ja mõtlematust teost, see on vastu Jumala tahtele."]

“

Indoneesia ja Pakistani valitsuste ning usujuhtide väitel kahjustasid paavsti sõnad islami kohta religioonide harmooniat. Islamiliidrid nõudsid paavstilt sõnavõtu eest vabandust. Pakistani parlamendi alamkoda võttis vastu paavsti sõnu tauniva resolutsiooni. Indoneesia Modžaheedinõukogu pressiesindaja Fauzan Al-Anshori arvates on paavst islamist ja džihaadist valesti aru saanud ning ärgitas teda dialoogile.

Vatikani avaldused olid esialgu vaoshoitumad, kuna 15. septembril vahetusid riigisekretär ja välisminister. Vatikani esimeses avalduses rõhutati, et paavst ei tahtnud islamit solvata ega kavatsenud põhjendada püha sõda või võitluse olemust ega muhameedlaste arusaama sellest, samuti polnud kavas riivata muhameedlaste tundeid. Paavst austab islamit, kuid ei tunnusta vägivalda propageerivat usku.

Islamiriikides peeti 15. septembril pärast palvusi meeleavaldusi ning poliitikud ja vaimulikud taunisid paavsti avaldust. Islamikonverentsi Organisatsiooni esimees Malaisia peaminister Abdullah Ahmad Badawi väitis, et paavst peab vabandama. Kairo Al-Azhari ülikooli juhataja šeik Muhammad Syyed Tantawi ütles 16. septembril, et paavsti kommentaarid on islami eiramine ning paavst omistab islamile asju, millega sellel pole midagi ühist. Taliban kinnitas, et paavsti avaldus näitab kristliku Lääne sõda muhameedlaste vastu. Egiptuse Moslemivennaskond teatas, et paavsti avaldus oli suurem solvang kui prohvet Muhammadit kujutanud karikatuurid jaanuaris.

Saksamaa liidukantsler Angela Merkel kaitses 16. septembril paavsti süüdistuste eest väites, et paavst oli hoopis kutsunud dialoogile erinevate religioonide vahel. Kantsleri sõnul rõhutas Benedictus XVI seda, et igasugune vägivald, mis pannakse toime usu nimel, tuleb hukka mõista. 18. septembril kinnitas ka Euroopa Komisjon, et paavsti sõnu ei tohiks kontekstist välja rebida.

16. septembril 2006 teatas oma esimesel tööpäeval riigisekretär Tarcisio Bertone, et paavstil on väga kahju, et muhameedlased pidasid tema märkusi islami kohta solvavaks. Bertone kinnitas, et paavstil polnud mingit kavatsust esitada keisri arvamusi islami kohta enda vaadetena. Järgmisel päeval rõhutas Bertone, et sügiseks kavandatud Türgi visiiti pole põhjust ära jätta. Samal ajal tõhustas Vatikan turvameetmeid, kuna paavsti ähvardati.

Pühapäeval 17. septembril peetud jutluses avaldas Benedictus XVI sügavat kahetsust juhtunu pärast. Ajaleht "Tehran Times" nimetas paavsti avaldust kodeeritud sõnadeks ristisõja alustamiseks. Moslemivennaskond teatas esmalt, et paavsti kahetsusavaldus on piisav, kuid hiljem nõuti paavstilt selgesõnalisemat vabandust. Ka Iraan nõudis selgemat vabandust. Samal päeval tapeti Somaalias Muqdisho lastehaigla juures Itaalia nunn Leonella Sgorbati ja tema ihukaitsja, mida seostati muhameedlaste vihaga paavsti avalduse vastu.

18. septembril teatas Al-Qaida juhitav Iraagi äärmusrühmitus Mudžaheedi Šuura Nõukogu sõjast "ristikummardajate" vastu. Kristlaste vastase sõjaga ähvardas ka äärmusrühmitus Ansar al-Sunnah. 20. septembril peetud Angeluses selgitas paavst, et Saksamaal kasutatud tsitaat ei peegelda tema seisukohti ja seda mõisteti valesti, selgitades et usk ja vägivald ei sobi kokku. Ta lootis enesekriitilist dialoogi erinevate uskude vahel.

25. septembril kohtus Benedictus XVI Vatikanis 21 islamiriigi suursaadikuga ja Araabia Liiga esindajaga, kuid Islami Konverentsi Organisatsiooni välisministrid ei rahuldunud paavsti kahetsusega ja nõudsid vabandust.

8. aprillil 2007 avaldatud ülestõusmispühade läkituses "Urbi et Orbi" mõistis Benedictus XVI hukka terrorismi ja usu kasutamise vägivalla õigustamiseks. Paavst mõistis 11. novembril 2010 hukka Jumala nime all läbi viidava vägivalla.

Suhted Hiinaga[muuda | muuda lähteteksti]

20. aprillil 2005 teatas üks Hiina välisministeeriumi ametnik, et Hiina ja Vatikani suhete parandamiseks peaks paavst hoiduma sekkumast Hiina siseasjadesse. Benedictus XVI on olnud seisukohal, et Hiina peab tagama oma kodanikele usuvabaduse.

5. mail 2006 ekskommunitseeris Benedictus XVI 2 Hiina piiskoppi, kes määrati ametisse paavstiga kooskõlastamata. Järgnevalt määras Hiina Mindongi piiskopiks uue isiku, kuid ei kooskõlastanud tema määramist paavstiga.

25. juunist 1. juulini 2006 viibisid Pekingis peapiiskop Claudio Maria Celli ja piiskop Gianfranco Rota Graziosi. See oli Vatikani esimene ametlik delegatsioon Hiinas.

2. detsembril 2006 avaldas paavst muret, et Hiinas ordineeriti piiskop Wang Renlei ilma paavsti tunnustuseta. 21. septembril 2007 tunnustas ta Giuseppe Li Shani ja Paolo Xiao Zejiangi ordineerimist piiskoppideks.

19. märtsil 2008 kutsus paavst üles lõpetama vägivalda Tiibetis. 21. märtsil 2008 nõudis ta katoliku kirikule Hiinas vabadust. 25. mail 2008 palvetas ta 12. mail Hiinas toimunud maavärina ohvrite eest. 3. augustil 2008 tunnustas suveolümpiamängude avamist Pekingis. Ta palvetas 23. mail 2010 Hiina katoliku kiriku eest. Ta palvetas 24. mail 2012 Hiina katoliiklaste eest, eriti Shanghai Sheshani kristlaste eest. Ta tundis 12. augustil 2012 muret Hiinas ränkade tulvade käes kannatavate inimeste pärast.

Suhted Venemaaga[muuda | muuda lähteteksti]

21. juunil 2005 saatis Benedictus XVI Moskvasse kardinal Walter Kasperi ja 25. oktoobril 2005 Vatikani välisministri peapiiskop Giovanni Lajolo, kes väitis, et Vatikani ja Venemaa suhete paranemine võib teostuda.

11. jaanuaril 2006 kohtus Benedictus XVI 30 Beslani pantvangikriisist pääsenud lapsega.

6. oktoobril 2006 saatis Benedictus XVI kardinal Cormac Murphy-O'Connori legaadiks Venemaale, kus ta kohtus patriarh Aleksius II-ga.

13. märtsil 2007 kohtus paavst Vatikanis Venemaa presidendi Vladimir Putiniga.

21. septembril 2007 määras Benedictus XVI Moskva peapiiskopiks Paolo Pezzi.

Paavst kohtus 3. detsembril 2009 Venemaa presidendi Dmitri Medvedeviga, mille järel teatasid Venemaa ja Püha Tool diplomaatiliste suhete loomisest suursaadikute tasemel. Paavst ja president kohtusid taas 17. veebruaril 2011.

2008. aasta Lõuna-Osseetia sõda[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Gruusia sõda

Benedictus XVI kutsus 10. augustil 2008 lõpetama sõda Lõuna-Osseetias. Ta kutsus 17. augustil avama humanitaarkoridore Gruusia ja Lõuna-Osseetia vahel. Ta kutsus 24. augustil osapooli täitma oma lubadusi, et saavutada rahumeelne lahendus.

Suhted Ameerika Ühendriikidega[muuda | muuda lähteteksti]

Benedictus XVI käis 15.–21. aprillini 2008 pastoraalsel visiidil Ameerika Ühendriikides. Ta pidas 18. aprillil 2008 kõne ÜRO peakorteris ja külastas 20. aprillil 2008 Maailma Kaubanduskeskuse peakorteri asupaika.

1. septembril 2005 tunnustas Benedictus XVI Louisiana ja Mississippi rannikualasid laastanud orkaan Katrina tagajärgi likvideerivate päästetöötajate tegevust. Orkaani ohvreid mälestas ta ka 25. septembril 2005.

Septembris 2007 keeldus ta kohtumast USA riigisekretäri Condoleezza Rice'ga.

20. jaanuaril 2009 tervitas ta USA presidenti Barack Obamat ametisseasumise puhul ning kutsus teda riikide vahelistes suhetes püüdlema üksteisemõistmist, koostööd ja rahu.

Ta on kohtunud 9. veebruaril 2006 USA presidendi abikaasa Laura Bushiga; 9. juunil 2007, aprillis 2008 ja 13. juunil 2008 USA presidendi George W. Bushiga ning 10. juulil 2009 USA presidendi Obamaga. Ta kohtus 16. jaanuaril 2013 USA kaitseministri Leon Panettaga.

Afganistani sõda[muuda | muuda lähteteksti]

5. juunil 2005 kutsus paavst vabastama Afganistanis pantvangistatud Itaalia kodanikku Clementina Cantonit. 29. juulil 2007 nõudis ta Lõuna-Korea pantvangide vabastamist Afganistanis. Paavst mõistis 20. septembril 2009 hukka Afganistanis toimunud pommirünnaku, kus hukkus 6 Itaalia sõjaväelast.

2011-2013 rahutused Araabia riikides[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis 2011. aasta Liibüa rahutused

Benedictus XVI tundis 6. veebruaril 2011 muret rahutuste pärast Egiptuses. Ta avaldas 24. veebruaril 2011 kohtumisel Liibanoni presidendiga muret rahutuste levimise pärast Araabia riikides. Paavst tegi 6. märtsil 2011 apelli Pakistani ja Liibüa osas. Ta palvetas ka Pakistanis tapetud ministri Shahbaz Bhatti eest. Liibüa eest tegi ta apelli ka 20. märtsil ja 27. märtsil. Ta palvetas 15. mail 2011 Liibüa ja Süüria eest. Ta taunis 7. augustil 2011 Süüria võimude taktikat rahutuste mahasurumisel. Ta kutsus 25. detsembril 2011 Süüria võime verevalamist lõpetama ja arvas, et Araabia riikide revolutsioonid aitavad kaasa ühisele heaolule maailmas. Ta kutsus 12. veebruaril 2012 Süüria võime alustama ülestõusnutega dialoogi. Ta taunis 8. aprillil 2012 võimude tegevust Süürias. Ta palvetas 29. juulil 2012 ja 16. septembril 2012 Süüria elanike eest. Ta kutsus 25. detsembril 2012 lõpetama verevalamist Süürias.

Suhted Lähis-Ida riikidega[muuda | muuda lähteteksti]

24. juulil 2005 avaldas Benedictus XVI kaastunnet terrorismi läbi kannatanutele Egiptuses ja Türgis, kuid järgmisel päeval kutsus Iisraeli välisministeerium välja Vatikani nuntsiuse, nõudes temalt selgitust Vatikani suhtumise kohta 12. juulil 2005 Lõuna-Iisraelis toimunud rünnaku osas, kuna paavst ei maininud oma läkituses selles rünnakus kannatanuid.

15. aprill 2006 avaldas ta ülestõusmispühade läkituses "Urbi et Orbi" muret Iraani tuumaprogrammi pärast ja kutsus saavutama rahu Pühal Maal ja Liibanonis. 29. juunil 2006 kutsus ta Iisraeli ja Palestiina liidreid üles saavutama rahu.

23. aprillil 2006 mõistis ta hukka pommiplahvatuse korraldamise Tel Avivis.

11. augustil 2006 saatis ta legaadiks Liibanoni kardinal Roger Etchegaray.

5. novembril 2006 muretses paavst olukorra pärast Gaza sektoris.

22. novembril 2006 taunis ta Liibanoni tööstusministri Pierre Gemayeli tapmist. 10. detsembril 2006 taunis ta vägivalda Lähis-Idas ja Liibanonis ning soovis kriisile rahumeelset lahendust. 28. jaanuaril 2007 kutsus ta osapooli üles lõpetama vägivalda Liibanonis ja Gaza sektoris.

16. veebruaril 2007 kohtus ta aasta varem Liibanonis röövitud Iisraeli sõdurite Ehud Goldwasseri ja Eldad Regevi lähedastega.

28. märtsil 2007 lükati Lähis-Idas valitseva olukorra tõttu edasi paavsti kohtumine Iisraeli valitsuse delegatsiooniga.

8. aprillil 2007 avaldas paavst ülestõusmispühade läkituses "Urbi et Orbi" kahetsust Iraagis ja Afganistanis toimuva pärast. Ta kutsus lahendama probleeme Lähis-Idas. Ta kinnitas, et Liibanonis valitsev olukord ohustab Lähis-Ida tulevikku ning lootis palestiinlaste ja juutide dialoogile kriisi lahendamiseks.

20. mail 2007 väljendas paavst muret olukorra pärast Gaza sektoris ja kutsus rahvusvahelisel tasandil üles tegema suuremaid jõupingutusi kriisi rahumeelseks lahendamiseks.

7. jaanuaril 2008 kutsus ta taastama rahu Lähis-Idas. 17. veebruaril 2008 tundis ta muret olukorra pärast Liibanonis. 11. mail 2008 palvetas ta Liibanoni eest.

2. märtsil 2008 ja järgnevatel päevadel tundis ta muret Iisraelis ja Gaza sektoris toimuva pärast. 20. oktoobril 2008 avaldasid Iisraeli partei Kadima toetajad oma veebilehel fotomontaaži, kus paavsti oli kujutatud svastikaga. Iisraeli välisminister Tzipi Livni mõistis fotomontaaži hukka. Paavst kutsus 25. detsembril 2008 lõpetama vägivalda Lähis-Idas. Ta taunis 28. detsembril 2008 Iisraeli rünnakuid Gaza sektoris. Ta mõistis 1. jaanuaril 2009 hukka vägivalla Gazas. 4. jaanuaril kutsus ta Gaza sektoris rahu saavutama.

Ta vabastas 24. jaanuaril 2009 ekskommunikatsioonist piiskop Richard Williamsoni, kes eitas holokausti, kuid paavsti otsus ärritas juute.

Ta kutsus 12. aprillil 2009 alustama Lähis-Ida rahukõnelusi.

Paavst külastas 8.–15. maini 2009 Jordaaniat ja Iisraeli. Visiidi käigus toetas paavst Iisraeli ja Palestiina riikide kooseksisteerimise poliitikat (kahe riigi lahendust).

Paavst palvetas 31. jaanuaril 2010 rahu eest Pühal Maal ja taunis 28. märtsil 2010 rahutusi Jeruusalemmas. Paavst kutsus 6. juunil 2010 hoidma Lähis-Idas ära veresauna puhkemist. 25. detsembril 2010 kutsus paavst oma jõululäkituses rahule Lähis-Idas.

Ta kutsus 29. jaanuaril 2012 rahule Pühal Maal.

Ta kohtus 17. novembril 2005 Iisraeli presidendi Moshe Katsaviga, 4. detsembril 2005, 24. aprillil 2007, 3. juunil 2011 ja 17. detsembril 2012 Palestiina omavalitsuse presidendi Maḩmūd ‘Abbāsiga, 16. veebruaril 2006 Liibanoni peaministri Fuad Sinioraga, 6. aprillil 2006 ja 6. septembril 2007 Iisraeli poliitiku ja hilisema presidendi Shim'on Peresega. Ta kutsus 25. detsembril 2011 juute ja palestiinlasi üles leppimisele.

Iraagi sõda[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Iraagi sõda

24. juulil 2005 avaldas Benedictus XVI kaastunnet terrorismi läbi kannatanutele Iraagis.

25. augustil 2005 võttis ta Castel Gandolfos vastu Iraagi välisministri Hoshiyar Zebari, kes arutas paavstiga olukorda Iraagis. Benedictus XVI rõhutas, et Iraagi tuleviku üle peavad saama oma sõna öelda kõik ühiskonna- ja usurühmad.

1. septembril 2005 tundis ta muret 31. augustil Iraagis paanika tõttu puhkenud ohvriterohke rüseluse pärast.

26. veebruaril 2006 mõistis ta hukka šiiitide mošee ründamise Iraagis.

Alates 2. juulist 2006, samuti 15. augustil 2006 ja 22. oktoobril 2006 peetud jutlustes tundis ta muret Iraagis ja Lähis-Idas toimuva pärast. Oma arvamust toimuva kohta avaldas ta 5. augustil 2006 ajakirjanikele antud intervjuus.

14. oktoobril 2007 avaldas ta muret Iraagis toimuvate sündmuste pärast ja kutsus vabastama Iraagis röövitud preestreid. 4. novembril 2007 kutsus paavst saavutama rahu Türgi ja Iraagi vahelisel piirialal. 3. veebruaril 2008 tundis ta muret olukorra pärast Iraagis.

Ta taunis 2. märtsil 2008 Kaldea piiskopi Paulos Faraj Rahho röövimist ja 13. märtsil 2008 avaldas ta kahetsust piiskopi tapmise pärast. 12. oktoobril 2008 mõistis ta hukka rünnakud Mosuli kristlaste vastu. Paavst tundis 28. veebruaril 2010 muret kristlaste tapmise pärast Mosulis ja olukorra pärast Iraagis. Ta kohtus 1. detsembril 2010 kristlastega, kes said oktoobris viga Bagdadi katedraali rünnakus.

Paavst kutsus 5. detsembril 2010 kõiki palvetama nende eest, kes kannatavad vägivalla käes. Ta taunis kristlaste vastu sooritatud rünnakuid Iraagis. 16. detsembril 2010 kutsus paavst kaitsma kristlasi seoses rünnakuga Iraagi süüria katoliku kiriku katedraalile Bagdadis.

Paavst kohtus 25. augustil 2005 Iraagi välisministri Hoshiyar Zebariga, 10. novembril 2005 Iraagi presidendi Jalāl aţ-Ţalabānīga, 14. novembril 2005 Iraagi Kurdistani presidendi Mesûd Barzanîga ja 25. juulil 2008 Iraagi peaministri Nūrī al-Mālikīga.

Põhja-Korea tuumakriisi taunimine[muuda | muuda lähteteksti]

13. novembril 2006 teatas paavst, et Põhja-Korea tuumakriis tuleb lahendada läbirääkimiste teel ja rahumeelsete meetoditega. 15. veebruaril 2007 väljendas ta kohtumisel Lõuna-Korea presidendi Roh Moo-hyuniga muret Põhja-Korea tuumakriisi arenemise pärast ja kutsus tekkinud kriisi rahumeelselt lahendama.

Suhted Aafrika riikidega[muuda | muuda lähteteksti]

1. mail 2005 kutsus Benedictus XVI oma läkituses (Angelus) saavutama rahu Togos. 3. juulil 2005 tunnustas ta Aafrika probleemide käsitlemist G8 tippkohtumisel, tuues prioriteedina esile vaesuse väljatõrjumise Aafrikas ja arengu edendamise.

22. jaanuaril 2006 pühendas ta eriläkituse Aafrika jaoks, kutsudes selles üles saavutama rahu Côte d'Ivoires. Ta mälestas 16. mail 2006 Nigeeria gaasiplahvatuses hukkunuid. 18. veebruaril 2007 avaldatud läkituses kutsus ta Guinea vägivalla osapooli dialoogile. 8. aprillil 2007 kutsus paavst ülestõusmispühade läkituses "Urbi et Orbi" lahendama probleeme Aafrikas, eriti Somaalias ja Kongo Demokraatlikus Vabariigis.

7. jaanuaril ja 3. veebruaril 2008 taunis ta konflikte Keenias. 27. aprillil 2008 mõistis paavst hukka kodusõja Somaalias, rahutused Burundis ja olukorra Sudaanis Darfuris.

Paavst kutsus 31. augustil 2008 otsima poliitilist lahendust Aafrikast Euroopasse suunduva illegaalse immigratsiooni probleemile.

Ta mõistis 9. novembril 2008 hukka vägivalla Kongo Demokraatlikus Vabariigis. Ta taunis 30. novembril 2008 rahutusi Nigeerias. Ta kutsus 25. detsembril 2008 lõpetama vägivalda Aafrikas. 8. jaanuaril 2009 taunis ta laste kasutamist sõjapidamises Kongo Demokraatlikus Vabariigis. Ta tundis 30. septembril 2012 muret Kongo DV sündmuste pärast.

Ta kutsus 20. märtsil 2009 Angolas taastama rahu. Kui 21. märtsil 2009 Luandas peetud missal tallati kaks naist surnuks, avaldas paavst traagilise juhtumi puhul kahetsust. Paavst kutsus 12. aprillil 2009 lõpetama vägivalda Aafrikas ja kutsus 5. detsembril 2010 kõiki palvetama nende eest, kes kannatavad vägivalla käes. Ta taunis kristlaste vastu tehtud rünnakuid Egiptuses ja Eritrea siserahutusi. 16. detsembril 2010 tegi paavst üleskutse kaitsta kristlasi Aafrikas. 25. detsembril 2010 avaldas paavst jõululäkituses muret Nigeeria kristlaste ründamise pärast.

Ta saatis 9. juulil 2011 Lõuna-Sudaani delegatsiooni kardinal John Njue juhtimisel.

Ta avaldas 17. juulil 2011 muret Somaalia sündmuste pärast. Ta kutsus 25. detsembril 2011 rahvusvahelist üldsust abistama Somaalia näljahädalisi.

Ta taunis 9. jaanuaril 2012 Nigeerias kristlaste vastu tehtud rünnakuid. Ta meenutas ka aasta varem tapetud Pakistani ministrit. Ta avaldas 11. märtsil 2012 kaastunnet Madagaskari loodusõnnetustes kannatanutele. Ta kutsus 25. detsembril 2012 üles rahule Malis ja Nigeerias.

Suhted Sri Lankaga[muuda | muuda lähteteksti]

15. augustil 2006 tundis paavst muret Sri Lanka poliitilise olukorra pärast. 4. veebruaril 2007 avaldatud läkituses tunnustas ta Sri Lanka valitsusametnike tegevust 2004. aasta tsunami tagajärgede likvideerimisel. 23. aprillil 2007 rõhutas paavst kohtumisel Sri Lanka presidendiga inimõiguste tunnustamist ja kutsus valitsust üles pidama mässulistega dialoogi. Paavst tundis 17. mail 2009 muret poliitilise olukorra pärast Sri Lankal. Ta avaldas 16. jaanuaril 2011 kaastunnet Sri Lanka elanikele, kes kannatasid üleujutuste käes.

Reageerimine majanduskriisile[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst rõhutas 1. märtsil 2009, et tööandjad peaksid pidama majanduskriisi ajal prioriteediks töötajaid ja nende perekondi. Paavst tunnustas 14. juunil 2009 paar nädalat hiljem toimunud ÜRO konverentsi pidamist, kus arutati finantskriisi mõju majandusele. 19. juulil 2009 kutsus paavst töötuid mitte kaotama lootust. Paavst on korduvalt rõhutanud võitlust vaesusega.

6. juulil 2008 rõhutas ta seoses G8 tippkohtumisega Jaapanis võitlemist vaesuse ja toidupuudusega. Ta mainis üleskutses ka kasvanud toidu- ja kütusehindu. 6. oktoobril 2008 tegi paavst avalduse ülemaailmse finantskriisi kohta. Ta ütles: "Me näeme suurte pankade kokkuvarisemise taustal, et raha on kaduv, sellel pole väärtust."

Ta kutsus 31. jaanuaril 2010 pöörama suuremat tähelepanu nende inimeste puudustele, kes on finantskriisi tõttu kaotanud töö. Ta taunis 30. detsembril 2010 avaldatud motu proprio's seadusevastaseid finantstehinguid. Ta taunis 1. jaanuaril 2013 reguleerimata finantskapitalismi.

Relvastumise ja relvakaubanduse taunimine[muuda | muuda lähteteksti]

15. aprill 2006 avaldas paavst ülestõusmispühade läkituses "Urbi et Orbi" muret Iraani tuumaprogrammi pärast. 17. juunil 2007 nõudis Benedictus XVI kõikide relvakonfliktide lõpetamist. 22. juulil 2007 taunis ta sõjapidamist ja 29. juulil 2007 kutsus ta üles peatama tuumarelvade levikut. 18. novembril 2007 kutsus paavst üles keelustama maamiine. 18. mail 2008 kutsus paavst seoses Dublinis peetava konverentsiga keelustama kobarpommide kasutamist. 16. juunil 2008 taunis ta rahvusvahelist relvakaubandust ja kutsus relvakaupmehi meelt parandama.

Reageeringud rahvusvahelistele sündmustele[muuda | muuda lähteteksti]

2005[muuda | muuda lähteteksti]

5. juunil 2005 kutsus paavst saavutama rahu Boliivias.
10. juulil 2005 ja 24. juulil 2005 mõistis Benedictus XVI hukka 7. juulil Londonis toimunud terrorirünnakud.
15. augustil 2005 avaldas ta kaastunnet Küprosel toimunud lennuõnnetuse hukkunute omastele.
11. septembril 2005 kutsus ta ÜROs toimunud riigipeade ja valitsusjuhtide tippkohtumise puhul leidma harmooniat ja solidaarsust.
9. oktoobril 2005 avaldas ta kaastunnet Lõuna-Aasias toimunud maavärinas hukkunute omastele ja 30. oktoobril pühendas ta neile eriläkituse.

2006[muuda | muuda lähteteksti]

19. veebruaril 2006 avaldas ta kaastunnet Filipiinide maalihkes hukkunute omastele.
5. märtsil 2006 süüdistas Itaalia opositsioon Vatikani Itaalia poliitikasse sekkumises, kuna Benedictus XVI andis üldvalimiste eel eraaudientsi peaminister Silvio Berlusconile.
7. märtsil 2006 kutsus Benedictus XVI üles vabastama Põhja-Itaalias röövitud epilepsiahaiget Tommaso Onofrit. Ta saatis 9. aprillil 2006 omapoolse kaastundeavalduse poisi omastele.
23. aprillil 2006 tundis ta kaasa Balkanil üleujutuste läbi kannatanutele.
18. mail 2006 rõhutas paavst kohtumisel Austraalia uue suursaadiku Anne Blunkettiga, et Austraalia peab vabandama aborigeenidele tehtud ülekohtu pärast. Paavst väitis, et aborigeenide sotsiaalne olukord põhjustab palju valu.
8. juulil 2006 külastas ta Valencias toimunud rongikatastroofi piirkonda.
28. septembril 2006 taunis Benedictus XVI kohtumisel kardinal Julio Terrazas Sandovaliga olukorda Boliivias.
7. oktoobril 2006 taunis ta aborigeenide viletsat olukorda ja Austraalia valitsuse ebaõiglast suhtumist aborigeenidesse.
23. oktoobril 2006 tunnustas ta Ungari 1956 ülestõusu alguse 50. aastapäeva puhul ungarlaste vaprust.
31. oktoobril 2006 muretses ta kohtumisel peapiiskop Luigi Bonazziga kiriku olukorra pärast Kuubas.
25. detsembril 2006 esitatud jõululäkituses kutsus ta üles lahendama maailmas konflikte.

2007[muuda | muuda lähteteksti]

24. märtsil 2007 kritiseeris ta seoses Rooma lepingu koostamise 50 aastapäevaga Euroopa Liitu, mis pole oma avaldustes maininud Euroopa kristlikke juuri.
14. mail 2007 kritiseeris ta Ladina-Ameerika riike, mille liidrid pooldavad vasakpoolset ideoloogiat. Paavsti avaldusele järgnes Venezuela presidendi Hugo Cháveze süüdistus, kes nõudis paavstilt 1492 järel toimunud koloniaalvallutuste tõttu vabandamist indiaanlaste ees.
30. mail 2007 kohtus paavst Madeleine McCanni vanematega, McCann oli Portugalis röövitud.
10. juunil 2007 tundis paavst muret olukorra pärast Colombias.
29. juunil 2007 muretses ta olukorra pärast Colombias.
12. augustil 2007 kutsus ta abistama Lõuna-Aasiat tabanud tulvade läbi kannatada saanuid.
19. augustil 2007 mälestas ta Peruus toimunud maavärina ohvreid.
2. septembril ja 16. septembril 2007 juhtis ta tähelepanu keskkonnaprobleemidele.
30. septembril 2007 avaldas ta muret Myanmaris toimunud rahutuste pärast ja soovis palvetada Korea poolsaarel saavutatava poliitilise kokkuleppe eest.
18. novembril 2007 kutsus ta üles abistama üleujutuste läbi kannatanuid Bangladeshis.
13. detsembril 2007 avaldas paavst toetust Venezuela kardinalile Jorge Urosa Savinole, keda 7. detsembril ründasid Hugo Cháveze toetajad.

2008[muuda | muuda lähteteksti]

7. jaanuaril 2008 taunis ta konflikte Aasias ja Keenias ning tervitas ÜRO resolutsiooni moratooriumi kehtestamisest surmanuhtlusele.
3. veebruaril 2008 tundis ta muret olukorra pärast Keenias ja Colombias.
21. veebruaril 2008 kutsus ta Kosovot ja Serbiat leppimisele.
24. veebruaril 2008 avaldas ta kaastunnet Ecuadoris toimunud üleujutuste läbi kannatanutele.
9. aprillil 2008 rõhutas paavst, et Euroopa tulevikku ei saa rajada vaid poliitilisele ja majanduslikule ühtsusele, vaid oluline on eetiline ja vaimne taassünd.
22. juunil 2008 avaldas ta kaastunnet taifuuni ohvritele Filipiinidel.
17. juulil 2008 tunnustas paavst Austraalias peaminister Kevin Ruddi otsust, millega paluti aborigeenidelt vabandust eurooplaste poolt neile tehtud ülekohtu eest.
21. augustil 2008 avaldas ta kaastunnet Hispaania lennuõnnetuses hukkunute omastele.
1. septembril 2008 kohtus ta pantvangistusest vabastatud Colombia poliitiku Íngrid Betancourt’iga.
7. septembril 2008 avaldas paavst kaastunnet Haiti elanikele, kes olid viimasel ajal kannatanud kolme orkaani tõttu.
23. septembril 2008 avaldas ta taas kaastunnet Kariibi mere riikide elanikele, kes olid kannatanud orkaanide tõttu. Ta saatis üleskutse ÜROle seoses New Yorgis toimunud tippkohtumisega.
2. oktoobril 2008 ütles ta kohtumisel piiskoppidega, et terrorismivastased seadused ei tohi olla ebaõiglased ja ebainimlikud.
26. oktoobril 2008 taunis ta religioosset vägivalda Iraagis ja Indias.
Ta mälestas 23. novembril 2008 Ukraina 1930.-ndate näljahäda ohvreid.
Ta taunis 30. novembril 2008 terrorirünnakuid maailma erinevates piirkondades, sealhulgas Mumbais.

2009[muuda | muuda lähteteksti]

8. veebruaril 2009 rääkis paavstiga telefonitsi Saksamaa liidukantsler Angela Merkel piiskop Richard Williamsoni vaadetest.
Paavst tundis samal päeval muret Madagaskaris toimunud rahutuste pärast.
Paavst märkis 19. aprillil 2009 Genfis alanud rassismi, rassilist diskrimineerimist ja ksenofoobiat käsitlenud ÜRO konverentsi puhul, et inimväärikust tuleb austada. Ta mõistis hukka rassismi vormid, diskrimineerimise ja sallimatuse.
5. juulil 2009 tundis paavst kaasa Viareggio rongikatastroofis hukkunute omastele ja taunis pommiplahvatust Filipiinidel.
6. juulil 2009 õnnitles paavst Leedut esmamainimise 1000. aastapäeva puhul.
12. juulil 2009 kutsus paavst Hondurase võimukriisi osapooli dialoogile.
6. septembril 2009 meenutas paavst Teise maailmasõja alguse aastapäeva, taunides holokausti ja tundes kaasa poolakate kannatustele. Ta mõistis hukka totalitarismi.
Paavst avaldas 4. oktoobril 2009 kaastunnet Vaikse ookeani riike laastanud tsunami ohvrite, Kagu-Aasiat tabanud taifuunis hukkunute ja Indoneesia maavärina ohvrite omastele. Ta tundis muret ka Sitsiilia üleujutustes kannatanute pärast.
Paavst pidas 28. novembril 2009 Tšiili ja Argentina vahel Püha Tooli vahendusel 1984 sõlmitud rahuleppe puhul mälestusteenistuse, kus osalesid ka mõlema riigi presidendid.
Ta kutsus 29. novembril 2009 Kopenhaageni kliimakonverentsi eel üles tunnustama Jumala seadusi.
Paavst avaldas 14. detsembril 2009 kaastunnet rünnakus kannatanud Itaalia peaministrile Silvio Berlusconile ja soovis talle kiiret paranemist.

2010[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst rõhutas 1. jaanuaril 2010 laste ja keskkonna kaitsmise vajadust.
Paavst mõistis 10. jaanuaril 2010 hukka koptide tapmise Egiptuses.
Paavst avaldas 13. jaanuaril 2010 kaastunnet Haiti maavärinas hukkunute omastele ja kutsus teisi riike katastroofile kiiresti reageerima. Ta palvetas 17. jaanuaril maavärinas vigastatute ja kodutute eest.
Paavst mälestas 27. jaanuaril 2010 holokaustis hukkunuid ja avaldas lootust, et taolised tragöödiad ei kordu.
Ta tundis 28. veebruaril 2010 kaasa Tšiili maavärinas kannatanutele.
Paavst avaldas 11. aprillil 2010 kaastunnet Poola rahvale president Lech Kaczyński hukkumise pärast lennuõnnetuses.
Briti välisministeerium avaldas 28. aprillil 2010 kahetsust ministeeriumi ametniku Anjoum Noorani pärast, kes tegi paavsti kulul nalja.
Paavst palus 20. juunil 2010 rahu taastamise eest Kõrgõzstanis.
Paavst lubas septembris 2010 aidata Iraani naist Sakineh Mohammadi Ashtianit, keda süüdistati abielurikkumises ja keda taheti karistada kividega surnuksloopimisega.
Ta kutsus 14. novembril 2010 maailma pöörama rohkem tähelepanu Haiti kooleraepideemia ohvritele.
Paavst kutsus 5. detsembril 2010 kõiki palvetama nende eest, kes kannatavad vägivalla käes. Ta taunis kristlaste vastu tehtud rünnakuid Iraagis ja Egiptuses.
25. detsembril 2010 tundis paavst muret Filipiinidel, Pakistanis ja Nigeerias kristlaste ründamise pärast.

2011[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst taunis 2. jaanuaril 2011 Egiptuses Aleksandrias kopti kiriku ründamist. Egiptus pidas paavsti sõnavõttu sekkumist riigi siseasjadesse ja kutsus seepeale oma suursaadiku Vatikanist tagasi. Veebruaris taastati kahe riigi vahelised suhted endises mahus.
Paavst tundis 9. jaanuaril 2011 muret Haiti olukorra pärast.
10. jaanuaril 2011 kutsus paavst Pakistani tühistama seadust, mis soosib kristlaste vastast vägivalda.
Ta avaldas 16. jaanuaril 2011 kaastunnet Austraalia, Sri Lanka, Brasiilia ja Filipiinide elanikele, kes kannatasid üleujutuste käes.
Paavst avaldas 13. märtsil 2011 kaastunnet Jaapani maavärinas kannatanutele ja annetas Jaapani heaks 100 000 USA dollarit.
Ta saatis 29. mail 2011 läkituse poolakatele.
Ta tundis 24. juulil 2011 kaasa Norra terrorirünnakus kannatanutele.
Paavst meenutas 11. septembril 2011 USA terrorirünnakuid.
Ta tundis 6. novembril 2011 kaasa neile, kes kannatasid Genova üleujutustes.
Ta tunnustas 27. novembril 2011 kliimakonverentsi Lõuna-Aafrika Vabariigis.
Ta palvetas 25. detsembril 2011 Tais ja Filipiinidel üleujutustes kannatanute eest ning kutsus Birma poliitilisi osapooli otsima ühiseid lahendusi. Ta kutsus poliitikuid lepitusele Aafrika Suure Järvistu alal ja Lõuna-Sudaanis.

2012[muuda | muuda lähteteksti]

Ta märkis 19. jaanuaril 2012, et kiriku lahutamine riigist on seaduslik, kuid katoliiklased ei tohiks vaikida moraaliküsimustes.
Ta teatas 18. märtsil 2012 seoses VI Maailma Magevee Foorumi lõppemisega, et igaühel on õigus saada magedat vett.
Ta kohtus 28. märtsil 2012 Kuuba endise presidendi Fidel Castroga ja kritiseeris USA-d Kuuba vastase majandusembargo pärast.
Ta tundis 12. augustil 2012 muret Aasias, eriti Filipiinidel ja Hiinas ränkade tulvade käes kannatavate inimeste pärast. Ta avaldas ka kaastunnet Iraani maavärinas hukkunute omastele.
Ta tundis 28. oktoobril 2012 kaasa neile, kes kannatasid Lääne-Inda saari laastanud orkaanis Sandy.
Ta tundis 8. detsembril 2012 kaasa Filipiine tabanud taifuunis kannatanutele.
Ta palvetas 16. detsembril 2012 USA-s Newtownis toimunud koolitulistamises hukkunud isikute eest.