Teadvus

Allikas: Vikipeedia

Teadvus on aju funktsioon, mida põhjustavad miljardite närvirakkude ehk neuronite omavaheline suhtlemine ja koostöö, mis väljendub võimes tunda või olla enesest teadlik. Seda on defineeritud veel mitmeti:

Teadvus on keerukate elusorganismide elutegevusega kaasnev ajus loodud töökeskkond, võime kiiresti ja suures koguses vastu võtta (taju, tunnetus) ja töödelda teavet (kategoriseerimine, arutlemine, kogemuse üldistamine, tegevuse eesmärgipärane kavandamine ja tähelepanu tahteline suunamine) nii väliskeskkonna kui organismi siseseisundi kohta ning sellele reageerida (mõtlemine, tahe).

Teadvus on see, mis vaatleb ja loob maailma samaaegselt. Teadvus on alati suunatud millelegi.[1]

Teadvuseks nimetatakse seisundit, kus ollakse võimeline seda võimet või omadust aktiivselt rakendama (ollakse kas teadvusel või teadvusetus seisundis). Lisaks ärkvelolekuteadvusele (mõtlemine, emotsioon, taju ja mälestus) on olemas ka teisi teadvuse seisundeid[2][3]: uni, hüpnoos, meditatsiooniseisundid, sensoorne deprivatsioon ja mitmesuguste ainete tarbimisest tingitud seisundid.

Kõrgelt arenenud teadvuse eripärane omadus on eneseteadvus – teadlikkus oma teadvusest. Teadvuse fenomen on üks filosoofia ja loodusteaduse suuremaid lahendamata probleeme. Üksmeelel ollakse vaid selles, et teadvus on kuidagi ajuga seotud.

Religioosses või spirituaalses mõttes võib teadvus olla väli või keskkond, milles meel või vaim tegutseb. Võidakse eristada loomadele omast lihtsat teadvust, inimestele omast eneseteadvust ning valgustunud inimolendeile omast kosmilist teadvust.[4][5][6] Kõrgem teadvus on spirituaalses ja idealistlikus mõttes transtsendentne teadvus või Jumal.[7]

Mõiste[muuda | muuda lähteteksti]

Sõnal "teadvus" on mitmeid tähendusi, mis osalt kattuvad sõnade "vaim" ja "hing" tähendusega. Erinevalt viimastest on see sõna religioossete ja metafüüsiliste tähendustega vähem koormatud, mistõttu loodusteadustes eelistatakse seda sõna.

Filosoofias ja loodusteaduses eristatakse tänapäeval teadvuse mitmeid aspekte ja arenguastmeid:

  1. Teadvus kui elusolek või hingestatud olek usundites või piiramata tõelus müstikas.
  2. Teadvuselolek on inimese või muu looma ärkvelolekuseisund, mis erineb muu hulgas unest ja teadvuseta olekust. Selles mõttes on teadvus empiiriliselt ja objektiivselt kirjeldatav ning osalt piiristatav. Paljud teaduslikud hakkasid siit pihta, eriti küsides, mil määral on aju ja teadvus omavahel seotud.
  3. Fenomeniline teadvus on inimese või looma kogemused ehk elamused. Selles mõttes figureerib fenomeniline teadvus näiteks valu tundmisel, rõõmustamisel, värvuste tajumisel ja külma tundmisel. On üldtunnustatud, et piisavalt keeruka ajuehitusega loomadel on fenomeniline teadvus. Fenomeniline teadvus on kvaalide probleemi tõttu teaduslikult raskesti seletatav.
  4. Mõtteline teadvus on mõtete omamine. Mõtteline teadvus figureerib näiteks mõtlemise, plaanide tegemise ja millegi tõesuse ootamise puhul. Intentsionaalsuse probleemi tõttu on mõtteline teadvus loodusteaduslikult raskesti seletatav.
  5. Eneseteadvus (teadlikkus iseenesest ja oma vaimuseisunditest) on olenditel, kellel pole mitte üksnes fenomeniline ja mõtteline teadvus, vaid nad on ka sellest teadlikud, et neil selline teadvus on. See esineb inimesel ning algetena mõningatel muudel imetajatel.
  6. Individuaalsuseteadvus on teadlikkus iseendast ja enda ainulaadsusest ja teiste teistsugususest.

Sõna "teadvus" kasutatakse tavaliselt mõnes neist tähendustest (ühiskondliku teadvuse mõiste on siiski erinev). Sõnakasutuse erinevus tuleneb peale nähtuste eneste erinevuse sageli ka maailmavaatelistest erinevustest.

Teadvuse omadused[8]:

- Subjektiivsus – puhta vahetu kogemuse omamine, mille eksistents on ilmne esimese isiku perspektiivist võetuna, nt punase roosi punasus või hambavalu valu; fenomeniline subjektiivsus on sedavõrd ilmne ja otsene, et seda on raske seletad; sellel on sisu, mis ilmneb meile teatud viisil.

- Transparentsus – fenomenilised seisundid on isikule lõpmatult lähedal, teadvusväli on "läbipaistev": me ei taju fenomenilisi seisundeid kui fenomenilisi seisundeid, vaid justnagu vaatame nendest läbi, nähes asju ja nende omadusi, mitte aga teadvust ennast.

- Omavaatelisus (ingl perspectivalness) – teadvusekogemused kuuluvad alati isikule, on selle omad; teadvusesisud on antud inimesele. Ma tunnetan neid omaenese vaatepunktist ja suhtun enda seisukohalt; teadvusel otseselt võttes on alati esimese isiku perspektiiv.

- Sidusus, pidevus (ingl seamlessness) – puhas aisting või kogemus on jagamatud, ehhki objektid või stseenid teadvuses võivad omada struktuuri ja liigendatust.

- Ühtsus, terviklikkus – teadvus kombineerib ja ühendab erinevad sisud terviklikuks muljeks.

- Intentsionaalsus – tüüpiliselt käib teadvus alati millegi kohta, tal on oma sisu ja objekt. Teadvus on millestki.

Sellise paljutähenduslikkuse tõttu on teadvust väga raske ühtselt defineerida.

Filosoofia[muuda | muuda lähteteksti]

Teadvuse probleem on inimtunnetuse üks raskemaid probleeme, mis on võrreldav universumi tekkimise probleemiga.

Materialistlikus maailmapildis tuleneb teadvuse mõistatuslikkus küsimusest, kuidas on põhimõtteliselt võimalik, et mateeria teatud korrastatus ja dünaamika sünnitavad teadvuse. Teadvuse mõistatuslikkuse teesi pooldajate meelest ei saa sellele küsimusele (teadvuse raskele probleemile) vastata isegi juhul, kui kõik füsioloogilised ajuprotsessid on lõpuni ära seletatud. Pole selge, miks ei võiks inimene lihtsalt funktsioneerida, omamata teadvuslikke elamusi. Sellise olukorra kujutletavus näitab, et teadvuse fenomenile ei ole veel loodusteaduslikku seletust. Ja lõpuks on see probleem eriti raske sellepärast, et pole selge, kuidas üldse selle lahendust ära tunda.

Juba Gottfried Wilhelm Leibniz sõnastas probleemi kogu selle teravuses. "Monadoloogias" (§ 17) kujutab ta ette aju hiiglaslikku mudelit, mille sees saab käia: "Peab ka tunnistama, et taju ja see, mis sellest sõltub, ei ole seletatav mehaaniliste põhjustega, st kujude ja liikumiste kaudu; ja kui kujutada ette, et on olemas masin, mille ehitus paneb mõtlema, tundma, tajuma, siis võib seda kujutleda (concevoir) suurendatuna, kusjuures proportsioonid säilivad, nii et sinna võib siseneda nagu veskisse. Ja kui seda eeldada, siis ei leia seda seestpoolt külastades muud kui tükke, mis üksteist tõukavad, ega leia kunagi midagi, millega taju seletada. Seega tuleb seda otsida lihtsast substantsist, mitte liitsest asjast või masinast. Lihtsast substantsist ei saagi leida midagi muud – peale tajumuste ja nende muutumiste. Ja ainult nendes saavad seisneda kõik lihtsate substantside seesmised toimingud."

20. sajandi esimesel poolel vajus teadvuse mõistatus biheiviorismi ning Edmund Husserli psühhologismikriitika mõjul suuresti unustusse. Probleemi taasaktualiseerumisse andis panusse Thomas Nagel artikliga "Mis tunne on olla nahkhiir?" (1974). Nageli järgi ei saa me kunagi teada, mis tunne on olla nahkhiir. Säärased subjektiivsed faktid ei ole Nageli järgi loodusteaduse välisest vaatekohast uuritavad. Mõistatuseteesi jagavad ühel või teisel kujul David Chalmers, Frank Jackson, Joseph Levine, Colin McGinn ja paljud teised filosoofid. On siiski ka filosoofe, kes siin mingit mõistatust näha ei taha, näiteks Patricia Churchland, Paul Churchland ja Daniel Dennett.

Teadvusefenomeni mõistatuslikkus avaldub kahes aspektis. Esiteks on teadvusseisunditel fenomeniline (elamuslik, kogemuslik) sisu ning pole selge, kuidas aju saab tekitada kogemust. See on kvaalide probleem. Teiseks saavad mõtted käia empiiriliste asjaolude kohta ning on seetõttu tõesed või väärad. Pole aga selge, kuidas aju saab tekitada selliste omadustega mõtteid. See on intentsionaalsuse probleem.

Kvaalide probleem[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Kvaalide probleem

Kvaalid on vaimuseisundite elamussisud. Kvaale nimetatakse ka fenomeniliseks teadvuseks. Kvaalide probleem seisneb selles, et pole olemas arusaadavat seost neuronaalsete seisundite ja kvaalide vahel: miks me üldse midagi läbi elame, kui ajus teatud neuronaalsed protsessid aset leiavad? Näiteks kui näpud ära kõrvetatakse, saadetakse ajju ärritused, need töödeldakse seal ning lõpuks tekib käitumine. Miski aga ei tee paratamatuks, et seejuures tekiks valutunne.

Neuronaalsete protsesside ja kvaalide vaheline seos paistab olevat teadvuse loodusteaduslikule seletatavusele saatuslik: nimelt on nähtus loodusteaduslikult ära seletatud ainult juhul, kui seletatud on ka nähtuse omadused. Näiteks veel on omadused olla toatemperatuuril ja normaalse õhurõhu puhul vedel olla, 100 °C juures keeda. Kui lihtsalt ei osataks seletada, miks vesi on normaaltingimustel vedel, siis me räägiksime "vee mõistatusest". Analoogilisel kombel on teadvuseseisund ära seletatud parajasti siis, kui teaduslikust kirjeldusest järelduvad teadvuseseisundi kõik omadused, sealhulgas ka kvaalid. Et aga kvaalid ühestki loodusteaduslikust kirjeldusest ei järeldu, jäävad nad "teadvuse mõistatuseks".

Kvaalide probleemile saab reageerida mitmeti:

  1. Võib omaks võtta keha ja vaimu dualismi ning väita, et loodusteadused ei saa teadvust seletada, sest teadvus on mittemateriaalne.
  2. Võib väita, et neuro- ja tunnetusteaduslike kirjeldustega on kõik küsimused juba klaaritud.
  3. Võib väita, et probleem ei ole inimeste jaoks lahendatav, sest ta ületab inimeste tunnetusvõimed.
  4. Võib möönda, et kvaalide probleem on lahendamata, kuid loota teaduse progressile. Võib-olla on tarvis uut teadusrevolutsiooni.
  5. Võib teha radikaalse sammu ja väita, et kvaale polegi tegelikult olemas.
  6. Võib väita, et füüsilise süsteemi mis tahes seisundile vastab mingi kvaal või kvaalilause, (panpsühhism).

Intentsionaalsuse probleem[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Intentsionaalsuse probleem

Intentsionaalsuse probleemi tuleb mõista analoogiliselt kvaalide probleemiga. Argumentide struktuur on põhiliselt sama. Franz Brentanolt ja tema aktipsühholoogialt pärineb idee, et enamikul vaimuseisunditel on peale kvalitatiivse elamussisu ka intentsionaalne struktuur. Eranditeks on näiteks põhimeeleolud, näiteks igavus, ja põhihoiakud, näiteks optimism. Mõte, et Herodotos oli ajaloolane, käib Herodotose kohta, ja selle seose tõttu on ta tõene või väär. Kas teadused saavad neid omadusi seletada? Jäävad kahtlused: kuidas peaks neuronaalne aktiivsus minu ajus käia Herodotose kohta? Ja kuidas on seletatav see, et mõtetel on tõeväärtus? Neuronaalsed protsessid ei ole ju tõesed ega väärad – nad lihtsalt leiavad aset!

Intentsionaalsuse probleemi lahendada võib püüda analoogilistel viisidel nagu kvaalide probleemi. On siiski ka muid võimalusi. Nimelt võib ka püüda seletada, miks neuronaalne aktiivsus võib käia millegi (näiteks Herodotose) kohta. Kolm kõige populaarsemat ettepanekud on järgmised:

  1. Jerry Fodor arvab, et neuronaalne protsess käib X-i kohta parajasti siis, kui ta on teatud kausaalses suhtes X-iga.
  2. Fred Dretske arvab, et neuronaalne protsess käib X-i kohta parajasti siis, kui ta on X-i usaldatav indikaator.
  3. Ruth Millikan arvab, et neuronaalne protsess käib X-i kohta parajasti siis, kui protsessi evolutsiooniline funktsioon on inditseerida X-i.

Kõigile nendele lahenduskatsetele on esitatud raskeid vastuväiteid, ja nõnda peavad paljud filosoofid ka intentsionaalsust loodusteaduslikult seletamatuks.

Kaks lähenemist teadvusele[muuda | muuda lähteteksti]

Võib eristada kaht lähenemist teadvusele. Esiteks on olemas vahetu ja mittesümboliline teadvusevaatlus, mis on võimalik ainult omaenda kogemuse kaudu. Teiseks püütakse teadvusenähtusi kirjeldada ka välisest vaatekohast. Eristus vahetu ja sümboliliselt vahendatud vaatlusviisi vahel leidub paljudes traditsioonides ja teooriates. Seda tunnistab ka enamik filosoofe, kuigi mõned teoreetikud on vahetu ja privaatse siseelu kontseptsiooni teravalt kritiseerinud. Näiteks Baruch Spinoza nimetab vahetut, mittesümbolilist vaatlust intuitsiooniks ja objektiivset kirjeldust intellektiks.

Sageli väidetakse, et vahetu teadvusevaatluse tasand on tegelikkuse tunnetamise seisukohast õigupoolest otsustav. Ainult selles on kättesaadav teadvuse tuum, subjektiivne elamus. Et aga see tasand ei ole objektiivse kirjelduse kaudu kättesaadav, siis on ka loodusteaduslikul tunnetusel teadvuse vallas teatud piir.

Teadvus, materialism ja dualism[muuda | muuda lähteteksti]

Vaimumõiste on traditsiooniliselt seotud Descartesi dualismiga materiaalse maailma ning mittemateriaalse vaimumaailma vahel. Teadvusemõistel see seos puudub, mis aga ei tähenda, et jutt teadvusest oleks paratamatult seotud materialismiga. Teadvuse olemasolu tõsiasja peetakse just igasuguse materialistliku maailmavaate keskseks raskuseks.

Teadvusele viitavad materialismivastased argumendid põhinevad enamasti kvaalidel ja intentsionaalsusel. Argumendi põhistruktuur on väga lihtne: kui materialism on tõene, siis peavad kvaalid ja intentsionaalsus olema seletatavad reduktiivselt. Ent nad ei ole reduktiivselt seletatavad. Järelikult on materialism väär. Filosoofilises diskussioonis on argumendid muidugi palju keerukamad. Üks väga tuntud argument pärineb Frank Jacksonilt (teadmise argument). Mõtteeksperimendis "Mary tuba" kujutab ta ette superteadlast Maryt, kes kasvab üles ja elab mustvalges laboris. Ta ei ole veel kunagi värvusi näinud, nii et ta ei tea, kuidas nad välja näevad. Küll aga teab ta kõiki füüsikalisi fakte värvinägemise kohta. Et ta aga ei tea kõiki fakte värvuste kohta (ta ei tea, kuidas need välja näevad), siis on olemas mittefüüsikalised faktid. Ta järeldab sellest, et on olemas mittefüüsikalised faktid ning materialism on väär. Sellele argumendile on antud mitmesuguseid materialistlikke vastuseid.

Seda laadi dualistlikele argumentidele on esitatud arvukalt materialistlikke vastuargumente. Need põhinevad ülalkirjeldatud võimalustel kvaalide probleemile ja intentsionaalsuse probleemile reageerida. Nõnda on olemas hulk materialistlikke teadvusekontseptsioone. Funktsionalistid (näiteks Jerry Fodor ja varajane Hilary Putnam) tahavad teadvust seletada arvuti analoogial abstraktse süsteemistruktuuri kaudu. Identsusteoreetikud (näiteks Ullin Place ja John Smart) tahavad teadvuse taandada otseselt ajuprotsessidele. Eliminativistlikud materialistid (näiteks Patricia Churchland ja Paul Churchland) eitavad teadvuse olemasolu täielikult.

Teadus[muuda | muuda lähteteksti]

Ülevaade[muuda | muuda lähteteksti]

Arvestades teadvuse mõistatuslikkust võib küsida, kas loodusteadustel on üldse midagi teadvuse kohta öelda. Aga vaimuseisundid ei ole ainult läbielatavad, vaid neil on ka mõõdetavad põhjused ja tagajärjed. Nad vallandavad käitumist ja põhjustavad teisi vaimuseisundeid. Neid tagajärgi kirjeldab psühholoogia. Ent vaimuseisundid on väga tihedalt seotud ka neuronaalsete seisunditega, neid seoseid kirjeldab neuroteadus. Lõpuks saab vaimuseisundite ja neuronaalsete protsesside funktsionaalsust ka niivõrd formaliseerida, et nad on simuleeritavad arvutil – see on tehisintellekti valdkond. Teadvuse uurimisel osalevad paljud teadusharud, sest on palju empiiriliselt kirjeldatavaid nähtusi, mis on teadvusega vastastikuses toimes.

Loodusteadustele jääb seega palju teha, isegi kui olla seisukohal, et mõned teadvuse elemendid (kvaalid ja intentsionaalsus) jäävad seletamata. Siiski pretendeerivad loodusteadused mõnikord ka teadvuse jäägitule seletamisele empiiriliste vahenditega.

Meditsiin[muuda | muuda lähteteksti]

Meditsiinis mõeldakse teadvuse all tähelepanu astme (teadvuse hägususe puudumise), orienteerumisvõime, mõtlemise, mälu ja tegevuse kompleksi. Teadvuse juurde arvatakse ka kaitserefleksid (näiteks köhimine) ja reageerimine valule.

Psühholoogias, neuropsühholoogias ja neuroloogias eristatakse seitset teadvuseseisundit, mis moodustavad hierarhia:

  1. kooma, võimalikud on vaid vähesed psühhovegetatiivsed reaktsioonid
  2. REM-uni, erineva elamuslikkusastmega seisundit unenägemise ajal
  3. somnolents, kerge hüpnoosistaadium, ainult osalt mäletatav
  4. relaksatsioon, tukkumine ilma suunatud tähelepanuta
  5. scanning, tähelepanu on ekslev
  6. vigilants, kestev tähelepanu monotoonsetes olukordades
  7. tenatsiteet, tähelepanu vorm ülima pingutuse ja töötlemisintensiivsusega; kõik tähelepanuvormid (selektiivne tähelepanu, jaotatud tähelepanu, kontrollitähelepanu) on võimalikud.

Neuroteadus[muuda | muuda lähteteksti]

Teadvuse neuroteadusliku uurimise üks keskne element on teadvuse neuraalsete korrelaatide otsimine. Teatud vaimuseisunditega püütakse vastavusse seada neuraalset "substraati". Korrelaatide otsingule tuleb vastu tõsiasi, et aju on osaliselt funktsionaalselt liigendatud. Aju üksikud osad (ajupiirkonnad) vastutavad erinevate ülesannete eest. Nii näiteks teatakse, et Broca keskus (Brodmanni alad 44 ja 45) on oluliselt vastutavad kõne eest. Selle piirkonna kahjustused toovad järelikult kaasa kõnehäire, nn Broca afaasia. Aktiivsuse mõõtmised kõne ajal näitavad kõrgenenud aktiivsust selles piirkonnas. Ja selle piirkonna elektriline ärritamine võib viia mööduvate kõneprobleemideni. Siiski on vaimuseisundite vastavusse viimisel ajupiirkondadega teatud piirid, sest ärritusi töödeldakse alati mitmes ajupiirkonnas korraga. Vastavusse viimisel üksikute ajupiirkondadega on seetõttu enamasti pigem heuristiline väärtus.

Teadvuse neuronaalsete korrelaatide eristamine teadvuseta ajuaktiivsusest võrdub küsimusega, miks paljud neuraalsed protsessid viivad meelelise ärrituse või siseseisundi teadvustumiseni, teised mitte. Näiteks sügava une, narkoosi või mõne kooma- või epilepsialiigi korral on ulatuslikud aju osad aktiivsed, ilma et seda saadaksid teadvuslikud seisundid. Täpselt samuti paistab, et väikeaju neuronaalne aktiivsus aitab teadvuslikule läbielamisele vähe kaasa, kuigi seal paikneb rohkem neuroneid kui suurajus.

Teadvuse aluste neuroteaduslikus uurimises saanud valdavaks meelefüsioloogia. Näiteks mõned nägemisillusioonid võimaldavad uurida, kuidas teadvuslikud aistingud ja tajumused on seotud ärrituste vastuvõtu ja töötlemisega. Paraadnäide on binokulaarne võistlus, mille korral vaatleja saab kahest üheaegselt näidatud pildist teadvuslikult tajuda ainult ühte. Selle nähtuse neurofüsioloogiline uurimine näitas, et tajumata, teadvustamata nägemisärritused aktiveerivad ulatuslikke ajuosasid. Ka siin tekib küsimus, mis eristab teadvustatud tajule viivat neuraalset erutust teadvustamata ajutegevusest ja ärritustetöötlusest.

Teadvustatud ajutegevuse määratlemine omandab üha suuremat eetilist ja praktilist tähtsust. Selle teemaga on otseselt seotud mitmed meditsiinilised problemaatikad, sealhulgas võimalik operatsiooniaegne ärkvelolek täisnarkoosi ajal, koomahaigete kohtlemine ning ajusurma küsimus.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Leho Lamus. Mõtlemise mõistevõrk, lk 332.
  2. ↑ Charles Tart (2016). Muutuv teadvus: multidistsiplinaarseid vaatenurki. Eesti transpersonaalne assotsiatsioon. ISBN 9789949959341.
  3. ↑ Charles Tart (2008). Teadvuse seisundid. Väike Vanker. ISBN 9789985975756.
  4. ↑ Richard Maurice Bucke (1905). Cosmic Consciousness: A Study in the Evolution of the Human Mind. Innes & Sons. Lk 1–2.
  5. ↑ Satsangi, Prem Saran and Hameroff, Stuart (2016) Consciousness: Integrating Eastern and Western Perspectives New Age Books. ISBN 978-81-7822-493-0
  6. ↑ Ken Wilber (2002). The Spectrum of Consciousness. Motilal Banarsidass. Lk 3–16. ISBN 978-81-208-1848-4.
  7. ↑ Bunge, Marcia JoAnn, ed. (2001), The Child in Christian Thought, Wm. B. Eerdmans Publishing.
  8. ↑ Jaan Aru, Talis Bachmann (2009). Tähelepanu ja teadvus. Tallinn: Tänapäev. Lk 166.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Teadvus&oldid=6121225"