Tamm (ehitis)
- Mitte segi ajada paisuga
Tamm (ka kaldavall) on pinnaspaisutaoline vesiehitis,[1] mis võimaldab veekogu voolu suunata (juhttammid) või kaitseb veekogu üleujutuste ja lainete või hoovuste purustava toime eest (näiteks poldritammid). Tamm võib olla nii inimese ehitatud kui ka looduslik.
Ehituselt sarnaneb tamm muldpaisuga. Eristatakse survelisi ja surveta tamme. Survelised tammid rajatakse jõe või mere kaldale näiteks üleujutuste vältimiseks, kanali vallitamiseks või hüdrosõlme ehitiste ühendamiseks kallastega. Nad on ette nähtud vastu pidama kõrge veeseisu suurele survele. Seevastu surveta tamme ehitatakse selleks, et reguleerida jõgede voolu või parandada veelaske- ja veehaardeehitiste töö või laevasõidu tingimusi.[2]
Tammid on kaldakindlustiste kõige tähtsam rühm. Kaldakindlustised rajatakse veekogude kallaste kaitseks lainete, jää ja teiste looduslike tegurite purustava toime eest.[3] Sealjuures eristatakse aktiivseid ja passiivseid kaldakindlustisi.[4] Aktiivsed kaldakindlustised rakendavad voolu energiat kalda täitmiseks setetega.[4] Nende hulka kuuluvad buunid, reguleerimistammid, voolusuunamiskilbid ja lainemurdjad.[4] Passiivsed kaldakindlustised on tugevad ja püsivad konstruktsioonid, mis võtavad vastu voolava vee energiat.[4] Nende hulka kuuluvad näiteks merede tüünestusseinad, kividest ja muudest massiivelementidest puistud ning gabioonidest ja betoonplaatidest ehitised.[4]
Buun ehk kannustamm on selline vesiehitis, mis kuulub tammi juurde, aga paikneb sellega (järelikult ka kaldaga) risti või väikese nurga all. Buunid reguleerivad voolu ning kaitsevad mere või jõe kallast ärauhtumise eest. Buunid on tammidest palju väiksemate mõõtmetega, aga see-eest rajatakse neid ühe tammi juurde palju.[5]
Tammi ja paisu peamine põhimõtteline erinevus on selles, et tamm paikneb vaadeldava veekogu suhtes (eriti hästi ilmneb see jõgedel) piki seda (rööbiti), pais aga viimasega risti; esitatud eristamisalus ei pruugi alati kehtida. Argikeeles kasutatakse sõna "tamm" ka paisu tähenduses.