Alus (filosoofia)

Aluse all mõteldakse filosoofias seda, mis püsivana kõigele muule aluseks või põhjaks on või seda kannab.

Läbi aegade on filosoofias alust või aluseid määratletud väga erinevalt ja isegi vastandlikult. Kasutusel on väga mitmeid mõisteid, mis on eri traditsioonides käibel aluse tähenduses: alge, algus, printsiip, substants, subjekt, põhjus, põhjendus, põhjend, mõte jt.

Alus kui archē

Juba esimesed filosoofid (Thales, Anaximandros, Anaximenes jt) tegelesid küsimusega, et millest kõik olev pärit on. Antiikfilosoof Aristoteles tõlgendab nende küsimist küsimisena oleva põhjuse või alge järgi, millest kõik olev on tekkinud (algus), mis olevat selle olemasolemises kannab (alus) ja millesse olev lõpuks taas hävineb (lõpp). Kõiki neid kolme tähendust kannab endas vanakreeka keele sõna archē. Aristoteles väidabki, et esimesed filosoofid püüdsid leida, mis on oleva archē, seda määratleda ja põhjendada.

Alus selles tähenduses on midagi looduslikku-loomulikku ja see pole otseses sõltuvuses inimesest ja tema teadmisest. Selle tõttu nimetab Aristoteles archēd otsivaid filosoofe füsioloogideks. Füsioloogid tegelesid taevaste ja maiste asjade põhjendamisega alustades oma seletustes üleminekut müüdiliselt mõtlemiselt loogilisele mõtlemisele, kuigi probleemid jäid sarnasele pinnale Homerose ja Hesiodose poolt vaadeldutega.

Alus kui logos

Sokratese filosoofiaga kerkib esile defineerimise küsimus, mida võiks seostada epistemoloogilise hoiaku tekkimisega. Kui varem füsioloogid arutlesid archē üle ning põhjendasid mõne enda poolt soositud archē paratamatust üksteisest erinevalt, siis selle juures ei andnud nad endale kuigi põhjalikult aru sellest, mille abil nad ühtesid põhjendusi paremaks peavad kui teisi. Platoni dialoogis "Phaidon" (96a-100c) kirjeldab Sokrates oma intellektuaalset arengut ning kinnitab, et ta olla alguses tundnud suurt huvi füsioloogide õpetuste vastu, kes pakkusid ja põhjendasid erinevaid archēsid, kuid nendest ei suutnud Sokrates midagi õppida, kuna need olid liiga ebajärjekindlad ning vastukäivad tegelike asjaoludega (ta pragmata) ega andnud neile tõelisi põhjusi (aitia).

Seepärast ütleb Sokrates, et ta võttis põhjuste otsimisel tarvitusele teise käigu (deuteros plous), mis tähendab, et ta loobus vaatlemast olevat (ta onta) otse või vahetult, kuna silmade või muude meelte abil asju (pragma) vaadeldes võib hinge pimestada nagu päikest otse vaadates võib pimestada silmad. Kui päikest saab vaadelda selle peegeldustes veepinnal, siis Sokrates ütleb, et tema "pidas vajalikuks põgeneda logostesse (eis tous logous) ja neis vaadelda oleva tõde" (99e).

Rõhuasetus kandub üle sellele, kuidas inimene saab maailmast midagi teada ning mille alusel ta oma teadmisi hindab. Selleks aluseks saab alates Platonist just logos ehk põhjendus arukas kõnes. Küsimus pole enam mitte niivõrd selles, et mis on see archē, mida kõige aluseks pidada, vaid see, mille alusel saab kindlaks teha, et see, mida me archēks arvame on tõsi — see on tunnetusteoreetiline küsimus. Platoni dialoogis "Theaitetos" kaalutakse sellest lähtepunktist teadmise määratlust, mis väidab selle olevat tõese arvamise koos põhjendusega (doxa alethēs meta logou, 201c-d).