Zygmunt Bauman

Allikas: Vikipeedia

Zygmunt Bauman (sündinud 19. novembril 1925 Poznańis) on Poola juudi päritolu sotsioloog.

Bauman osales Teises maailmasõjas Nõukogude Liidu kontrolli all oleva Poola armee koosseisus.

Ta elab alates 1971. aastast Briti kodanikuna Inglismaal.

60ndatest 80ndate alguseni kirjutas Bauman klassi ja ühiskondliku konflikti teemadel. Kuigi ta hilisemad raamatud ei tegele otseselt klassiga, kirjeldab ta end jätkuvalt sotsialistina. Üks Baumani suuremaid mõjutajaid on olnud marksistlik teoreetik Antonio Gramsci.

1980. aastate lõpus uuris ta modernse kultuuri ja totalitarismi seoseid ning sai maailmakuulsaks oma töödega postmodernsusest. Bauman nimetab postmodernistlikku maailma "teiseks tsivilisatsiooniks" – see on Lääne-Euroopas kujunemas olev uus maailmamõistmine.

80ndate lõpus ja 90ndate alguses avaldas Bauman hulga raamatuid, mis tegelesid modernsuse, bürokraatia, ratsionaalsuse ja sotsiaalse tõrjutuse teemadega.[1] Freudi jälgedes nägi Bauman Euroopa modernsust kui kompromissi – modernne Euroopa oli nõus teatud vabaduse tasemest loobuma, et vastu saada suurema individuaalse turvalisuse tunne. ’Tahke modernsus’ (solid modernity) tähendas ebakindluse ja määramatuse eemaldamist. See tähendas kontrolli looduse üle, hierarhilist bürokraatiat, reegleid ja kategooriaid, et kõrvaldada isiklik ebakindlustunne. Inimelu kaootilised küljed pidid tunduma korrapärased ja tuttavlikud. Siiski näitas Bauman mitmes raamatus, et sellised korrastavad püüdlused ei vii kunagi soovitud tulemusteni. Alati jääb olema ühiskondlikke gruppe, keda ei anna hallata, teistest eraldada ja kontrollida. Raamatus "Modernity and Ambivalence" hakkas Bauman taolisi määratlematuid isikuid teoretiseerima ’võõra’ kujundit kasutades. Tuginedes Georg Simmelile ja Jacques Derridale hakkas Bauman võõrast kirjutama kui isikust, kes viibib kohal, kuid on samas tundmatu – isik, kelle suhtes ühiskond ei suuda otsusele jõuda.

Raamatus "Modernity and Ambivalence" üritas Bauman seletada eri lähenemisviise, mida modernne ühiskond võõra suhtes kasutab. Ühelt poolt mõjub võõras ja tundmatu tarbijaühiskonnas alati peibutavalt – teistsuguse ahvatlust saab kogeda eri roogi maitstes, eri moevoole jälgides, turist olles. Samas on võõral ka negatiivsem pool. Et teda ei saa kontrollida ja käskida, siis võõrast kardetakse, ta on potentsiaalne pätt, inimene väljaspool ühiskonna piire on ähvardav.

Baumani kuulsaim raamat "Modernity and Holocaust" üritab anda ülevaate taoliste hirmude ohtlikkusest. Tuginedes Hannah Arendti ja Theodor Adorno raamatutele totalitarismist ja Valgustusajastust kirjutas Bauman, et Holokausti ei tohiks pidada sündmuseks, mis puudutab vaid juudi ajalugu, ega ka tagasilanguseks eelmodernsesse barbaarsusesse. Pigem tuleks Holokausti pidada sügavalt seotuks modernsuse ja selle korrastamispüüdlustega. Protseduuriline ratsionaalsus, töö jagamine väiksemateks ülesanneteks, eri liikide taksonoomiline kategoriseerimine ja kalduvus reeglite järgimist moraalselt kõlbelisena vaadelda mängisid kõik rolli Holokausti toimumises. Baumani sõnul ei ole modernsed ühiskonnad täielikult omaks võtnud Holokausti õppetunde – Holokausti vaadeldakse üldiselt kui seinal rippuvat pilti, millelt ei õpi kuigi palju. Baumani kohaselt said juutidest Euroopa võõrad par excellence.[2] Natside plaan juudid annihileerida (Endlösung) oli Baumani jaoks äärmuslik näide ühiskondade püüdlustest tõrjuda välja neis eksisteerivad ebamugavad ja määramatud elemendid. Nagu ka filosoof Giorgio Agamben, väidab Bauman, et need samad välistamisprotsessid, mis Holokausti ajal toimisid, on siiani olulised.

90ndate keskel hakkas Bauman tegelema postmodernismi ja tarbijaühiskonnaga.[3] Tema sõnul oli 20. sajandi teisel poolel modernses ühiskonnas toimunud nihe. Ühiskond oli muutunud tootjate ühiskonnast tarbijate ühiskonnaks. Baumani kohaselt pööras see muutus ümber Freudi "modernse" kompromissi – loobuti turvalisusest, et saaks nautida suuremat vabadust – vabadust osta, tarbida, elu nautida. Baumani jaoks oli see nihe "modernsusest" "postmodernsusesse". Sajandivahetusest on ta üritanud vältida "postmodernsuse" mõistet hoidmaks ära võimalikku mõistesegadust ja on kasutanud 'vedela' (ka ’voolava’) ja ’tahke’ modernsuse mõisteid (liquid modernity ja solid modernity). Tarbijaühiskonda vaagivates raamatutes kirjutab Bauman endiselt samast ebakindlusest, mida kirjeldas tahke modernsusega tegelevates kirjutistes, kuid uuemates raamatutes on need hirmud laialivalguvamad ja raskemini kindlaks määratavad. Need on ’vedelad hirmud’, mis on amorfsed ja millel ei ole kergesti identifitseeritavat referenti (nt. hirm pedofiilia ees).[4]

20.24. jaanuarini 2014 viibis Zygmunt Bauman Eestis, pidades Kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooli talvekooli raames Tallinnas loengu ja avaliku diskussiooni (koos Rein Rauaga).

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Eriti "Modernity and Ambivalence", Cambridge: Polity, 1991, ja "Modernity and the Holocaust", Cambridge: Polity/Blackwell, 1990.
  2. "Modernity and the Holocaust", lk 53.
  3. Näiteks "Work, Consumerism and the New Poor", Open University, 1998.
  4. Vaata "In Search of Politics", Polity, 1999.