Zika-viirusinfektsioon

Allikas: Vikipeedia

Zika-viirusinfektsioon ehk Zika-viirusnakkus on koondnimetus peamiselt inimestel ja mitmetel primaatidel tuvastatud nakkavate infektsioonhaiguste kohta, mida põhjustavad Zika viiruse mitmed tüved.

Nakkuse tekitajad ja levik[muuda | muuda lähteteksti]

Looduslikult levib Zika viirus teatud sääseliikide hammustuse vahendusel ja võib inimestel esile kutsuda sääselevitatava viiruspalaviku Zika-viirusinfektsiooni.

Zika viirusel on kaks geneetilist varianti: Aafrika ja Aasia.[1]

Hiljutise Zika-viirushaiguse puhangu põhjustajaks Brasiilias peetakse viiruse Aasia liini.[2][3]

Lisaks reesusmakaakidele, kellel viirus esimest korda tuvastati, on viirust leitud Malaisias ka vabalt ja pooleldi vangistuses peetavatelt orangutanidelt (Pongo pygmaeus pygmaeus).[4]

Kuna Prantsuse Polüneesias puuduvad ahvid, siis on seal tõenäoliselt viiruse reservuaariks inimene.

Nakatumine[muuda | muuda lähteteksti]

Nakkusallikaks on haigusnähtudega või ka haigusnähtudeta vormis Zika-nakkust põdev inimene või siis viiruskandjalt verd imenud sääsk.

Inimeselt inimesele võib viiruse ülekanne toimuda perinataalselt (emalt lootele, või ka sünnituse ajal), ka rinnapiimaga[5], nakatunud doonorilt vireemia perioodil võetud vere kaudu, kahte haigusjuhtu seostatakse ka viiruse ülekandumisega sugulisel teel.[6] Viirused võivad püsida mehe seemnevedelikus kuni 28 päeva pärast paranemist.[1] Viirusi võib esineda ka uriinis ja süljes[7].

Aedes aegypti vereimejate leviala maailmas

Zika-viiruse haigusvektoriteks on emassääsed liikidest Aedes aegypti. Potentsiaalsed viiruse levitajad on ka teised samasse perekonda kuuluvad sääsed Aedes albopictus, Aedes apicoargenteus, Aedes furcifer, Aedes luteocephalus, Aedes polynesiensis, Aedes vittatus, ning seetõttu on ZIKV levik sarnane teiste flaviviirustega, nagu dengeviirus, kollapalavikuviirus ja Lääne-Niiluse viirus. Viirusevektorid võivad riigiti erineda. Euroopas levinud perekonda Culex kuuluvad sääsed viirust levitada ei suuda. Viiruskandjaid on 1000–1500 sääse kohta üks kuni kolm.[7]

2015. aasta lõpupoole on viiruse lai levik leidnud kinnitust Ladina-Ameerikas, ka Aafrikas, Aasias ja Prantsuse Polüneesias.

Ladina-Ameerikas ja Okeaanias seostatakse täiskasvanutel viirusepuhanguga neuroloogilisi tüsistusi (Guillaini-Barré sündroom); lootel aga võib suureneda aju kaasasündinud väärarengute (mikrotsefaalia) esinemissagedus koguni kahekümnekordselt. 2016. aasta jaanuari seisuga tõendusmaterjali siiski veel napib.[8]

Bioloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Inimese katteelundkonnal on oluline roll ZIKV viiruse sisenemisel, potentsiaalsed sihtrakud asuvad epidermises ja dermises. Inimese dermaalsed fibroblastid, epidermaalsed keratinotsüüdid ja mitteküpsed dendriitrakud on ZIKV isolaadile, mis põhjustas Prantsuse Polüneesias viirusepideemia, läbitavad. Katsed on näidanud, et ZIKV sisenemist ja/või adhesiooni soodustavateks teguriteks on DC-SIGN, AXL, Tyro3, vähemal määral TIM-1, oluline roll on TAM-retseptoril AXL-il (TAM-retseptorid on sisemise immuunsuse retseptorid, mille ülesandeks on dendriitrakkudes ja makrofaagides põletiku inhibeerimine, apoptootitliste rakkude fagotsütoosi edendamine ja loomulike tappurrakkude küpsemise stimuleerimine).[9]

Esimene Zika-viirusinfektsioon inimesel tuvastati 1964. aastal Ugandas. Aastani 2007 põhjustas viirus vaid neliteist kinnitatud haigusjuhtu. Esimene suurem epideemia tuvastati 2007. aastal Yapi saarel (6 km lai, 15 km pikk, 2000. aasta seisu elanike arvuga 7391),[10] kus viirusega oli nakatunud rohkem kui pool elanikkonnast.

Kliiniline pilt[muuda | muuda lähteteksti]

Nakatumisest sümptomite ilmnemiseni võib kuluda 3–12 päeva, keskmiselt 10 päeva.[3]

Asümptomaatiline[muuda | muuda lähteteksti]

Zika-viirusinfektsioon võib olla asümptomaatiline (ligi 80% haigestunutest on asümptomaatilised ehk haigusnähud puuduvad.[11]). Zika viiruse RNA-d on tuvastatud epideemiate ajal asümptomaatilistel veredoonoritel.[12]

Sümptomaatiline[muuda | muuda lähteteksti]

Ühel viiest Zika viirusega nakatunud inimesest võib esineda sümptomeid. Zika-viirusinfektsiooniga kaasnevad nakatunutel palavik, lööve, liigesevalu, sidekestapõletik, kõhuvalu, peapööritus, anoreksia, peavalu.[13] Katsed vabatahtlikega tuvastasid, et Zika-viirusinfektsioon võib esile kutsuda peavalu, lihasevalu ja prostatiiti.[14] Vahel kaasnevad haigusega ka iiveldus ja oksendamine.[7]

Zika-viirusinfektsiooni epideemiaga Prantsuse Polüneesias seostatakse ka mitmeid neuroloogilisi häireid. Guillaini-Barré sündroomi esinemise sagedus on suurenenud 20 korda.

Selle seosed ja põhjused pole selged, arvatakse, et rolli mängivad kas globaalne soojenemine või viiruse muteerumine.

Kuna Prantsuse Polüneesias ahve pole, on seal tõenäoliselt viiruse reservuaariks inimene.

Eristusdiagnoos[muuda | muuda lähteteksti]

Diagnoosimiseks tuleks teha eristusdiagnoos, eraldamaks Zika-viirusinfektsiooni näiteks järgmistest haigustest:

Laboratoorse diagnostika meetodid[muuda | muuda lähteteksti]

Loodusliku Zika-viirusinfektsiooni kahtluse korral võidakse vereanalüüsiks verd võtta. Laboratoorselt kinnitatud diagnoosi saamiseks proovitakse vereplasma või -seerumi uurimisel tuvastada:

Diagnostiliste testidena võidakse akuutse haiguse korral kasutada viraalse RNA tuvastamiseks polümeraasi ahelreaktsiooni. Zika viirust võib tuvastatavates määrades leiduda patsiendi veres kuni nädala jooksul pärast sümptomite ilmnemist. Viraalse RNA olemasolu uriinis võidakse tuvastada kuni 10 päeva jooksul sümptomite ilmnemisest.[3]

Valideeritud seroloogilisi teste pole. Seroloogiliste uuringute tulemuste tõlgendamisel tuleb arvestada ristreaktsioone teiste flaviviirustega ja hemorraagilistessepalavikkudesse nakatumise võimalust.[1]

Patogenees[muuda | muuda lähteteksti]

Siiani on peetud Zika-nakkust suhteliselt healoomuliseks seisundiks. Kindlad patoloogilised mehhanismid pole päris selged: arvatakse, et viiruseosakesed tungivad rakku ja asuvad geneetilist materjali laiali jagama rakuvedelikus. Kuid Zika viiruse valke on tuvastatud ka viirusega nakatunud rakkude tuumas ja tuumakestes.[15]

Nakkuse patogeneesis mängivad teatavat rolli tsütokiinid. Riskipiirkondadest naasnud kuue patsiendi (kolm meest ja kolm naist) seerumi uurimisel täheldati, võrreldes terve kontrollisikutega, haiguse akuutses faasis polüfunktsionaalset T-rakkude aktivatsiooni (Th1, Th2, Th9, ja Th17 vastuseid) ja tsütokiinide taseme tõusu. Akuutses faasis tuvastati märkimisväärset interleukiinide (IL)-1b,IL-2,IL-4, IL-6, IL-9, IL-10, IL-13, IL-17 taseme tõusu.[16]

Ravi[muuda | muuda lähteteksti]

Zika-viirushaiguse vaktsiinid ja ravi puuduvad.

Zika-viirushaigust põdev patsient saab nn toetavat ravi, mis aitab tal endal haigusest jagu saada. Ravisse kuuluvad puhkamine, piisavas koguses vedelike tarbimine ning valuvaigistite ja antipüreetikumide manustamine.

Kuna Zika viiruse leviala ja sümptomid kattuvad osalt dengepalaviku või chikungunya viirushaiguse omadega, võiks Zika viiruse kahtlusega patsiente hinnata ja ravida nende haiguste plaanis.

Oluline on mitte tarbida aspiriini ega muid MSPVA-sid kuni dengepalaviku välistamiseni, et vähendada verejooksu tekke riski.

Zika, denge- või chikungunya viirusega nakatunud patsiente tuleks kaitsta sääskede eest vähemalt haiguse esimese paari päeva jooksul, vältimaks sääskede nakatumist ning haiguse ülekandumist ja levimist.[12]

Ennetamine[muuda | muuda lähteteksti]

Vaktsiini puudumisel on haiguse levi tõkestamisel äärmiselt olulised ennetavad meetodid. Oluline on vältida sääsehammustusi. Sääsed perekonnast Aedes on ennekõike päevase aktiivsusega ja ründavad inimesi põhiliselt varahommikul või hilisõhtul. Sääsehammustuste vältimiseks kasutatakse nii sääsevõrke, putukatõrjevahendeid kui ka kaitseekraane.

Olulisel kohal on ka sääskede leviku piiramine. Paraku on pärast kollapalavaiku vastaste rahvusvaheliste meetmete lõpetamist neis riikides, kus perekonna Aedes liike esineb, sääskede hävitamise võimekus oluliselt langenud. ka on sääsed muutunud enamkasutatavte putukatõrjevahendite suhtes resistentseteks.[7]

Neuroloogilised sümptomid[muuda | muuda lähteteksti]

Hiiremudeli, mille tarbeks nakatati vastsündinud ja 5 nädala vanuseid hiiri Zika viirusega intratserebraalselt, uurimisel täheldati astrotsüütide suurenemist ja hipokampuse teatud rakkude hävinemist. Viiruseosakesi toodeti nii neuronite kui astrotsüütide endoplasmaatilises retiikulumis.

Pikka aega ei olnud selge, kas Zika viirus võib ka inimestel neuroloogilisi sümptomeid esile kutsuda.[17] Brasiilia tervishoiuministeeriumi andmetel on Zika viirusest põhjustatud loodete kesknärvisüsteemi kahjustuse tõttu 2015. aasta oktoobrist 2016. aasta juunini sündinud mikrotsefaaliaga 1581 last.[7]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Kuulo Kutsar,Zika-viirusnakkus, 22.01.2015 (vaadatud 28.01.2016)
  2. ↑ Camila Zanluca, Vanessa Campos Andrade de Melo, Ana Luiza Pamplona Mosimann jt, First report of autochthonous transmission of Zika virus in Brazil, Mem. Inst. Oswaldo Cruz, 110. väljaanne, nr 4 Rio de Janeiro, juuni 2015 (vaadatud 29.01.2016)
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 For health professionals: Zika virus (vaadatud 27.01.2016)
  4. ↑ Kilbourn AM, Karesh WB, Wolfe ND, Health evaluation of free-ranging and semi-captive orangutans (Pongo pygmaeus pygmaeus) in Sabah, Malaysia., J Wildl Dis. jaanuar 2003;39(1):73–83 (vaadatud 31.01.2016)
  5. ↑ M Besnard, S Lastère, A Teissier jt, EVIDENCE OF PERINATAL TRANSMISSION OF ZIKA VIRUS, FRENCH POLYNESIA, DECEMBER 2013 AND FEBRUARY 2014, Eurosurveillance, 19. väljaanne, nr 13, 3. April 2014 (vaadatud 31.01.2016)
  6. ↑ Didier Musso, Claudine Roche, Emilie Robin jt, Potential Sexual Transmission of Zika Virus, Emerging Infectious Diseases,www.cdc.gov/eid, 21. väljaanne, nr 2, veebruar 2015 (vaadatud 29.01.2016)
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 Zika viirushaigus: tee vaikolekust pahaendelise epideemiani. Kuulo Kutsar. Horisont nr 4. 2016
  8. ↑ Argo Soon, Zika viirus toob Horisont 2020-sse uued teadusteemad (vaadatud 26.01.2016)
  9. ↑ Greg Lemke ja Carla V. Rothlin, Immunobiology of the TAM receptors, mai 2008; 8(5): 327–336. doi: 10.1038/nri2303, PMCID: PMC2856445, NIHMSID: NIHMS186783 (vaadatud 26.01.2016)
  10. ↑ Mark R. Duffy, Tai-Ho Chen, W. Thane Hancock jt, Zika Virus Outbreak on Yap Island, Federated States of Micronesia, N Engl J Med 2009; 360:2536-2543June 11, 2009DOI: 10.1056/NEJMoa0805715 (vaadatud 26.01.2016)
  11. ↑ DAILY NEWS, Did Zika’s recent mutations let it explode as a global threat?, 25. jaanuar 2016 (vaadatud 31.01.2016)
  12. ↑ 12,0 12,1 CDC, Clinical Evaluation & Disease (vaadatud 27.01.2016)
  13. ↑ Gary W. Brunette, CDC Health Information for International Travel 2016 (vaadatud 26.01.2016)
  14. ↑ Richard A. Kaslow, Lawrence R. Stanberry, James W. Le Duc, Viral Infections of Humans: Epidemiology and Control, lk 405, 5. väljaanne
  15. ↑ Paul Shapshak, John T. Sinnott, Charurut Somboonwit jt, "Global Virology I – Identifying and Investigating Viral Diseases". 2015. Lk 489
  16. ↑ Tappe D, Pérez-Girón JV, Zammarchi L jt, Cytokine kinetics of Zika virus-infected patients from acute to reconvalescent phase., Med Microbiol Immunol. 24. detsember 2015 (vaadatud 29.01.2016)
  17. ↑ Paul Shapshak, John T. Sinnott, Charurut Somboonwit jt, "Global Virology I – Identifying and Investigating Viral Diseases", lk 486, 2015 (vaadatud 31.01.016)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Zika-viirusinfektsioon
Diagnoosimine ja diagnostilised testid
Immunobioloogia ja -patoloogia
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Zika-viirusinfektsioon&oldid=6625883"