Zeigarniki efekt
Zeigarniki efekt tähendab, et inimesed mäletavad lõpetamata ülesandeid/tegevusi paremini kui tehtud ja lõpetatuid. See võimaldab järeldada, et õpilased, kes teevad õppimises pause (tegelevad mõne teise ainega, mängivad jne), mäletavad materjali paremini, kui need, kes õpivad ühes osas.
Bljuma Zeigarnik asus efekti uurima peale seda, kui tema juhendaja professor Kurt Lewin juhtis tähelepanu sellele, et lõpetamata asjad jäävad paremini meelde. Näiteks seisavad ettekandjal hästi meeles veel maksmata arvete detailid, kuid need, mis juba tasutud, ununevad kiiresti. Zeigarnik töötas välja eksperimentide seeria, et seda fenomeni uurida.[1] Katseid viidi läbi nii individuaalselt kui ka grupitestimistena. Peamiselt kasutati plaani, kus eksperimendis anti katseisikutele ükshaaval 18–22 ülesannet. Katsealustel tuli need ära teha võimalikult kiiresti ja korrektselt. Katseisikuid segati poolte ülesannete lahendamise ajal. Pärast viimast ülesannet palus eksperimentaator katseisikutel öelda, millised ülesanded neile katse käigus anti. Autorid tõid välja, et esimestena meenusid ja said nimetatud need ülesanded, milles segati. Nad spekuleerisid, et lahendamise häirimisest tulenev "šokk" rõhutas ülesannet, sellele pöörati rohkem tähelepanu ja see jäi katseisikutele paremini meelde.[2] Töö avaldati 1927. aastal.