Zara piiramine

Allikas: Vikipeedia
Zara piiramine
Osa Neljandast ristisõjast
"Zara piiramine"
Toimumisaeg 10. november[3] – 24. november 1202[4]
Toimumiskoht Zadar (itaalia keeles Zara), Horvaatia
Tulemus Neljandas ristisõjas osalejad vallutasid Zara linna ja rüüstasid seda.[5][6]
Osalised
Neljas ristisõda
Veneetsia vabariik		 Ungari kuningriik
Horvaatia kuningriik
Väejuhid või liidrid
Enrico Dandolo
Montferrat' krahvi Bonifazio
Simon de Montfort
Jõudude suurus
Ristisõdijad: 10 000 meest[1]
Veneetslased: 10 000 meest[1]
  • Veneetslased: 210 laeva[2]
 Teadmata
Kaotused
Teadmata Teadmata
Suurem osa elanikkonnast põgenes Nin'i ja Biogradi

Zara piiramine ehk Zadari piiramine (horvaadi keeles Opsada Zadra; 10.–24. novembrini 1202) oli Neljanda ristisõja esimene suurem sündmus ja katoliiklastest ristisõdijate esimene rünnak katoliikliku linna vastu. Ristisõdijatel oli Veneetsia vabariigiga kokkulepe nende transportimiseks üle mere, kuid veneetslaste küsitud hind ületas suurelt seda, mida nad olid suutelised maksma. Veneetslased seadsid seejärel tingimuseks, et ristisõdijad aitavad neil vallutada Zadari: pideva Veneetsia ja Horvaatia ning Ungari (mille valitseja Imre oli tõotanud ristisõjaga liituda) vahelise lahinguvälja. Kuigi osa ristisõdijatest keeldus piiramisel osalemast ja paavst Innocentius III saatis välja sellist tegevust keelavad ning ekskommunikatsiooniga ähvardavad kirjad, algas linna piiramine 1202. aasta novembris. Zadar langes 24. novembril ning veneetslased ja ristisõdijad rüüstasid linna. Pärast seal talvitumist jätkas Neljas ristisõda oma Konstantinoopoli piiramiseni viinud sõjakäiku.[5][7][8]

Taust[muuda | muuda lähteteksti]

Varsti pärast seda, kui Innocentius III (1161–1216) oli 1198. aastal paavstiks valitud, andis ta välja mitu entsüklikat, kutsudes üles pühale maale tungima ja selle moslemite käest tagasi võtma. Tema plaan selle saavutamiseks erines mitmel viisil sellele eelnenud ja lõpuks edutuks osutunud Teisest ja Kolmandast ristisõjast. Varasemaid ristisõdasid juhtinud ilmalike aadlike asemel pidi see ristisõda olema teoorias täielikult paavsti kontrolli all. Innocentiuse plaani järgi pidid sissetungiks kasutavad sõjaväed minema mööda merd ka Egiptusse ja vallutama Niiluse delta, mida oleks seejärel kasutatud baasina Palestiinasse tungimisel. Euroopat valitsenud perekonnad võtsid tema üleskutse algselt kehvasti vastu, kuid aastaks 1200 oli moodustatud ligikaudu 35 000 mehest koosnev sõjavägi.

Innocentius III jõudis tollase Euroopa domineeriva mereriigi Veneetsia vabariigiga kokkuleppele, mille järgi pidi Veneetsia ehitama 35 000 transporti vajava ristisõdija jaoks sõja- ja transpordilaevadest koosneva laevastiku. Veneetslased pidid kokkuleppe järgi saama 94 000 marka hõbedas (see raha tuli tasuda osade kaupa). 1201. aasta juunis Prantsusmaal Soissonsis peetud nõukogu otsustas, et ekspeditsiooni määratakse juhtima Montferrat' krahvi Bonifazio.[9]

„Mardipäeva eelõhtul jõudsid nad Sklavooniasse Zara alla ja nägid kõrgete müüride ning pikkade tornidega kindlustatud linna; tulutult võis otsida uhkemat, tugevamat, muljetavaldavamat linna. Ja kui palverändurid seda nägid, olid nad väga rabatud ja ütlesid teineteisele: "kuidas saaks sellist linna jõuga vallutada kui just jumal ise seda ei põhjustanud?“

– Joinville & Villehardouin (tõlkija Margaret Shaw). "Chronicles of the Crusades".[10]

Veneetslaste ja ristisõdijate vahel sõlmitud kokkulepe oli määranud väe Veneetsiasse jõudmise ajaks aja enne 1202. aasta aprilli lõppu, et suuta valmistuda mere õigeaegseks suviseks ületamiseks juuni lõpus. Ristisõja juhid olid lootnud saada õigeaegselt kokku raha, mis võlgneti veneetslastele ristisõdijate üle mere viimise eest. Ent esimesed ristisõdijate rühmad ei lahkunud Prantsusmaalt enne aprilli ja maid, paljud neist asusid teele suve jooksul ning mõned Prantsuse aadlikest otsustasid selle asemel hoopis Marseille ja teiste sadamate kaudu sinna seilata.[9]

Pärast seda, kui veneetslased olid oma tavapärased kaubanduslikud tegevused laevade ehitamise ja meeskondadega varustamise jaoks aastaks seisma pannud, jõudis sinna aga kohale vaid 12 000 ristisõdijat. Bonifazio ja aadlikud tasusid kogu raha, mida nad suutsid koguda ja pantisid oma kulla ja hõbeda veneetslastest liigkasuvõtjatele.[9] Isegi seejärel suutsid nad veneetslastele tasuda vaid 51 000 marka.

Seepeale andsid veneetslased märku, et nad aktsepteerivad esialgu makse asemel seda, kui ristisõdijad tungivad Aadria mere rannikul asunud katoliiklikku Zara (tänapäeva Zadar) linna ja ka lähedalasuvasse Triestesse.[11] Seejärel pidid ristisõdijad tasuma veneetslastele võlgu oldud summa oma esimesest ristisõja käigus saadud sõjasaagist. Zara oli aastal 1183 Veneetsia vabariigi vastu mässanud ja asetanud end paavsti ja Ungari kuninga Imre (kes oli enne linna piiramist nõustunud ka ise ristisõjaga liituma) kahekordse kaitse alla.[11] Kuigi suur hulk ristisõdijatest leidis selle plaani vastumeelse olevat ja keeldusid osalemast, nõustus neist suurem osa sellega (vaatamata paavsti kirjalikele protestidele), pidades seda vajalikuks, et saavutada suurem eesmärk: Jeruusalemma vallutamine.[12]

Rünnak[muuda | muuda lähteteksti]

Ristisõdijad Zara linna vallutamas. Andrea Vicentino maal

Pärast kokkuleppe sõlmimist asusid ristisõdijad ja veneetslased laevadele. Ristisõdijad kasutasid 50 dessant-transpordilaeva, 100 hobusekandjat ja 60 sõjalaeva, mille olid nende jaoks kavandanud ja ehitanud veneetslased. Nende transpordilaevad olid 30 meetrit pikad, 9 meetrit laiad ja 12 meetrit kõrged ning neil oli sajaliikmeline meeskond. Neist igaüks võis võtta pardale kuni 600 jalaväelast. Hobusekandjatel olid hobuste kandmiseks spetsiaalse kujundusega rippsidemed ja neil oli veepiirist allpool olev lahtikäiv ramp, mida sai avada, et võimaldada hobustel olevatel rüütlitel rünnakuga otse kaldale tungida. Igal Veneetsia sõjalaeval oli 100 aerutajat ja neil oli peamise relvana vahetult veepiiri kohal olev metallist otsaga ramm.[13] Laevad kandsid ka rohkem kui 300 piiramisrelva.

Veneetsia laevastik, mida juhtis doodž Enrico Dandolo, lahkus sadamast Istria suunas 1. oktoobril ja kehtestas Veneetsia ülemvõimu Trieste, Muggia ja Pula üle. Suurem osa ristisõdijate vägedest lahkus Veneetsiast 8. oktoobril. Kaks sõjaväge kohtusid Pula lähedal ja seilasid koos edasi Zadari suunas.[12] Doodž Dandolol ei olnud kiiret, kuna plaanis jääda Zadari kogu talveks.[14]

Mardipäeva eelõhtul jõudis laevastik Zadari. Rünnak Zadarile kujunes dessandiks, millele järgnes lühike piiramine. Zadari sadama sissepääsu kaitseks olid küll pandud suured ketid, kuid ristisõitjad tungisid neist oma Veneetsia päritolu laevadega läbi ja maabusid oma vägede ning varustusega linna lähedal ja rajasid sinna laagri.[15] Zadari elanikud riputasid seintele ristidega lipud, näidates, et tegemist on kristliku linnaga.[12]

Mõned ristisõdijate juhid, sealhulgas Simon de Montfort, Robert de Boves ja Guy Vaux-de-Cernayst, keeldusid piiramisel osalemast ja palusid linna säästmist. Neist viimane keelas paavsti nimel linna vallutamise, kuna "see on kristlaste linn ja teie olete palverändurid". Ehkki suurem osa ristisõdijatest asusid Enrico Dandolo poolele, asusid Simon de Montfort ja teised ristisõdijad, kes olid piiramises osalemast keeldunud, laagrisse linnast kaugemale.[16]

13. novembril pandi linna müüride pommitamiseks paika piiramismasinad. Zadar langes 1202. aasta 24. novembril ja see sündmus kuulutas ette ristisõja raames hiljem aset leidnud Konstantinoopoli piiramist. Suurem osa Zadari elanikkonnast põgenes Nin'i ja Biogradi või ümbritsevatele saartele.[17]

Järelkaja[muuda | muuda lähteteksti]

1203. aastal heitis paavst Innocentius III kogu ristisõdijate väe koos veneetslastega selle eest kirikust välja, kirjutades:

Vaadake, teie kuld on muutunud tavaliseks metalliks ja teie hõbe on sellest ajast alates täielikult roostetanud, astudes kõrvale oma kavatsuse puhtusest ja pöörates rajalt kõrvale läbipääsmatule teele, olete te nii-öelda võtnud oma käe adralt ... sest kui ... te oleksite pidanud tõttama maale, kus voolab piim ja mesi, pöörasite te kõrvale, eksides õigelt teelt kõrbe suunas.[13]

Hiljem andis ta siiski kogu sõjaväele nende patud andeks.[18]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 J. Phillips. "The Fourth Crusade and the Sack of Constantinople". Lk 269.
  2. ↑ J. Phillips. "The Fourth Crusade and the Sack of Constantinople". Lk 106.
  3. ↑ Michaud, Joseph François. "The History of the Crusades". A. C. Armstrong and Son. 1882. Lk 63.
  4. ↑ Setton, Kenneth M.; Wolff, Robert Lee; Hazard, Harry W. "The Later Crusades, 1189–1311". University of Wisconsin Press. 15.12.1969. ISBN 9780299048440. Lk 174.
  5. ↑ 5,0 5,1 Sethre, Janet. "The souls of Venice". 2003. ISBN 0-7864-1573-8. Lk 54-5.
  6. ↑ Queller, Donald E.; Madden, Thomas F. "The Fourth Crusade: The Conquest of Constantinople". University of Pennsylvania Press. 1999.
  7. ↑ Timeline Croatia. 1202.
  8. ↑ Jonville & Villehardouin. "Chronicles of the Crusades". Penguin Classics. pp. 22.
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 Wolff, R. L. "The later Crusades, 1189–1311" (peatükk "V: The Fourth Crusade"). Toim. Hazard, H. W. University of Wisconsin Press. 1969. Lk 162.
  10. ↑ Joinville & Villehardouin. "Chronicles of the Crusades". Penguin Books Limited, 1974. p. 22.
  11. ↑ 11,0 11,1 Herbermann, Charles, toim. "Enrico Dandolo". Catholic Encyclopedia. New York: Robert Appleton. 1913.
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 Krešimir Kužić. "Hrvati i križari". p. 30.
  13. ↑ 13,0 13,1 "Fourth Crusade". Weider History Group.
  14. ↑ Nada Klaić, Ivo Petricioli. "Zadar u Srednjem vijeku do 1409".1976. p. 177.
  15. ↑ Gibbon, Edward. "The History of the Decline and Fall of the Roman Empire". Kd Vi, peatükk "Fall in the East". 1789.
  16. ↑ Petar Skok, Geoffroi de Villehardouin, Robert de Clari, Martino da Canale. "Tri starofrancuske hronike o Zadru u godini 1202". p. 123.
  17. ↑ Nada Klaić, Ivo Petricioli. "Zadar u Srednjem vijeku do 1409". 1976. p. 178.
  18. ↑ "Letters of Pope Innocent III concerning the Fourth Crusade and the Latin Empire of Constantinople". Toim. O. Hageneder. University of Leeds. Viin, 1993.

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Zara_piiramine&oldid=6420513"