Yayoi Kusama

"Täppide tõus" 2006. aastal Singapuris

Yayoi Kusama (jaapani keeles 草間彌生 või 草間弥生 Kusama Yayoi; sündinud 22. märtsil 1929. a Matsumotos Nagano prefektuuris) on jaapani kunstnik, proosakirjanik ja luuletaja.

Ta on üks tuntumaid teise maailmasõja järgseid Jaapani naiskunstnikke. Kusama loomingut iseloomustavad värviliste täppidega (inglise keeles polka dot) akrüülmaalid, installatsioonid ja nn pehmed skulptuurid, mis demonstreerivad tema maniakaalset huvi psühhedeelsete värvide, korduse ja mustri vastu.

Yayoi sai otsese kunstihariduse aastatel 1948–1949 Kyōto kunstikoolis, kus ta õppis nihonga’t (traditsiooniline jaapani maal). Aastatel 1958–1973 elas ta Ameerika Ühendriikides. Hiljem, kui ta haigena tagasi Jaapanisse kolis, hakkas ta kirjutama šokeerivaid sürrealistlikke romaane, novelle ja luulet. Ta tegeles kunstimüügiga, kuid pidi mõne aasta pärast lõpetama. 1977. aastal läks ta ravile Seiwa vaimuhaiglasse, kuhu jäi lõpuks alaliselt elama. Tema kunstnikuateljee, kus ta on töötanud alates 1970. aastate keskpaigast, asub haigla lähedal Tokyo Shinjuku linnaosas.

Lapsepõlv

Yayoi asus maalima kümneaastaselt, kui ta hakkas nägema täpilisi hallutsinatsioone, mis ühelt poolt toetasid loomingulisust, kuid samas ka piinasid teda. Kuigi Kusama pere oli jõukas, olid peresisesed suhted pingelised ning tüdruku kunstilembust pigem tauniti kui julgustati. Ema võttis tihti töös olevaid maale ära ning ahistas teda nii füüsiliselt kui ka vaimselt,eriti juhul, kui Yayoi rääkis oma hallutsinatsioonidest, mida ema pidas talumatuks rumaluseks. Samuti sundis ema teda oma abikaasa ja Yayoi isa kohta salaja informatsiooni koguma, et hoida silma peal naistemehe arvukatel afääridel. Nii kujunes Yayoil seksi vastu eluaegne vastumeelsus.

Esimesed näitused

Aastatel 1952–1955 hakkasid Yayoi Kusama näitused üha edukamaks muutuma. Alguses esitles ta oma töid koduses Matsumotos, kuid liikus sealt aina kaugemale. Sel ajal koosnes tema repertuaar peamiselt guašš- ja akvarellmaalidest. 1953. aastal ütles Kusama ära kohast Pariisi Académie de la Grande Chaumière’is, et keskenduda isikunäituse organiseerimisele Tokyos. Järgmisel aastal jõudis kunstnik pealinnas esineda juba kahe näitusega. Sellele järgnes osalemine New Yorgi Brooklyni Muuseumis toimuval Rahvusvahelisel Akvarellistide Biennaalil.

Elu Ameerika Ühendriikides

Oma autobiograafias on Kusama rääkinud, kuidas ta lapsena unistas reisimisest, et näha võõraid maid, sealhulgas Ameerika Ühendriike. Seal oleks ta saanud takistamatult kunstile keskenduda ning mürgitavatest peresuhetest eemal olla. 1950. aastatel oli keerulisem reisida kui tänapäeval, mistõttu oli jaapanlanna Ameerika Ühendriikidesse kolimine esialgu ebakindel. Sinna lendamiseks oli tarvis kohapealset sponsorit, kes tagaks tema toimetuleku, samuti tuli reisi asjalikult põhjendada. Lahenduse leidis Kusama ühest Matsumoto raamatupoest, kus ta sirvis Georgia O’Keeffe’i teoste kogumikku. „O’Keeffe’i pilte jõllitades tekkis mul järsku tunne, et tema võib olla keegi, kes mind aidata saab. [...] Ja just siis otsustasin talle kirjutada.“

Pärast O’Keeffe’ile kirjutamist hakkasid asjad kiiresti edasi arenema. Sponsoriks oli nõus hakkama ühe kauge sugulase vana tuttav missis Ota, kes oli ise esimese põlve immigrant ja kes elas Seattle’is. Reisi eesmärgiks sai samas linnas isikunäituse korraldamine. Seattle’is pakkus oma abi Zoe Dusanne, kelle galeriis saavutasid suurt edu näiteks Mark Tobey ja Kenneth Callahan. 1957. aasta detsembris avati Kusama näitus 26 teosega, mille seas oli akvarell- ja pastellmaale. Kuigi näitus oli väga edukas, soovis kunstnik minna New Yorki, mis oli algusest peale olnud tema suurim eesmärk. „Ma olin jõudnud mäe jalamile ja tahtsin nüüd ronida tippu,“ on Kusama öelnud.

„Tol ajal [1950ndatel] oli suurim moeröögatus tegevusmaal, ma tahtsin sellest eralduda ja luua täiesti uue liikumise.“

– Yayoi Kusama

Töö New Yorgis

Esimesed kuud suurlinnas kujunesid raskeks. Kusama suutis rentida maalimist võimaldava pinna, aga kaasavõetud raha kulus kiiresti. Seetõttu pidi naine vahel päevi söömata olema või kalapeadest ja mädanevast kapsast suppi keetma. Tema ateljees oli tihti nii külm, et öösel polnud võimalik magada, mistõttu ta maalis sageli lihtsalt sooja saamiseks.

Tema maalidel kujunes võrgustik valgetest täppidest, mida Kusama kujutas üha suurematel lõuenditel. Täpiline muster kordus, „justkui levis hoolimata lõuendi servadest, nagu jätkuks lõpmatusse“ ning asetas maali füüsilised ja psühholoogilised piirid küsimärgi alla. Hüpnootiline kogemus oli tagatud nii vaatajale kui ka kunstnikule endale.Tema esimene New Yorgi isikunäitus „Obsessiivne monokromaatilisus“ avati 1959. aasta oktoobris Brata galeriis, kus eksponeeritud teosed kujutasid valgeid tsentrita võrke mustal taustal. Kusama on oma ambitsioonide kohta öelnud järgmist: „Täppidega, võrgus osakeste akumuleerumisest moodustuvate negatiivsete vormidega tahtsin ennustada ja mõõta piirideta universumi lõpmatust. Kui sügav see müsteerium on? Kas peale meie universumi eksisteerib veel lõpmatuid lõpmatusi? Nende küsimuste üle arutledes tahtsin, et üks täpp kujutaks mu enda elu. Üks täpp: üks osake miljardite seas.“ Näitus võeti soojalt vastu arvustustega nii New York Timesis kui ka mitmes kunstiajakirjas. Selle näituse tõttu muutus Kusama üha edukamaks.

Positiivne vastukaja levis ka kaugemale ning peagi hakati tema teoste vastu huvi tundma mujal Ameerikas, Prantsusmaal ja Saksamaal. Kuu aega pärast Brata näitust õnnestus järgmine väljapanek Bostoni Nova Gallerys, mis oli suurim galerii Uus-Inglismaal. 1960. aasta märtsis jõudis Kusama Washingtoni Gres Galeriisse näitusega „Lõpmatuse võrgud“. Samal ajal esines ta mitmel grupinäitusel New Yorgis, Bostonis ja mujal. Isikunäitusega „Monokromaatiline maal“ sai jaapanlanna ka Lääne-Saksamaale Leverkusenisse.

1962. aastal hakkas Kusama eksperimenteerima pehmete skulptuuridega ning lõi selles vallas oma esimesed teosed „Akumulatsioonide“ nime all. Töid eksponeeriti New Yorgi Green Gallerys koos tulevaste kuulsuste Claes Oldenburgi ja Andy Warholi teostega. 1960. aastate alguses kogus Kusama inspiratsiooni oma traumadest ning hakkas looma fallilisi skulptuure ning korraldama häppeningi moodi „kehafestivale“. Nende kestel värvis kunstnik alasti kehadele täppe, vahel lõppesid need tema vahistamisega.

Teosed ja kopeerimine

1963. aastal eksponeeriti Gertrud Steini galeriis Kusama näitust „Aggregation: One Thousand Boats Show“, mille raames ta kasutas esimest korda kogu näitusepinda. Näitus koosnes pehmete falliliste skulptuuridega palistatud aerupaadist. Seintel oli näha sama paadi korduvatest piltidest moodustuvat mustrit. Külastajate hulgas oli mitu meeskunstnikku, kes kasutasid Kusama ideid oma hilisemates teostes, mis tõid neile suure tunnustuse. Seda tehti Kusama näitusele viitamata. Nende seas oli Claes Oldenburg, kelle pehmed teosed, sealhulgas kõige tuntum „Soft Calendar for the Month of August 1962“, tõid mehele rahvusvahelise kuulsuse. Enne Kusama näituste külastamist ei olnud Oldenburg pehmeid skulptuure teinud.

Teiseks plagiaadiks kujunes Andy Warholi „Cow Wallpaper“, mille ta lõi 1966. aastal. Leo Castelli galeriis eksponeeritud Warholi näituse üks ruum koosnes korduva lehmapeaga mustrist. Kusama tundis end petetuna ning lukustas end päevadeks oma ateljeesse. Ta pimendas kõik aknad, et „keegi tema ideid varastada ei saaks.“

Kõige enam mõjutas Kusamat Lucas Samaras, kes tutvustas 1965. aasta oktoobris oma teost „Mirrored Room“. Kusama oli pool aastat varem eksponeerinud oma loomingut pealkirjaga „Infinity Mirror Room: Phalli's Field“. Samarase teos oli väljas Pace Gallerys, mis oli võrreldes Kusama Castellani Galleryga prestiižsem. Seetõttu sai mehe teos rohkem meediakajastust ja tähelepanu. Pärast seda oli Kusama nii meeleheitel, et proovis ateljee aknast hüpates enesetappu sooritada, mis ei õnnestunud.

Häppeningid

Üheks Kusama kuulsaimaks aktsiooniks võib lugeda „geriljaosavõttu“ 1966. aasta Veneetsia biennaalist. Selleks, et kritiseerida kunstimaailma kommertsialiseeritust ning ärilist iseloomu, lõi ta „Narkissose aia“. Teos koosnes 1500 hõbedasest kuulist, mille ta laotas biennaalil korraldajatega kokku leppimata juhuslikult valitud muruplatsile, kus ta müüs üht kuuli kahe dollari eest. Korraldajad peatasid tegevuse, põhjendades, et Kusama ei tohiks müüa kunsti „nagu müüakse hot dog'e või jäätist“.

Kuulsamate teoste hulka võib lugeda veel 1967. aastal New Yorgi Black Gate Theatre’is toimunud häppeningi „Self-obliteration“. Sündmus kujutas UV-lampidega valgustatud mannekeene täis tuba, kus osalejaid julgustati üksteise kehadele fluorestsentse värviga täppe maalima.

Oluline on ka 1969. aastal New Yorgi moodsa kunsti muuseumi skulptuuripargis toimunud häppening „Grand Orgy to Awaken the Dead“, mis sai laialdase meediatähelepanu osaliseks.

Jaapanisse naasmine ja edu

Pärast elukaaslase Joseph Cornelli surma sõitis kehveneva tervisega Yayoi Kusama 1973. aastal kodumaale, kust ta oli 14 aastat eemal olnud. 1974. aastast keskendus Kusama keraamikale, akvarellidele ja kirjutamisele. Kuigi plaan oli kodumaale jääda vaid paariks kuuks, kolis ta 1975. aastal alaliselt Jaapanisse. Alates 1977. aastast elab ta Seiwa vaimuhaiglas Tokyo Shinjuku linnaosas. 1980. aastatel keskendus Kusama peamiselt sürrealistliku luule ja proosa loomisele, tegeledes jätkuvalt maalimisega. Samal kümnendil võis tema töid leida näitustelt Dole’is Prantsusmaal, Los Angeleses, New Yorgis ja Haagis, millest viimane oli Kusama retrospektiiv.

1989. aastal tuli Yayoi Kusama suurejooneliselt rahvusvahelisse kunstimaailma tagasi, esinedes näitustega New Yorgis ja Oxfordis Inglismaal. 1993. aastal sai temast esimene Jaapanit esindanud üksikkunstnik Veneetsia biennaalil, kus näidati Kusama 1950.–1980. aastate teosed. Nende hulgas oli ka varasema teose eeskujul loodud installatsioon, kus peeglitest toas asetses ohtrasti täpilisi kõrvitsaid. Aastatel 1998–1999 korraldasid Los Angelese maakonna kunstimuuseum, New Yorgi moodsa kunsti muuseum, Minneapolise Walkeri kunstikeskus ja Tokyo moodsa kunsti muuseum Kusama teostest mahukaid retrospektiivseid näitusi.

Viimased kümnendid

2006. aastal andis Jaapani Kunstiassotsiatsioon Kusamale maalimise eest Preamium Imperiale auhinna. 2012. aastal toimus suurejooneline retrospektiiv Whitney Ameerika kunstimuuseumis New Yorgis ning 2017. aastal meelitas rekordiliselt külastajaid tema näitus Washingtonis Hirshhorni muuseumis ja skulptuuriaias. Samal aastal avati tema elukoha lähedal Tokyos temanimeline muuseum. Yayoi Kusama maalib endiselt oma haigla lähedal asuvas ateljees.

Galerii

• 
  "Narkissose aed" 2009. aastal Brasiilias

Välislingid

• http://www.yayoi-kusama.jp/