Džengiš

Džengiš (kirgiisi Жеңиш чокусу, hiina 托木尔峰 'võidu mäetipp') on mägi Kesk-Aasias, Kõrgõzstani ja Tian Shani kõrgeim tipp. Kõrgus 7439 meetrit. Asub Kõrgõzstani ja Hiina piiril Džengiši mäemassiivis.

Mägi on eesti keeles tuntud ka venekeelse nimega Pobeda (Пик Победы 'Võidu mäetipp'). Mäe uiguurikeelne nimi on Tömür ("raudmägi") või Galibiyat Qokkisi, hiina keeles 托木尔峰 Tuōmù'ěr Fēng või 胜利峯 Shengli Fēng.

Avastamis- ja vallutamislugu[muuda | muuda lähteteksti]

1938. aastal juhtis Augusts Lietavietis ekspeditsiooni, mille eesmärgiks oli aasta varem Karpinski tipult vaadeldud Han-Tengrist lõunasse jääva nimeta mäetipu juurde pääsemine ja tipputõusu üritamine. Augusti alguses jõuti mäe jalamile. Tipu vallutasid ekspeditsiooni liikmed Leonid Gutman, Aleksandr Sidorenko ja Jevgeni Ivanov. Sellele anti nimi XX Let Komsomola (XX лет комсомола). Altimeetriga mõõdeti tipu kõrguseks alla 7000 meetri: 6930 meetrit.^[1]

1943. aastal töötas Lõuna-Engiltšeki liustikul rühm sõjatopograafe. Saadud andmete läbitöötamisel kameraaltööde käigus 1944. aasta märtsis ilmus kaardile 7439-meetrine mäetipp, mis esialgselt nimetati Pik Vojennõh Topografov. Teistest Nõukogude Liidu territooriumile jäävatest mägedest jäi see tipp kõrguselt alla vaid Stalini mäetipule (7495 m). 1946. aastal sai tipp Suures Isamaasõjas saavutatud võidu auks teise nime – Pobeda mäetipp.^[1]

1956. aastal, pärast Vitali Abalakovi juhitud alpinistide grupi edukat esmatõusu Pobedale (7439 m), võrreldi Abalakovi grupi 1956. aastal ja Lietavietise grupi 1938. aastal tehtud fotosid ning leiti, et XX Let Komsomola ja Pobeda on üks ja seesama mäetipp.^[1]

Tipputõusud[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene kindlalt tõendatud tipu vallutamine toimus 1956. aasta suvel Vitali Abalakovi juhitud alpinistide rühma poolt. Hiina poolelt kaguharjalt tõusti tippu esmakordselt 1977. aastal, esimese talvise tipuretke tegid veebruaris 1990 vene alpinistid. Tipp kuulus teisena ka NSV Liidu nelja seitsmetuhandese ehk "lumeleopardi" tipu hulka.

1973. aasta lõpuks oli tipus käinud 144 mägironijat.^[2]

Instruktorite tõus Pobedale (1983)[muuda | muuda lähteteksti]

1983. aasta augusti alguses, pärast hooaja lõppemist Pamiiri rahvusvahelises alpilaagris, komplekteeriti 17-st alpinismiinstruktorist koosnev grupp ekspeditsiooniks Pobedale. Võeti neid, kes vähemalt viis aastat laagris olid töötanud. Treenituse tase oli kõigil kõrge. Džomolungma vallutajatest (1982) kaasati gruppi Vladimir Putškov ja Juri Golodov. Eestlastest pääses gruppi Ilmar Priimets.^[3]

10. augustil sõitis grupp Lenini tipu jalamilt Atšik-Taši orust Kirgiisia oblastikeskusesse Ošši. Sealt edasi lennukiga Prževalskisse ja edasi kopteriga baaslaagrisse Engiltšeki ja Diiki liustike puutepunktis. Grupp läks tõusule 14. augustil ja 19. augustil olid esimesed tipus, Ilmar Priimets oma telkkonnaga 20. augustil.^[3]

Valitud tõusumarsruut läks üle tipuharjal oleva Važa-Phšavela tipu (6918 m). Peatipuni jõudmiseks jäi veel mäeharjapidi 4–5 kilomeetrit käiku. Pobeda tipp kujutab endast kilomeetripikkust suhteliselt tasast lagendikku. Tuli aga leida selle lagendiku kõrgeim, tippu ennast tähistav punkt. Poole tunni pärast Priimetsa telkkond selle leidiski. 21. augusti õhtuks oldi juba baaslaagris tagasi. Retk oli edukalt lõppenud.^[3]