Wong Kar-wai

Allikas: Vikipeedia
Wong Kar-wai
Wong Kar-wai 2008
Sündinud 17. juuli 1958
Shanghai, Hiina
Tegevusala filmirežissöör
Tuntud teoseid "Valmis armastuseks", "Chungking Express"

Wong Kar-wai (sündinud 17. juulil 1958 Shanghais) on Hongkongi filmirežissöör.

Ta on tuntud oma unikaalse ja stiliseeritud pildikeele poolest. Tema tuntumate filmide hulka kuuluvad "Chungking Express" (1994), "Happy Together" (1997), "Valmis armastuseks" (2000) ja "Minu mustikakarva ööd" (2007).

Wongi filme on kirjeldatud kui meisterlikke avastusretki teostamata või vastamata armastuse, kasutamata võimaluste ja Hongkongi ebakindluse maailma[1].

Isiklik elu[muuda | muuda lähteteksti]

Wong Kar-Wai sündis 1958. aastal Shanghais pere kolmest lapsest noorimana. Tema ema oli koduperenaine ja isa meremees, kes hiljem pidas ööklubi.[2] Kultuurirevolutsiooni ajal, kui Wong oli viieaastane, otsustasid ta vanemad kolida Hongkongi, kuid kaks vanemat last, kes pidid nendega hiljem liituma, ei saanud seda piiride sulgemise tõttu teha. Wong on öelnud, et tundis end lapsepõlves üksildasena ning tema ainsateks hobideks said lugemine ja filmide vaatamine. Pärast keskkooli läks ta Hongkongi Polütehnikumi, kus õppis graafilist disaini.[3][4]

Karjäär[muuda | muuda lähteteksti]

Karjääri algus ja "As Tears Go By" (1988)[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast ülikooli lõpetamist (1980) asus Wong tööle televisioonis, kus kirjutas koos stsenaristide grupiga eri žanrite teleseriaalidele ja hiljem ka meelelahutusfilmidele stsenaariume.[5] Kuigi see töö ei pakkunud talle palju huvi, tegeles ta sellega mitu aastat[6]. Ta on muuhulgas aidanud kaasa selliste filmide valmimisele nagu "Just for Fun" (1983), "Rosa" (1986) ja "Final Victory" (1987). Viimase eest nomineeriti ta ka Hongkongi filmiauhindadel.[7]

1987. aastaks oli Hongkongi filmitööstus jõudnud oma kõrgpunkti. Selle edu säilitamiseks vajati uusi režissööre ja Wong kutsuti partneriks produktsioonifirmasse In-Gear, kus talle anti võimalus teha oma film.[8] Tol ajal olid moes gangsterifilmid, nii et ka Wong otsustas selle žanri kasuks, kuid vastupidi enamikule keskendus ta filmis noortele gangsteritele[9].

"As Tears Go By" oli populaarne ja seda saatis edu nii publiku kui ka kriitikute hulgas, kes nimetasid Wongi Hongkongi uue laine osaks. Läänemaailma tähelepanu film ei äratanud, kuigi see linastus Cannes’i filmifestivali Directors’ Fortnightil[10]. Filmi peaosades mängivad Maggie Cheung, Jacky Cheung ja Andy Lau[11].

"Days of Being Wild" (1990) ja "Ashes of Time" (1994)[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna "As Tears Go By" oli edukas, oli Wongil võimalik järgmise filmiga Hongkongi filmitööstuse trendide juurest edasi liikuda ja luua midagi isiklikumat. "Ma tahtsin keskmise Hongkongi filmi struktuuri lõhkuda," on ta ise kommenteerinud[12]. "Days of Being Wild" toimub 1960ndatel ning räägib elus pettunud noorest Yuddyst ja tema lähedastest. Filmil pole narratiivset lugu ja seda ei saa täpselt ühegi žanri alla paigutada, selle asemel keskendutakse atmosfääri loomisele ja tegelaste siseelule – filmi peamiseks teemaks on nimetatud igatsust möödunud aegade ja armastuse järele.[13] Peter Brunette’i sõnul on "Days of Being Wild" esimene tüüpiline "Wong Kar-Wai film"[14]. Algas koostöö operaator Christopher Doyle’iga, kellega tehti ka enamik järgmistest filmidest[15]. Kuigi film pälvis viis Hongkongi filmiauhinda, ei saavutanud see publiku seas edu[16]. Läks mitu aastat, kuni Wong leidis rahastuse oma järgmise filmi "Ashes of Time" tarbeks[8].

"Ashes of Time" on eepiline võitluskunstifilm (wuxia), mille tegevus leiab aset Songi dünastia ajal. Osalt põhineb see Jin Yongi romaanil, aga Wong on nii romaani süžee kui ka žanri ettekirjutustega vabalt ümber käinud ning loonud taas midagi täiesti omanäolist[17]. Filmi peamiseks teemaks on kõrvalejäetus ja hirm selle ees[18]. "Ma olin alati tahtnud kostüümidraamat teha," ütleb ta üheks põhjuseks, miks projekti ette võttis[8]. Film oli suure eelarvega ja selle valmimine võttis aega kaks aastat[18]. Christopher Doyle võitis "Ashes of Time" eest Veneetsia filmifestivalil parima operaatori auhinna[19]. 2008. aastal tegi Wong filmist uusversiooni "Ashes of Time Redux".

"Chungking Express" (1994) ja "Fallen Angels" (1995)[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast "Ashes of Time" tegemist mõistis Wong, et kui ta tahab teha filme, mis talle endale meeldivad, ei saa ta arvestada laia publikuga[8]. "Chungking Express" valmis vähem kui kolme kuuga ja väga madala eelarvega. Wong tahtis teha kiiret ja kerget filmi, mis aitaks tal välja puhata ja end värskendada.[20]

Filmid sündisid kolmest lühiloo vormis ideest – kahest sai "Chungking Express" ja kolmandast aasta hiljem "Fallen Angels"[21]. Need filmid on Wongi jaoks üksteisega lahutamatult seotud ja näitavad vastavalt "Hongkongi heledust ja tumedust"[8]. Mõlemas jätkatakse armastuse, aja ja kaotuse teemasid, kuid filmide peategelaseks peab Wong Hongkongi[8][22].

Paradoksaalsel kombel sai just kiiruga tehtud "Chungking Express" esimesena Wong Kar-wai filmidest rahvusvahelise tähelepanu osaliseks, kui Miramax selle 1995. aastal USA filmiturule tõi[23]. Praegu loetakse seda sageli tema parimate filmide hulka[24][25].

"Happy Together" (1997) ja "Valmis armastuseks" (2000)[muuda | muuda lähteteksti]

Filmikriitik Peter Brunette’i sõnul jõuadis Wong nende kahe filmiga oma kinokunsti kõrgpunkti[26].

Erinevalt Wong Kar-wai eelmistest filmidest ei leia "Happy Togetheri" sündmustik aset Hiinas, vaid Argentinas[27]. Film räägib tülitsevast geipaarist, kes reisib Buenos Airesesse, püüdes oma suhet päästa. Süžee on Wongile omaselt minimaalne, rõhk peamiselt pilkudel ja žestidel.[28]. Filmi idee sai tõuke Wongi kogu tema karjääri jooksul mõjutanud Manuel Puigi romaanist – oma monograafias nimetab Stephen Teo Wongi ka Hongkongi filmikunsti Manuel Puigiks[29]. Filmi "Happy Together" eest võitis Wong Cannes'i filmifestivalil parima režii auhinna[7].

Nagu ka "Days of Being Wild" puhul, toimub 2000. aastal linastunud "Valmis armastuseks" ("In the Mood for Love") tegevus 1960ndate Hongkongis, kuid räägib nüüd küpsetest täiskasvanud inimestest[30]. Chow Mo-wan (Tony Leung) ja Su Li-zhen (Maggie Cheung) on naabrid, kes kahtlustavad, et nende abikaasadel on omavahel armuvahekord, ja kelle vahel tekib aastate jooksul tugev side. See suhe on aga väga vaoshoitud, jõudmata kordagi eetilistest piiridest kaugemale.[31] Filmivõtted kestsid kokku 15 kuud ja lõplikult sai film valmis selle Cannes'is toimunud esilinastuse eelõhtul. Festivalil nomineeriti film Kuldsele Palmioksale ning Tony Leung võitis oma rolli eest parima meespeaosatäitja auhinna[32]. Nüüdseks on seda korduvalt loetud maailma parimate filmide hulka[33][34].

"2046" (2004) ja "Minu mustikakarva ööd" (2007)[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna "Valmis armastuseks" oli niivõrd edukas, oodati Wongi järgmist filmi pingsalt üle maailma. Viis aastat filmitud "2046" võtab seni Wongi filmides nähtud teemad, tegelased ja dialoogi ning viib need omavahel kokku segatuna uuele tasemele.[35] Filmi peategelane on Tony Leungi kehastatud Chow Mo-wan, kes on küll eelmisest filmist tuttav, aga täielikult muutunud[36]. "2046" esilinastus 2004. aasta Cannes'i filmifestivalil, aga enne kinolevisse jõudmist lasi Wong filmi veel muuta. Tegu on Wongi seni kalleima ja pikaajalisima projektiga.[37]

"Minu mustikakarva ööd" ("My Blueberry Nights") erineb Wongi sõnul väga nii "2046-st" kui ka teistest tema varasematest töödest[38]. Esimest korda on film inglise keeles ja filmitud Ameerika Ühendriikides, osades teiste seas Norah Jones, Jude Law ja Natalie Portman. Norah Jones kehastab noort naist, kes lahkub New Yorgist ja asub sõitma mööda Ameerika Ühendriike, kohtudes teel erinevate inimestega.[39] Kriitikute seas ei võetud filmi nii hästi vastu kui Wongi eelmisi – ette heidetakse hõredat stsenaariumi ja ebaühtlust[40].

"Suurmeister" (2013)[muuda | muuda lähteteksti]

2013. aastal esilinastunud "Suurmeister" ("The Grandmaster") on biograafiline film kuulsast kung fu meistrist Ip Manist (Tony Leung). Idee teha Ip Manist film tuli Wongile 1999. aastal ja enne võtete algust tegi ta aastaid põhjalikku eeltööd[3]. Wong on rõhutanud filmi sõnumi olulisust ja öelnud, et tahtis teha nii klassikalist filmi kui võimalik, et publik keskenduks tehnika asemel filmis toimuvale. Filmist on kolm versiooni: üks Hiina publikule, üks festivaliversioon ja üks laiemale lääne publikule. "Suurmeister" on olnud kõigist Wongi filmidest rahaliselt kõige edukam ja see oli nomineeritud ka parima võõrkeelse filmi Oscarile.[41]

Filmitegijana[muuda | muuda lähteteksti]

Töömeetodid[muuda | muuda lähteteksti]

Wong on öelnud, et valmis stsenaariumil põhinevad filmid on igavad[42]. Enne filmima hakkamist on tal idee, sageli ühe või mitme lühiloo vormis, mida siis võtete käigus filmiks vormima hakatakse. Ta kirjutab üles vaid tähtsamad detailid ja dialoogi, mõnikord vaid lühikese ülevaate, millele tuginedes näitlejad oma rolli üles peavad ehitama. Stseeni rütmi aitab neil määrata muusika, mis on Wongi töödes väga tähtsal kohal, sest see annab tema sõnul värvi.[36][43] Võtteprotsess võib tihti olla väga pikk, sest hoolimata sellest, et suurt rõhku pannakse improvisatsioonile, on Wong oma töös väga täpne[44].

Suurema osa oma filmidest on Wong teinud koos operaator Christopher Doyle’i ning kunstniku, kostüümikunstniku ja monteerija William Changiga[1].

Stiil[muuda | muuda lähteteksti]

Curtis K. Tsui on Wong Kar-wai filmide kohta öelnud: "Mitte stiil ei domineeri sisu üle, vaid stiil ongi sisu."[45] Wongi käekiri on omapärane ja kergesti äratuntav. Doyle’i filmitud pilt on värelev ja väga liikuv, värvid on erksad, montaaž tihe või vastupidi, väga hõre. Wong näitab oma filmides seda, mis tavaliselt välja jäetakse – aega, mis jääb "püssipaukude vahele".[8] Filmidel ei ole sageli üht lineaarset lugu ning rohke välise tegevuse asemel keskenduvad need sisemisele, puudutades igavikulisi teemasid nagu armastus, aeg ja kaotus[46].

Roll filmimaastikul[muuda | muuda lähteteksti]

Wong Kar-waid loetakse sageli maailma parimate filmirežissööride hulka[47][48]. Suuresti tänu talle on Hongkongi filmid rahvusvahelise tähelepanu osaliseks saanud, kuigi ta enda käekiri erineb tüüpiliste Hongkongi filmide omast[49]. 2018. aastal nimetati Wong Harvardi audoktoriks[50].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 Holly Conolly (28.02.2018). "The Style Codes of Wong Kar-Wai's Most Romantic Films". AnOther Magazine. Vaadatud 24.10.2018.
  2. ↑ Stephen Teo (2005). Wong Kar-wai. London: British Film Institute. Lk 10.
  3. ↑ 3,0 3,1 James Mottram (6.12.2014). "Wong Kar-Wai interview: the revered film director on returning to his first love – kung fu". The Independent. Vaadatud 24.10.2018.
  4. ↑ Peter Brunette (2005). Wong Kar-wai. USA. Lk 114, 133.
  5. ↑ Stephen Teo (2005). Wong Kar-wai. London: British Film Institute. Lk 13.
  6. ↑ Peter Brunette (2005). Wong Kar-wai. USA. Lk 125-126.
  7. ↑ 7,0 7,1 "IMDb. Kar-wai Wong Awards".
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 8,5 8,6 Han Ong (01.01.98). "Wong Kar-wai". Bomb. Vaadatud 24.10.2018. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |aeg= (juhend)
  9. ↑ Peter Brunette (2005). Wong Kar-wai. USA. Lk 2-3.
  10. ↑ Peter Brunette (2005). Wong Kar-wai. USA. Lk xvi, 3.
  11. ↑ "IMDb. As Tears Go By".
  12. ↑ Gary Bettinson (2014). The Sensuous Cinema of Wong Kar-wai: Film Poetics and the Aesthetic of Disturbance. Hong Kong: Hong Kong University Press. Lk 3.
  13. ↑ Stephen Teo (2005). Wong Kar-wai. London: British Film Institute. Lk 34-35.
  14. ↑ Peter Brunette (2005). Wong Kar-wai. USA. Lk 17.
  15. ↑ Stephen Teo (2005). Wong Kar-wai. London: British Film Institute. Lk 44-45.
  16. ↑ Peter Brunette (2005). Wong Kar-wai. USA. Lk 17, 30.
  17. ↑ Peter Brunette (2005). Wong Kar-wai. USA. Lk 31-32.
  18. ↑ 18,0 18,1 Stephen Teo (2005). Wong Kar-wai. London: British Film Institute. Lk 65.
  19. ↑ "IMDb. Christopher Doyle Awards".
  20. ↑ Peter Brunette (2005). Wong Kar-wai. USA. Lk 129.
  21. ↑ Peter Brunette (2005). Wong Kar-wai. USA. Lk 125.
  22. ↑ Peter Brunette (2005). Wong kar-wai. USA. Lk 46.
  23. ↑ Peter Brunette (2005). Wong kar-wai. USA. Lk xvii.
  24. ↑ Ben Creech (4.04.2017). "All 10 Wong Kar-wai Movies Ranked From Worst To Best". Taste of Cinema. Vaadatud 24.10.2018.
  25. ↑ Edmund Lee (11.07.2018). "10 films, 30 years – Wong Kar-wai movies ranked from good to great, from As Tears Go By to The Grandmaster". South China Morning Post. Vaadatud 24.10.2018.
  26. ↑ Peter Brunette (2005). Wong Kar-wai. USA. Lk 70.
  27. ↑ Stephen Teo (2005). Wong Kar-wai. London: British Film Institute. Lk 98.
  28. ↑ Peter Brunette (2005). Wong Kar-wai. USA. Lk 72-73.
  29. ↑ Stephen Teo (2005). Wong kar-wai. London: British Film Institute. Lk 4.
  30. ↑ Peter Brunette (2005). Wong Kar-wai. USA. Lk 86.
  31. ↑ Stephen Teo (2005). Wong kar-wai. London: British Film Institute. Lk 118.
  32. ↑ "IMDb. In The Mood for Love Awards".
  33. ↑ Annette Chan (24.08.2016). "BBC names 'In The Mood For Love' 2nd best film of the century". Coconuts Hong Kong. Vaadatud 25.10.2018.
  34. ↑ Ian Christie (30.07.2018). "The 50 Greatest Films of All Time". BFI Film Forever. Vaadatud 25.10.2018.
  35. ↑ Ty Burr (19.08.2005). "Wong's '2046' is a mind-altering cocktail, perfectly blended". The Boston Globe. Vaadatud 25.10.2018.
  36. ↑ 36,0 36,1 Mark Walters. "Tony Leung talks about 2046". Big Fanboy. Vaadatud 24.10.2018.
  37. ↑ Stephen Teo (2005). Wong Kar-wai. London: British Film Institute. Lk 135-136.
  38. ↑ "My Blueberry Nights. Wong Kar-wai Interview". The Diva Review. 1.04.2007. Vaadatud 25.10.2018.
  39. ↑ Jason Guerrasio (15.05.2007). "Cannes '07: Wong Kar-wai on My Blueberry Nights". Filmmaker Magazine. Vaadatud 25.10.2018.
  40. ↑ "Rotten Tomatoes - My Blueberry Nights".
  41. ↑ Dominic Patten (14.12.2013). "Wong Kar Wai On China's Growth, Kung Fu, Oscar Contenders & Bruce Lee". Deadline. Vaadatud 25.10.2018.
  42. ↑ Peter Brunette (2005). Wong Kar-wai. USA. Lk 126.
  43. ↑ Peter Brunette (2005). Wong Kar-wai. USA. Lk 124–133.
  44. ↑ Jake Mulligan (15.08.2013). "Interview: Wong Kar-wai on The Grandmaster". Slant Magazine. Vaadatud 25.10.2018.
  45. ↑ Peter Brunette (2005). Wong Kar-wai. USA. Lk xv.
  46. ↑ Peter Brunette (2005). Wong Kar-wai. USA. Lk xv-xvi.
  47. ↑ "UK Critics' Top Ten Poll". BFI Film Forever. Originaali arhiivikoopia seisuga 13. oktoober 2018. Vaadatud 25.10.2018.
  48. ↑ "The 44th Best Director of All-Time: Kar-Wai Wong". The Cinema Archives. Originaali arhiivikoopia seisuga 10. detsember 2018. Vaadatud 25.10.2018.
  49. ↑ Stephen Teo (2005). Wong Kar-wai. London: British Film Institute. Lk 1.
  50. ↑ "Harvard Awards Wong Kar-wai Honorary Degree". Harvard University. 31.05.2018. Vaadatud 25.10.2018.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Wong_Kar-wai&oldid=6270699"