William De La Mare

William De La Mare (ka William de La Mare, Gulielmus de la Mare, Gullielmus de La Mare; sündinud arvatavasti Inglismaal, suri umbes 1285–1290) oli inglise filosoof ja teoloog.

Ta oli Aquino Thomase aristotelistliku filosoofia juhtiv oponent, uusplatonismile ja Augustinusele tugineva Bonaventura koolkonna pooldaja. Ta kuulus frantsiskaani ordusse ning Pariisi frantsiskaani koolkonda.

Umbes 1260ndatel pidas ta jutluse Lincolni frantsisklaste konvendis ning kirjutas kommentaari Lombarduse "Sententiae'le". Ta pidas ta tunnetust Jumala poolt loomisel inimvaimu pandud seesmise väe toimimiseks. Teda mõjutasid nähtavasti John Peckham, keda peetakse tema otseseks õpetajaks, Walter Bruggest, Roger Bacon ja dominiiklane Pierre Tarentaise'ist. Tema varasemates töödes ei ole dominiiklase Aquino Thomase kriitika veel kuigivõrd esil ning jääb tavaliste koolkondlike tülide tasemele. Hilisem põhjapanev heterodoksse aristotelismi ja Averroese kriitika ei ole veel tuntav.

Aastal 1274 või 1275 sai ta Pariisi ülikooli teoloogiamagistriks (magister regens). Roger Bacon oli tema suur sõber, Matteo Acquaspartast oli tema õpilane. Ta esindas Augustinuse koolkonda Bonaventura õpetuse kujul. Oma Pariisis kirjutatud kommentaaris Lombarduse "Sententiae'le" ja teoses "Disputationes de quolibet" pidas ta tunnetust Jumala poolt loomisel inimvaimu pandud seesmise väe toimimiseks. Williami psühholoogia aluseks on inimese seesmine soov Jumalaga taasühineda ning hinge seesmine valgustatus, mis võimaldab igavesi ideid ja tõdesid ära tunda. Nagu Roger Bacongi, tundis William huvi grammatika, keeleteaduse, loogika ja empiristlike ideede vastu ning neil olid sarnased seisukohad teadusfilosoofias.

Pärast Pariisi perioodi kirjutas ta Inglismaal (arvatavasti Oxfordis) teose "Correctorium fratris Thomae" (Vend Thomase parandustik; 1278), milles ta kritiseeris teravalt Aquino Thomast ja mida võib pidada frantsisklaste uusaugustiinliku koolkonna manifestiks. Ta valis Thomase teostest, peamiselt "Teoloogia summast" 118 artiklit, mis olid senise teoloogiaga vastuolus. Artiklid on järjestatud teoste kaupa. Igas artiklis toob William ära tekstikoha, Thomase teesi koos argumentidega (mõnikord ka teisi teese koos argumentidega), mis selles on tema arvates väär (kiriku õpetusega vastuolus) ja miks see on väär. William ründab seitset Thomase teost: "Teoloogia summa" (kuid mitte III osa), "De veritate", "De anima", "De potentia", "De quolibet", "Sententiae" kommentaar (ainult I raamat). Rünnaku all olid teiste seas maailma ajalise looduse tõestamatus, Jumala võimatus luua mateeriat ilma vormita ja omada mateeria ideed, Jumala võimatus luua teisi maailmu, indiviidide tunnetamatus, ainult mateeriaga individueerimise võimalikkus, substantsiaalse vormi ühtsus, inglite hülemorfsuse eitus, igas ingliliigis ainsa esindaja leidumine, tahte sõltumine intellektist ning intellekti primaat õndsas nägemises. (Hoenen 1990) Välja jäid olemise ja olemasolu, aja ja igaviku, mateeria ja vaimu erinevuse käsitlus. Frantsisklaste ordumeister (minister generalis) Bonagratia San Giovanni in Persicetost kiitis 1282 selle teose heaks ning keelas frantsisklastel Aquino Thomase kirjutiste lugemise. Aastal 1282 või 1283 Strasbourgis kogunenud peakapiitel keelas frantsisklaste provintsiaalidel kopeerida Thomase "Teoloogia summat", ilma et koopia sisaldaks Williami teost. Sel teosel on küll frantsiskaani teoloogia arengus tähtis koht, kuid Aquino Thomase õpetuse ja aristotelismi levikut see pikemas perspektiivis ei tõkestanud. Tänapäeval on tuntud Williami raamatu redaktsioon, mis pärineb umbes 1284. aastast ning mille on 1927 välja andnud P. Glorieux ja mida on kommenteerinud Franz Pelster (1956). Keskajal hakati Williamit selle teose järgi nimetama Doctor correctivus.

Tomistid omakorda "parandasid" Williamit anonüümsetes kirjutistes; seda vaidlust nimetatakse korrektooriumitüliks. Nende poleemilised teosed on saanud nimeks "Correctorium corruptorii fratris Thomae" (Vend Thomase rikkumise parandus), sest üks polemistidest ristis Williami teose ümber "Corruptorium fratris Thomae" (Vend Thomase rikkumine). Williamile heideti ette, et too ei saa ei Aristotelesest ega Thomasest aru. Polemistide seas olid dominiiklased Richard Clapwell (Richard Knapwell, Richard of Knapwell; Correctorium "Quare" (dominiiklaste vastuseid eristatakse esimese sõna järgi), tõenäoliselt esimene), kes keskendus eriti substantsiaalse vormi ainukordsusele ja usuartiklite tõestamatusele, Jean Pariisist (Jean Quidort; Correctorium "Circa", jäi pooleli), Robert Orfordist (Robert Colletortost; Correctorium "Sciendum"), kes tõi sisse uusi distinktsioone, arvatavasti William Macclesfieldist; Correctorium "Quaestione", jäi pooleli). Viimane otsene vastus Williamile oli Ramberto dei Primadizzi "Apologeticum veritatis contra corruptorium" (ilmus umbes 1299), kus rünnati ka teisi Thomase oponente, eriti Henricus Gandavensist ja Egidio Romanot.

Roger Baconi ärgitusel koostas William ka tekstikriitilise Piibli-väljaande "Correctio textus bibliae" (Piibli teksti parandus), mis mõjutas teiste seas Johannes Duns Scotust ja Petrus Johannis Olivit, ja Piiblis leiduvate heebrea ja kreeka sõnade sõnastiku "De Hebraeis et Graecis vocabulis glossarum bibliae", mida peetakse üheks õpetatumaks omataoliseks teoseks keskajal.

William pidas kooskõlas varajase frantsiskaani traditsiooniga teoloogiat õige tegutsemise juhatuseks ning seega "praktiliseks teaduseks", mis ei ole küll ranges Aristotelese mõttes teadus, vaid Jumala autoriteedile tuginevad, lõppkokkuvõttes dogmaatilised seadused, mille eesmärk on viia usuni ning juhtida inimese tegutsemine õndsuseni.

Kirjandus

• Heinrich Denifle. Die Handschriften der Bibel-Correctorien des 13. Jahrhunderts. – Archiv für Literatur- und Kirchengeschichte des Mittelalters, 1888, 4, lk 263–311, lk 471–601.
• E. Longpré, "De la Mare, Guillaume," DTC 8b (1925): 2467-70
• Commentarium in libris sententiarum, toim Hans Kraml.
• R. Creytens, Arch. Fr. Praed. 12 (1942): 313-30.
• Franz Pelster. Das Ur-Correctorium Wilhelms de la Mare. Eine theologische Zensur zu Lehren des hl. Thomas. – Gregorianum 28, 1947, lk 220–235.
• Franz Pelster. Einige ergänzende Angaben zum Leben und zu den Schriften des Wilhelm de la Mare OFM. – Franziskanische Studien 37, 1955, lk 75–80.
• Hadrianus a Krizovljan. Primordia scholae franciscanae et thomismus. – Collectanea Franciscana, 1961, 31, lk 133–175.
• J. P. Müller. "Wilhelm de la Mare," LThK 10 (1965): 138
• Schneyer, 2 (1970): 493
• Theodor Schneider. Die Einheit des Menschen. Die anthropologische Formel "anima forma corporis" in sogenannten Korrektorienstreit und bei Petrus Johannis Olivi. Ein Beitrag zur Vorgeschichte des Konzils von Vienne, (Beiträge zur Geschichte der Philosophie und Theologie des Mittelalters, Neue Folge Bd. 8), Münster 1973.
• Hans Kraml (toim). Guillelmus de la Mare. Scriptum in primum librum sententiarum, Bayerische Akademie der Wissenschaften, kd 25, Verlag der Bayerischen Akademie der Wissenschaften: München 1989.
  • Hans Kraml. Einleitung, lk 13*–85*.
• M. J. F. M. Hoenen. The Literary Reception of Thomas Aquinas' View on the Provability of the Eternity of the World in De La Mare's Correctorium (1278–9) and the Correctorium Corruptorii (1279–ca 1286). – J. B. Wissink (toim). The Eternity of the World: In the Thought of Thomas Aquinas and His..., 1990, lk 39– Google'i raamat
• Detlef Metz. Wilhelm de la Mare. – Biographisch-Bibliographisches Kirchenlexikon (BBKL), kd 13, Bautz, Herzberg 1998, ISBN 3-88309-072-7, vg 1247–1250.
• Louis J. Bataillon. Guillaume de la Mare. Note sur sa regence parisienne et sa predication. – Archivum Franciscanum Historicum, 2005, 98, lk 367–422.
• Adriano Oliva. La deuxième rédaction du Correctorium de Guillaume de la Mare: Les questions concernant la I pars. – Archivum Franciscanum Historicum, 2005, kd 98, lk 423–464.
• Federica Caldera. Guglielmo de la Mare tra Bonaventura, Tommaso d'Aquino e Pietro di Tarantasia. Dipendenze testuali e originalità del Commento alle Sentenze. – Archivum Franciscanum Historicum, 2005, 98, lk 465–508.
• Hans Kraml. Erläuterungen zum Prolog des Sentenzenkommentars von Wilhelm de la Mare. – Bruno Niederbacher, Gerhard Leibold (toim). Theologie als Wissenschaft im Mittelalter. Texte, Übersetzungen, Kommentare, Münster 2006, lk 312–324.
• Hans Kraml. The Quodlibet of William de la Mare. – Christopher Schabel (toim). Theological Quodlibeta in the Middle Ages. The Thirteenth Century, Leiden 2006, lk 151–170.
• Thomas Haye. Ein südfranzösisches Klagelied zum Correctorium fratris Thomae des Wilhelm de la Mare. – Sacris Erudiri, 2011, lk 491–503.