Wilhelm Ludwig Wekhrlin

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Wilhelm Ludwig Wekhrlin

Wilhelm Ludwig Wekhrlin, ka Weckerlin, õieti Weckherlin (7. juuli 1739 Botnang24. november 1792 Ansbach) oli saksa ajakirjanik ja kirjanik.

Ta õppis Tübingenis õigusteadust. Töötas Ludwigsburgis kirjutajana.

Ta kirjutas Voltaire'i ja entsüklopedistide vaimus publitsistikat, mille pärast ta saadeti Viinist ja hiljem Augsburgist välja. Ta astus välja trükivabaduse eest ja vastustas riigivõimu meelevalda.

Väära, tõenäoliselt Wekhrlinsi enda väidetel põhineva informatsiooni, et ta olevat 1757–1766 olnud Straßburgis ja Pariisis koduõpetaja (Hofmeister) ning Voltaire'i erasekretär, andsid biograafid edasi kuni 20. sajandini. Selle asemel peetakse kindlaks, et ta töötas 1757–1766 Lidwigsburgis oma võõrasisa, kirjutaja Martin Heuglini abilisena. Seejärel asus ta elama Viini, kus ta töötas Prantsusmaa saadiku kirjutaja ja kaastöölisena. Aastal 1772 hakkas ta toimetama kaks korda nädalas ilmuvat ajalehte Wiener Diarium, mis oli keisrikojale lähedane. Rööbiti sellega kirjutas ja levitas Wekhrlin käsikirjalisi ajalehti, milles ta levitas anekdoote keisrikojast, pikantsusi ja õukonnaklatši – see oli bulvariajakirjanduse eelkäija. Käsikirjaline vorm võimaldas Wekhrlinil mööda minna trükitoodete tsensuurist.

Aastal 1773 vahistati Wekhrlin kui käsikirjaliste ajalehtede autor. Ta saadeti Habsburgide valdustest välja. Pärast lühiajalist viibimist Regensburgis pöördus ta salaja Viini tagasi ning astus seal Prantsusmaa saatkonna teenistusse (oli saadiku kirjutaja ning abiline). Pärast uut vahistamist spiooniloo pärast võeti Wekhrlin keisrinna Maria Theresia diplomaatilisse salateenistusse. Et aga Wekhrlinist nuhina suuremat kasu polnud, käskis keisrinna 1776 talle tema teenete eest tasuda ning ta Austriast välja saata. Kevadel 1776 asus Wekhrlin elama Augsburgi. Augsburgi ametibürgermeister Johann Baptist von Rehlingen saatis ta selle teose pärast kevadel 1777 linnast välja.

Ta kirjutas satiiri ja jutustusi ("Anselmus Rabiosus' Reise durch Ober-Deutschland", 1778).

Ta toimetas väljaandeid "Chronologen", 12 köidet, 1779–1781) ja "Das Graue Ungeheuer" (12 köidet, 1784–1787).