Wakō

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Wakō´de (倭冦) rünnak. 14. sajandi maal

Wakō´deks (倭冦) kutsuti põhiliselt Ida-Hiina meres 14.–16. sajandil valitsenud piraate.

Etümoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Nimetus Wakō (倭冦) (Wōkòu pinyin , Waegu korea keeles), tihti tõlgitud kui "jaapani piraadid", esineb pigem Korea ja Hiina ajalooallikates.[1] Esimest neist kanji´dest (倭) kasutati keisririigi aegses Hiinas tähistamaks mittehiinlasi, täpsemalt ida poolt tulnud võõraid. Sellega koos käis ka viide väiksele kasvule, mistõttu on seda kanji`t tõlgitud ka kui kääbust (Dwarf inglise keeles).[2] Teine kanji (冦) tähistab piraati või bandiiti, kuigi see ei omanud läänemaailmale iseloomulikku negatiivsust. Piraadid Ida-Aasias olid inimesed, kes kauplesid väljaspool seadusi, tihti ilma igasuguse vägivallata.[2] Jaapanlased ise eelistavad ajalooürikutes nimetust kaizoku (海 賊), mis ei omanud halvustavat tooni vaid pigem vastupidi – seda väljendit kohtab piraatidega tehtud äritehingute märgetes, mis näitab nende aktsepteeritust ühiskonnas.[1]

Tekke põhjused[muuda | muuda lähteteksti]

Poliitiline detsentraliseeritus[muuda | muuda lähteteksti]

Ritsuryō perioodist kuni Jaapani ühendamiseni Toyotomi Hideyoshi poolt, puudus Jaapanil merevägi või selle asemik, mis muutis mere seadusteväliseks tsooniks.[1] Murai Shōsuke märkmete järgi mainitakse Korea ja Jaapani vahel sõitvaid piraate kui "marginaalsed", kes elavad "perifeerias" kahe võimu vahel, aga samas ajavad asju mõlemaga. 14.–16. sajandil määratleti riigipiire maismaaga, merele omistati puhvertsooni staatus.[3] Samas 13. sajandi lõpust hakkasid maismaal tegutsevad võimukandjad – šogunid, templid, imperiaalne kohus (Imperial court inglise keeles) ja kohalik eliit – kehtestama tollimakse merekaupadele. Kasvav tollimaksude koormus suurendas illegaalset kaubandust. Tihti põhjendasid kaupmehed kauba puudumist ametlikest paberitest piraatide rünnaku või tormidega, olles ise tolle ajastu reeglite kohaselt piraadid – inimesed, kes tegutsevad väljaspool seadust.[2]

Teenused ühiskonnale[muuda | muuda lähteteksti]

16. sajandi alguseks oli piraatide mõjuvõim merel nii suureks kasvanud, et nad moodustasid eraldi osa ühiskonnast, pakkudes merel erinevaid teenuseid. Nendeks olid lisaks kauplemisele ja rüüstamisele ka mereteedel ohutuse tagamine, sadamate arendamine, sõdades võitlemine.[2]

Kaitse[muuda | muuda lähteteksti]

Põhiline wakō´de osutatav teenus oli kaitse teiste (või ka omaenese) piraatide vastu. Algselt väljapressimisest alanud "teenus" omandas 16. sajandi keskpaigaks täiesti tavalise elu osa, kus "reisisaatjatele" anti tänutäheks kinke (shukōryō).[2] Kõige tavalisemateks kinkideks oli "kaitse riis" (keigomai) ja "aitäh raha" (reisen).[3] Muromachi perioodi ajaks oli wakō´de kaitse nii kõva kuulsusega, et isegi bakufu´d kasutasid nende teenuseid kaitsmaks oma laevu kaubavahetustel Hiinaga (nii-öelda 勘合貿易, kangō bōeki jaapani keeles). Näiteks 15. sajandi 20ndatest kuni 60ndateni sõltusid Tōji piirkonna ametnikud täielikult Kurushima Murakami wakō grupi kaitsest.[2]

Fail:Noshima Murakami flag pass.png
Noshima Murakami monmaku

16. sajandi lõpuks oli osade wakō grupeeringute mõjuvõim merel saavutanud sellised mõõtmed, et nad hakkasid endid kutsuma mere valitsejateks (sea lord inglise keeles). Tugevamad neist ei pidanud enam kaitse pakkumiseks eskortlaeva saatma, vaid võtsid kasutusele tollist vabastavad lipud (monmaku). Need tuli ette tellida ning andsid sõitvale laevale garantii, et teda antud grupeeringu mõjualas ei rünnata.[2]

Sadamaäärse elu arendamine[muuda | muuda lähteteksti]

Tänu iseloodud maksusüsteemile (kaitsemaksud) tekitasid wakō'd omale sobivatesse kohtadesse laevadele kohustuslikud sadamad. Selline meelevaldne laevaliikluse suunamine eri sadamatesse tõi välismaise luksuskauba (Hiina siidi, damasti jms), mis varem oli eliidi kaup, tavainimestele käibesse.[2]

Palgasõdurid[muuda | muuda lähteteksti]

14. sajandist alates kasutasid daimyo'd omavahelistes konfliktides merelist tuge palgatud wakō'de näol. Väga tavaline oli ka wakō'de samaaegne läbirääkimine mitme sõdiva daimyo'ga nii-öelda hinna tõstmiseks ning parima pakkumise saamiseks.[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 F.L. Chance. 2014. Some notes on “Japanese pirates”. Education about ASIA 19(2)
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 Shapinsky, P.D. 2009. Predators, Protectors and Purveyors: Pirates and Commerce in Late Medieval Japan. Monumenta Nipponica 64(2): 273-313 pp.
  3. 3,0 3,1 R. J. Anthony (2010). Elusive Pirates, Pervasive Smugglers: Violence and Clandestine trade in the Great China Seas.. Hong Kong University press.