Võilill

Allikas: Vikipeedia
Võilill
Harilik võilill Taraxacum officinale
Harilik võilill Taraxacum officinale
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Astrilaadsed Asterales
Sugukond Korvõielised Asteraceae
Triibus Cichorieae
Perekond Võilill Taraxacum
Cass.
Valge võilill
Äraõitsenud võililled

Võilill (Taraxacum) on astrilaadsete seltsi korvõieliste sugukonda kuuluv perekond.

Perekonna tüüpliik on harilik võilill, mis kasvab ka Eestis.

Taksonoomia[muuda | muuda lähteteksti]

Perekond on taksonoomiliselt väga keerukas. Mõned botaanikud eraldavad selles 34 liiki ja umbes 2000 alamliiki, aga mõned botaanikud määratlevad perekonda kitsamana, aktsepteerides üksnes umbes 60 alamliiki.

Liike[muuda | muuda lähteteksti]

Levila ja kasvukoht[muuda | muuda lähteteksti]

Nad kasvavad põhiliselt Euraasia parasvöötmes. Kaks liiki, harilik võilill ja T. erythrospermum, on umbrohuna levinud kogu maailmas, välja arvatud Antarktis ja kõrgmäestikud, kus üldse taimkate puudub. Paljud võililleliigid on pioneerliigid, mis levivad tuulega ja suudavad hõivata uusi maa-alasid. Sel moel on nad levinud kõikjale maailmas.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Tavaliselt on võililled peajuurega kahe- või mitmeaastased taimed. Nende lehed on 5–25 cm pikad, terve või hõlmise servaga ja tulevad peajuure maapinnale jõudmise kohast rosetina välja. Vars on jäme, heleroheline, silindrikujuline, paljas ja sile ning sisaldab valget piimmahla. Juhtub, et peajuure otsa kasvab rohkem kui üks vars. Piimmahl on kibe ja määrib käsi, tõmbudes kuivades mustaks, kuid ei ole mürgine. Neil on korvõisik, mis on tavaliselt kollane või oranž, mõnel liigil osalt valge. Õisik koosneb paljudest pisitillukestest üksikõitest. Päeval on õisik lahti, öösel kinni. Õisikut ümbritsevad kandelehed, mida vahel ekslikult tupplehtedeks peetakse. Kandelehti on kahesuguseid: sisemised on seni, kuni seemnised valmivad, ülespoole suunatud ja pärast pöörduvad allapoole, välimised on kogu aeg allapoole suunatud.

Paljud võililleliigid suudavad paljuneda mittesuguliselt apomiksise kaudu, kus seemned arenevad viljastamata õies. Selle tulemusel tekkivad tütartaimed on emastaimega geneetiliselt identsed.

Pärast õitsemist kukuvad kroonlehed ja tolmukad ära, kandelehed painduvad tagasi ja valminud kerakujuline ehmespall avaneb täielikult. Võilille vili on seemnis, mille küljes on kerge pappus, mis tuulega lendu läheb. Pappused on moondunud tupplehed. Pappus ja seemnis on omavahel ühendatud pika kidaga, mis muundub kergesti. Kui ehmeste peale puhuda, siis seemnised vabanevad ja lendavad minema. Pärast seemniste valmimist kuivab võilille õisik paari päevaga ära, siis kuivab ära vars, alustades ülemisest otsast. Lõpuks taandarenevad ka lehed. Talve elab võilill üle juurika kujul pinnases.

Võilille juurestik ulatub üsna sügavale ning koosneb jämedast peajuurest ja peenikestest kõrvaljuurtest. Juurestik ei ole pinnases kõvasti kinni: kui taimest sikutada, tuleb suurem osa juurestikust pinnasest välja.

Võilille väliskuju sõltub väga palju kasvutingimustest. Tehti katse, kus võilillejuur lõigati kaheks. Üks istutati hõredasse metsa ja sellest kasvas eriti kõrge varrega lill. Teine istutati kõrgele mägedesse ja sellest kasvas lühikese, maadligi varrega lill.

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Võilill on meetaim. Võilillemesi on kuldkollane, paks, tugeva lõhna ja terava maitsega.

Juba iidsetel aegadel on võililli toiduks tarvitatud. Noortel lehtedel ei ole kibedat maitset ning sellepärast saab neist teha salateid ja suppe, õitest tehakse moosi ja veini. Juuretõmmis tervendab ja tugevdab maksa – kuna on maksarakke kaitsva ning nende taastumist kiirendava toimega –[1] ning suurendab isu.

Kahe võililleliigi, T. koksaghyz ja T. hybernum juurikad sisaldavad looduslikku kautšukit. Minevikus on neid isegi kautšuki saamiseks kultiveeritud. Tänapäeval arutatakse võililledest kautšuki tootmist jälle.

Mitut võililleliiki, sealhulgas harilikku võilille, kasvatatakse kohati ilutaimena ja aretatud on ka kultivare.

Toitainesisaldus[muuda | muuda lähteteksti]

Võilill sisaldab mitmesuguseid toitaineid. 100 g tooreid võilillelehti sisaldab 45 kcal (199 kJ) energiat, 9,20 g süsivesikuid, 0,71 g suhkrut, 3,5 g kiudaineid, 0,70 g rasva, sealhulgas 0,170 g küllastunud rasva, 2,70 g valku ja 85,60 g vett.

Vitamiinidest leidub seal 508 μg A-vitamiini, 5,854 mg β-karoteeni, 190 μg tiamiini, 260 μg riboflaviini, 806 μg niatsiini, 84 μg pantoteenhapet, 251 μg B6-vitamiini, 27 μg foolhapet, 35,0 mg C-vitamiini, 3,44 mg E-vitamiini ja 778,4 μg K-vitamiini. Need kogused moodustavad täiskasvanud inimese päevasest vajadusest A-vitamiini, β-karoteeni ja C-vitamiini osas pisut üle poole, teiste vitamiinide osas alla veerandi, aga K-vitamiini osas koguni 741%.

Mineraalainetest sisaldab 100 g tooreid võilillelehti 397 mg kaaliumi, 187 mg kaltsiumi, 76 mg naatriumi, 36 mg magneesiumi, 3,10 mg rauda, 0,41 mg tsinki ja 0,342 mg mangaani. Täiskasvanud inimese päevasest vajadusest moodustavad need kogused raua osas veerandi, kaltsiumi osas viiendiku ja mangaani osas kuuendiku, teiste nimetatute osas kümnendiku või vähem.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ERR (29. jaanuar 2024). "Ravimtaimede tervist turgutav mõju on sageli müüt". ERR. Vaadatud 29. jaanuaril 2024.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]