Vulcanuse sepikoda

Diego Velázquez, "Vulcanuse sepikoda"

"Vulcanuse sepikoda" on Diego Velázqueze 1630. aasta õlimaal, millel on kujutatud stseeni rooma mütoloogiast, kus valgusejumal Apollo teatab sepp-jumal Vulcanusele tema abikaasa Venuse truudusetusest. Maal valmis 1630. aastal Roomas ja on 223 x 290 cm suurune. See asub Hispaanias Madridis Prado muuseumis.

Diego Velázquez

Diego Velázquez (1599–1660) oli Sevillas sündinud hispaania maalikunstnik. Ta kasutas oma ema Geronima Velázqueze perekonnanime – see komme oli toona Andaluusias üpris tavaline. Ta isa oli Juan Rodriguez de Silva, Portugali kuningapere järeltulija. Seega kasvas Diego Velázquez üles aadliperes.

Velázqueze elu kohta on võrreldes paljude teiste tema kaasaegsete kunstnikega teada suhteliselt palju tänu Antonio Palominole (1655–1726). Ta oli maalikunstnik ja isehakanud biograaf, kes kirjutas oma lemmikust kunstnikust raamatu "Diego Velázqueze elu” (1724). Tema kirjutised Velázqueze kohta on põhjalikud ja sisaldavad lisaks eluloolistele faktidele ka kunstniku teoste kirjeldusi ja reproduktsioone.

Velázqueze varasemates teostes tuleb esile soov jäljendada tõetruudust. Looduse oskusliku kujutamise tõttu on teda kutsutud isegi teiseks Caravaggioks. Teda inspireerisid mitmed itaalia kunstnikud, kes Sevillas resideerisid (nende seas ka Guido Reni) just oma elava kujutlusvõime ja ebatavalise maitse poolest.

Teose sisu

Maal kujutab kuut meesfiguuri sepikojas. Sepp (visuaalselt kõige vanem tegelane) ja tema abilised on kõik tumedajuukselised lühikeste habemetega mehed, kelle kehasid katavad vaid niude ümber seotud rätikud. Nendest erineb oranži toogasse riietatud heledajuukseline sileda näoga noormees, kes on teistele meestele mingit uudist edastamas. Temal on ainsana jalas sandaalid ja peas loorberipärg. Ümber noormehe pea on kujutatud ka kuldset aupaistet. Velázquez on võtnud stseeni vanarooma mütoloogiast, kus jumal Apollon kõneleb Vulcanusega, ja maalinud seda kaasaegses võtmes. Apollon teavitab Vulcanust sellest, et viimase abikaasa Venus ja sõjajumal Mars on olnud armusuhtes ning rikkunud seega Venuse ja Vulcanuse abielu. Teade on Vulcanuse jaoks üllatav ja šokeeriv; parasjagu käsilolev töö seiskub. Seejärel hakkab Vulcanus valmistama võrku, millega patustajad kinni püüda.

Velázquez on maalinud täpselt seda hetke, mil Vulcanus oma naise petmisest teada saab ja selle uudise kaalu ning üllatuslikkust saab välja lugeda nii Vulcanuse kui ka tema abiliste nägudelt. Kõik figuurid on maalitud dünaamiliselt, mis tähendab, et uudis tuli ootamatult ja keset töötegemist.

Maalil kujutatav lugu on tegelikkuses veel vanem ja pärineb Vana-Kreekast. Kreeka mütoloogias olid kasutused teistsugused jumaluste nimed: Vulcanusele vastas Hephaistos, Venus oli Aphrodite, Mars oli Ares ja juhtunust teavitas Hephaistost Helios ehk päikesejumal (roomlastel Apollon). Ainsaks erinevuseks on see, et Vana-Kreeka müüdis ei saanud Vulcanus/Hephaistus uudisest teada oma sepikojas, vaid läks sinna lõksu sepistama hiljem.

Analüüs

Teos on silmapaistev oma kompositsiooni poolest. Esimesena paigutas "Vulcanuse sepikojas" autor Velázquez lõuendile tegelaste figuurid: Apolloni, Vulcanuse ja teised sepad. Sepikoda ehk ruum, kus tegelased paiknesid, kujunes tegelaste ümber, luues osavalt perspektiivi lähemate ja kaugemate kujude ja objektide vahel.

Maali tegelased on märkimisväärsed oma emotsiooni rikkuse poolest. Kui Velázquez Itaaliasse reisis, sai ta üsna kindlalt inspiratsiooni antiikaegsetest skulptuuridest. Siinjuures on Velázquez kindlasti inspiratsiooni saanud ka Michelangelolt. Kopeerides Sixtuse kabeli laemaali, õppis Velázquez, mis tehnikaid Michelangelo kasutas. Ta õppis, kuidas kujutada lihaseid kehal ja siirast emotsiooni tegelaste nägudes.

Siiski, hoolimata suurest Itaalia kunsti mõjust, ei ole kehad kujutatud idealiseerituna, vaid loomulikena. Vulcanuse välimuse tabamiseks kasutas Velázquez Homerose kirjeldust Hephaistose kohta, mis talle Roomas saadaval oli.

Enne 1630. aastat oli Velázquez Sevillas kasvades ja kuninga õukonnas Madridis töötades omandanud osava metoodika korrapärase maaliruumi loomiseks. See korrapärasus väljendub tema teoses Vulcanuse sepikojast. Madridis sai ta kuninga õukonnas maalida ka mitmeid portreesid ehk arendada seda, kuidas ta inimkuju kujutab.

“Vulcanuse sepikoja” näol on tegemist esimese suuremõõtmelise teosega, milles Velázquez kasutab endale omast tehnikat, kus ta kasutab pliivalget pigmenti, et luua baas teiste värvide jaoks. See on Velázquezele iseloomulik tehnika, mis on oluline tema tulevastes teostes. Samas on kunstniku osav ruumi kasutamine perspektiivi loomiseks miski, mis sai püsivaks tema hilisemates teostes, nagu näiteks “Breda alistamine” (1635).

Velázquez austas oma aja Veneetsia maalikunsti, kust eriti suur eeskuju oli Velázqueze jaoks Tizian (u 1490–1576). Veneetsia mõju on näha teose värvi kasutuses. Paljud värvid “Vulcanuse sepikojas” ei ole aga sellisena säilinud nagu need Velázqueze ajal olid. Seppade niuderätikud olid originaalis eredamad, oranžikamad kui praegu. Samuti on Apolloni pärg muutunud rohelisest rohkem siniseks. Tegemist on õlimaaliga.

Velázquez on võtnud loo jumalatest ja loonud neist maali, käsitledes hetke, mil suurkujud mõjuvad inimlikena. Šokk, kurbus ja viha on väga inimlikud tunded, mida (Velázquez usub) tundsid ka jumalad.

Teose tähtsus

“Vulcanuse sepikoda” on oluline Hispaania barokkmaali näide. Eriti silmapaistev on teose kolmemõõtmelisus ning kuidas maali tegelased ja ruum sellesse paigutuvad. Lisaks sellele, on “Vulcanuse sepikoja” tundmine oluline mõistmaks, kuidas erinevad ajaperioodid Velázqueze elus mõjutasid tema kunstiteoseid. Ta maalis selle teose Itaalias, oma esimesel reisil sinna (1629–1631), ning see iseloomustab Itaalia mõjusid Velázqueze kunstil.