Voldemar Rieberg
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
| Voldemar Rieberg | |
|---|---|
| Sündinud |
12. mai 1886 Haapsalu Eestimaa |
| Surnud |
21. september 1952 Baden-Baden Saksamaa LV |
| Teenistus |
Venemaa keisririik Eesti Vabariik Saksa Riik |
| Auaste | kindralmajor |
| Juhtinud |
Inseneripataljon Inseneriväe Inspektuur |
| Sõjad/lahingud |
Esimene maailmasõda Eesti Vabadussõda Teine maailmasõda |
| Autasud | Vabadusrist I/3 |
Voldemar Viktor Rieberg VR I/3 (12. mai 1886 Haapsalu – 21. september 1952 Baden-Baden Saksamaa LV) oli Eesti ja Saksamaa sõjaväelane (kindralmajor).
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Viktor Rieberg sündis 1886. aastal Haapsalus baltisaksa perekonnas ja õppis Haapsalu linnakoolis.
Venemaa keiserlikus armees[muuda | muuda lähteteksti]
1907. aasta 1. augustil astus ta vabatahtlikuna Venemaa keisririigi Venemaa keiserlikku armeesse. Teenistust alustas 141. Možaiski polgus, kust saadeti 1908. aastal edasi Tifilisi sõjakooli, praktikal oli 2. Kaukaasia sapööripataljonis. Lõpetas Tifilisi sõjakooli 6. augustil 1911 kiitusega (keskmine hinne 12 palli ehk maksimaalne võimalik) ning sai nooremleitnandi auastme.
Pärast sõjakooli lõpetamist määrati ta teenima 8. sapööripataljoni telegraafiroodu nooremohvitserina ja hiljem rooduülemana.
Esimeses maailmasõjas osales Viktor Rieberg lahinguis Saksa ja austerlaste vägede vastu 8. augustist 1914 kuni märtsini 1918. V. Rieberg oli sapööriroodu ülem, kellena teenis välja kapteni auastme.
Eesti sõjaväes[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti Vabadussõja alguses astus V. Rieberg 21. novembril 1918 Eesti rahvaväkke, kus ta määrati Inseneripataljoni ülemaks, kellena ta teenis kogu Vabadussõja.
Teenete eest Vabadussõjas anti Riebergile Vabadusristi I/3 ja normaaltalu suuruses maad, 12. veebruaril 1920 ülendati ta kaptenist alampolkovnikuks vanusega 28. oktoobrist 1919 (käsus on kasutusel nimekuju "Woldemar Ritberg").
1920. aasta 31. augustil määrati V. Rieberg Eesti sõjaväe Inseneriväe inspektoriks ja tegutses ka Kõrgema Sõjakooli õppejõuna fortifikatsiooni lektorina.
1923. aastal õppis V. Rieberg Inglismaal Chathami sõjaväeinseneride kooli juures korraldatud kursustel, aastatel 1923-1924 osales ta Eesti väeosaülemate informatsioonikursustel.
28. novembril 1924 ülendati V. Rieberg koloneliks ning 24. veebruaril 1937 kindralmajoriks, ta oli kuni oktoobrini 1939 Inseneriväe inspektoriks.
15. novembril 1939 lahkus Rieberg teenistusest ning lahkus koos teiste baltisakslastega Eestist ja asus elama Saksamaale.
Tema lahkumise puhul tegelikust sõjaväeteenistusest kirjutas Vabariigi President Konstantin Päts oma käskkirjas:
„Kindral-major V. Rieberg on teeninud meie sõjaväes pidevalt Vabadussõja algusest kuni käesoleva ajani, alul inseneripataljoni ülemana ja alates 10. juulist 1920 inseneriväe inspektorina. Kogu oma teenistuse kestes on kindral-major V. Rieberg teinud ennastsalgavalt tööd oma ametialal. Avaldan kindral-major Rieberg'ile tema lahkumise puhul tegelikust sõjaväeteenistusest tänu püsiva töö eest meie sõjaväes.“
Teises maailmasõjas[muuda | muuda lähteteksti]
1941. aasta mais kutsuti ta 55-aastaselt Wehrmachti teenistusse, kus talle anti samuti Saksa kindralmajori auaste. Alates 25. juulist 1941 teenis ta Prantsusmaa ja Saksamaa vahelisel Siegfriedi kaitseliin Ülem-Rheini kindlustuste staabis.
Alates 10. oktoobrist 1942 kuni 1. oktoobrini 1943 teenis V. Rieberg väegrupi Mitte inseneriväe ülema staabis.
1944. aasta veebruari algul saadeti ta koos väegrupi Nord ülema kindral Walter Modeli staabiga Narva, kus tema ülesandeks oli Peipsi-äärse kaitsejoone rajamine, kindlustamine ja järelevalve mehitamise üle. piirikaitserügementide moodustamise ajal asutati Tartusse piirikaitserügementide varustamise keskus, mida kutsuti formeerimisstaabiks Rieberg (saksa keeles Aufstellungsstab Rieberg), mida juhtis Voldemar-Viktor Rieberg.
Pärast Saksa vägede taganemist Eestist määrati kindralmajor V. Rieberg 1944. aasta septembris Saksa 172. jalaväediviisi ülemaks läänerindel. See diviis oli formeeritud just augustis, kuid sai järgnenud lahinguis põhjalikult lüüa ning saadeti 1944. aasta lõpul laiali.
1. veebruaril 1945 vabastati V. Rieberg teenistusest.
Rieberg elas ka pärast sõda Saksamaal ning suri 21. septembril 1952 Baden-Badenis Lõuna-Saksamaal.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Kindralmajor V. Rieberg. Võitleja, oktoober 1952, nr 4, lk 1.
- Sõjaväeteenistusest lahkuvad kindral-major A. Pulk, kindral-major V. Rieberg, kolonel J. Vende ja kolonel V. Trossi. Päevaleht, 10. november 1939, nr 306, lk 5.