Voldemar Aaviste

Allikas: Vikipeedia
Voldemar Otto Aaviste
Sündinud 3. jaanuar 1893
Sece vald, Läti
Surnud 14. detsember 1941 (48-aastaselt)
Kirov, Kirovi oblast, Venemaa
Teenistus Eesti Rahvavägi
Auaste kolonelleitnant
Sõjad/lahingud Eesti Vabadussõda
Autasud Vabadusrist II/3
Kotkaristi IV klass

Voldemar Otto Aaviste VR II/3 (kuni 16. märtsini 1936 Voldemar Avotin; 3. jaanuar 1893 Sece vald, Kuramaa14. detsember 1941 Kirov, Kirovi oblast) oli Eesti sõjaväelane (kolonelleitnant, 1939).

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Sündis 3. jaanuaril 1893 Lätis Kuramaal[1] Jēkabpilsi rajoonis Sece vallas.[2] Õppis Jakobstadti Kommertskoolis[3] ning lõpetas 1916. aastal Telavi Lipnikekooli.[4] Oli sünnipäraselt lätlane ning ta lapse- ja noorepõlvenimi oli tegelikult Voldemar-Attis Avots. Sai ohvitseriks Esimeses maailmasõjas, muutes ilmselt tollal oma perekonnanime venepäraselt Avotiniks.[1]

Teenis Läti kütivägedes ja Põhjakorpuses,[4] sattus Vabadussõjas Eesti Rahvaväkke. Teenis alates 1919. aasta märtsist Laiarööpmelisel soomusrongil nr. 5 dessantroodu nooremohvitserina ja rooduülemana.[1] Ülendati 22. detsembril 1919 leitnandiks[5] ning autasustati 17. augustil 1920 Vabadusristi II liigi 3. järguga.

Järgnenud rahuajal teenis mõned kuud soomusrongil Kapten Irv, alates 1920. aasta juulikuust aga laiarööpmelisel soomusrongil nr. 2. Sai juba 1923 rongiülema kohusetäitjaks ja järgmisel aastal täieõiguslikuks rongiülemaks.[1] Ülendati "iseäralise kiiduväärt teenistuse eest" 22. veebruaril 1923 kapteniks[6] ning 24. veebruaril 1930 majoriks.[7]

Määrati 1. detsembril 1934 vastloodud Soomusrongirügemendi II divisjoni ülemaks,[8] kellena teenis 1939. aasta alguseni.

Eestistas 1936 oma perekonnanime Aavisteks[1] ja ülendati 24. veebruaril 1939 kolonelleitnandiks.[9]

Arreteeriti 27. juunil 1941 ja lasti maha juba sama aasta 14. detsembril Venemaal Kirovi oblastis Kirovi linna vanglas nr. 1.[1]

Perekond[muuda | muuda lähteteksti]

Abiellus 1917. aastal[1] eestlanna Elisabeth Kambergiga, tütar Valda Raud (sündis 1920).[10]

Auastmed[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1916 – lipnik
  • ? – alamleitnant
  • 1919 – leitnant
  • 1923 – kapten
  • 1930 – major
  • 1939 – kolonelleitnant

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Õun, M; Noormets, T; Pihlak, J (2003). Eesti soomusrongid ja soomusronglased 1918–1941. Tallinn: Sentinel, lk 23
  2. "Eesti Sõjamuuseum - kindral Laidoneri Muuseum. Eesti ohvitserid 1918-1940".[alaline kõdulink]
  3. Kröönström, M (2008): Eesti sõjaväe juhtivkoosseis Vabadussõjas 1918–1920. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 236
  4. 4,0 4,1 Kröönström, M (2008): Eesti sõjaväe juhtivkoosseis Vabadussõjas 1918–1920. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 198
  5. "Eesti Sõjamuuseum - kindral Laidoneri Muuseum. Eesti ohvitserid 1918-1940".[alaline kõdulink]
  6. "Eesti Sõjamuuseum - kindral Laidoneri Muuseum. Eesti ohvitserid 1918-1940".[alaline kõdulink]
  7. "Eesti Sõjamuuseum - kindral Laidoneri Muuseum. Eesti ohvitserid 1918-1940".[alaline kõdulink]
  8. "Eesti Sõjamuuseum - kindral Laidoneri Muuseum. Eesti ohvitserid 1918-1940".[alaline kõdulink]
  9. "Eesti Sõjamuuseum - kindral Laidoneri Muuseum. Eesti ohvitserid 1918-1940".[alaline kõdulink]
  10. Jõgi, A: Tõlkija kiidab kodust kaasa antud pauna. Sakala, 29. jaanuar 2005