Vladimir Martõnov

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel on heliloojast; režissööri ja näitleja kohta vaata artiklit Vladimir Jurjevitš Martõnov.

Vladimir Martõnov (2014)

Vladimir Ivanovitš Martõnov (Владимир Мартынов; sündinud 20. veebruaril 1946 Moskvas) on vene helilooja.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Ta lõpetas Moskva konservatooriumis 1970 Nilolai Sidelnikovi kompositsiooniklassi ja 1971 Nikolai Sidelnikovi klaveriklassi.

Tema heliloojaanne avaldus eredalt juba üliõpilaspõlves. 1970. aastatel lõi ta dodekafoonilisi seriaalseid helitöid.

Ta uuris Lääne-Euroopa keskaja ja renessanssmuusikat ning andis 19761980 välja sarja monograafilisi vanamuusikaheliloojate kogumikke.

Ta kogus ja uuris rahvamuusikat ning käis ekspeditsioonidel mitmel pool Venemaal, Põhja-Kaukaasias ja Kesk-Pamiiris Tadžikistani mägedes.

1973. aastast töötas Moskva elektroonilise muusika katsestuudios. Samal ajal süvenes ta idamaade usunditesse ja kultuuridesse ning ida ja lääne kristlikku filosoofiasse. Elektronmuusika stuudios lõi ta elektroonilisi kompositsioone, milles loobus avangardmuusikast ning väljendas oma uusi esteetilisi, eetilisi ja spirituaalseid ideaale.

19761978 jõudis ta oma loomingus minimalistliku "uuslihtsuseni", rituaalsuse ja religioossuseni. Ta kasutas peale minimalismi (minimal music) traditsiooni ka ajaloolisi žanreid ja art-rock'i esteetikat.

1975–1976 mängis Martõnov plokkflööti vanamuusikaansamblis, mis esitas 13. ja 14. sajandi itaalia, prantsuse ja hispaania muusikat.

1976–1977 esines ta pianistina ja elektrooniliste klahvpillide mängijana ansamblis, mis esitas avangard-, elektroonilist ja minimalistlikku muusikat (John Cage, Karlheinz Stockhausen, György Ligeti, Valentin Silvestrov, Aleksei Artemjev, Vladimir Martõnov, Arvo Pärt) ning vanamuusikat.

1977–1978 lõi ta oma rokkansambli Forpost, kus ta ise mängis elektroonilisi klahvpille.

1978. aastal Martõnov loobus heliloomingust ning pühendus religioossele teenimisele. 1979. aastast on ta Moskva Vaimuliku Akadeemia õppejõud. Ta dešifreeris ja restaureeris vanavene kirikulaulu mälestisi ning uuris mitmes kloostris vanu laulukäsikirju. Ta lõi vanadele kaanonitele vastavat kirikumuusikat.

1984. aastal tuli ta heliloomingu juurde tagasi. Teda on nimetatud õigeusu minimalistiks, kontseptualistiks ja uuskanoonilise stiili rajajaks.

Martõnov on äraelamiseks kirjutanud ka filmimuusikat filmidele, mis talle ei meeldinud, muuhulgas Sergei -Gerassimovi filmides ning Vadim Abdrašitovi filmides "Слово для защиты" ja "Поворот". Andrei Tarkovski filmis "Stalker", mille muusika kirjutas Aleksei Artemjev, mängis Martõnov sisse flöödisoolo – improvisatsiooni vana hussiitide laulu teemale.

Ta tegeleb kirjandusloominguga, on publitseerinud neli monograafiat ning religioonifilosoofilisi ja kultuuriajaloolisi artikleid.

Jaanuaris 2002 toimus esimene Vladimir Martõnovi teoste festival "ТАНЦЫ КАЛИ-ЮГИ".

Martõnovi muusikat on esitanud Aleksei Ljubimov, Mark Pekarski, Tatjana Grindenko ja ansambel "Sirin".

Vaated[muuda | muuda lähteteksti]

Helilooja isiklik algatus peab viidama miinimumini. Tulevates põlvkondades muusika autorsus kaob. Vanades kultuurides sündis muusika arhetüüpidena kollektiivsest alateadvusest. Uus muusikaline muster omistati ilmutusele või kultuuriheerosele.

Minimalism on muusika loomulik seisund. Arhailine rahvaluule, kellahelin ja kõik jumalateenistuselaulud on stiihiliselt minimalistlikud.

Muusika algne ülesanne on tekitada harmooniline tasakaal Kosmose ja inimese vahel.

Heliteosed[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Come in!"
  • Плач Иеремии (Jeremija nutulaul)
  • Апокалипсис
  • Ночь в Галиции
  • Магнификат (Magnificat)
  • Реквием (Reekviem)
  • Упражнения и танцы Гвидо
  • Ooper "Новая жизнь" (Uus elu) Dante järgi; "post-ooper"

Raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

  • Конец времени композиторов (Heliloojate aja lõpp)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]