Vladimir Kuusik
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
| Vladimir Kuusik | |
|---|---|
| Tallinna Ringkonnakohtu esimees | |
|
Ametiaeg 04.12.1934 – 23.10.1940 (de iure kuni 05.03.1979) | |
| Tartu-Võru Rahukogu esimees | |
|
Ametiaeg 20.03.1933–03.12.1934 | |
| Viljandi-Pärnu Rahukogu esimees | |
|
Ametiaeg 01.02.1926–19.03.1933 | |
| Isikuandmed | |
| Sünniaeg |
5. detsember 1887 Aruküla, Harju-Jaani kihelkond, Eestimaa kubermang, Venemaa Keisririik |
| Surmaaeg |
5. märts 1979 (91-aastaselt) Tallinn, Eesti NSV |
| Alma mater |
Keiserlik Moskva Ülikool (õigusteadus (cand. iur.), 1911) |
Vladimir Kuusik (5. detsember (vkj 23. nov.) 1887 – 5. märts 1979) oli Eesti jurist, kohtunik.
Vladimir Kuusik sündis 1887. aastal Harju-Jaani kihelkonnas Aruküla vallas Arukülas kooliõpetaja Timotheus Kuusiku perekonnas.[1]
1896–1906 õppis ta Tallinna Aleksandri Gümnaasiumis. 1906–1907 õppis Kuusik Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, diplomit omandmata. 1907–1911 tudeeris Keiserliku Moskva Ülikooli õigusteaduskonnas.
1911. aasta jaanuarist sai temast riigiteenistuja. Kuni 6. märtsini 1914 oli ta nooremkohtuametikandidaat Tallinna Ringkonnakohtus ning kuni juulini 1914 vanemkohtuametikandidaat.
1911. aasta septembrist oli 91. Dvinski jalaväepolgus 1. järgu vabatahtlik. 1912. aasta mais tegi lipniku eksami 23. jalaväediviisi staabi juures. 1914. aasta juulis mobiliseeriti alanud maailmasõtta. Oli roodukomandör edelarindel 331. Orski jalaväepolgus. 1914. aasta novembris langes Poolas sõjavangi. Kuni 1918. aasta veebruarini oli sõjavang Austrias, kuni viimaks saadeti sõjainvaliidina Moskvasse.
1918. aasta juulist kuni 1920. aasta jaanuarini osales Vene kodusõjas, olles admiral Koltšaki armee kohtuteenistuses: 1918. juulist sõjaringkonnakohtu vanemkohtuametikandidaat, 1919. aasta veebruarist 3. armee sõjaringkonnakohtu prokuröri abi. 1919. aasta juulist kuni 1920. aasta jaanuarini Koltšaki armee ülemjuhataja staabi käsundusohvitser, misjärel oli Punaarmee sõjavangis.
1920. aasta veebruarist sai Kuusikust Tomski rahvahariduse osakonna koolide instruktor. 2. oktoobrist 1922 asus Kuusik Tallinna 6. jaoskonna rahukohtunikuks. 24. jaanuarist 1923 oli ta Kohtupalati prokuröri nooremabi, 1. märtsist 1925 vanemabi kohusetäitja ja 8. juunist 1925 vanemabi.
1. veebruarist 1926 määrati ta Viljandi-Pärnu Rahukogu esimeheks. 20. märtsist 1933 sai temast Tartu-Võru Rahukogu esimees.
4. detsembrist 1934 kuni 23. oktoobrini 1940 oli Kuusik Tallinna Ringkonnakohtu (kuni veel 31. jaanuaril 1935 Tallinna-Haapsalu Rahukogu) esimees. Kuigi lahkus 1940. aastal ametist vormiliselt omal soovil, siis 20. aprillil 1944 kogunenud Vabariigi Presidendi asetäitmise valimiskogu konstateeris, et Eesti põhiseaduslikud riigiorganid püsivad edasi samas koosseisus, nagu nad olid enne okupatsiooni, s. o. 16. juunil 1940 ning nende isikliku koosseisu muudatused võivad olukorrast tingituna aset leida ainult põhiseaduslikus korras.
1940. aasta novembrist kuni märtsini 1944 pidas Tallinna 2. närvikliiniku raamatupidaja ametit. Seejärel oli ta Kohtukoja prokuröri abi, kuid 20. septembrist kuni 9. oktoobrini taas 2. närvikliiniku raamatupidaja.
10. oktoobril 1944 arreteeriti. 20. detsembril 1944 mõistis NKVD sisevägede tribunal Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a alusel 10 aastat vabadusekaotust koos vara konfiskeerimisega, lisaks veel viis aastat sundasumist, mille kandis ära Kasahhi NSV-s. Vabanes 7. märtsil 1955.
Vladimir Kuusik suri 1979. aastal ja on maetud Tallinna Siselinna kalmistule.
Perekond
[muuda | muuda lähteteksti]Tema isa oli kooliõpetaja Timotheus Kuusik (1863–1940) ja ema Anna Maria Kuusik (1864–1921).
Vladimir Kuusikul oli kolm venda: Aleksis (1886–1956), Leo (1890–1920) ja Platon (1896–1983). Kuusikul oli ka kolm õde: Eugenie Pajusoo (1894–1980), Marie Nõu (1898–1988) ja Agnia Raudava (1904–1993).
Tema abikaasa oli Jekaterina Kuusik (neiupõlves Evarestova; 04.03.1895–07.01.1990). Neil olid kaks last: poeg Vladimir (10.10.1924–?), tütar Anna Golubova (17.02.1929–26.11.2014).
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]Ühiskondlik tegevus
[muuda | muuda lähteteksti]- Eesti Komitee liige Omskis (oktoober kuni november 1918)
- Eesti Üliõpilaste Seltsi liige
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Toomas Anepaio, "Kohtunikud, kohtu-uurijad ja prokurörid 1918–1940" (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2017), lk 150–151.
- ↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
| Eelnev Gustav Seen |
Viljandi-Pärnu Rahukogu esimees 01.02.1926–19.03.1933 |
Järgnev Jaak Depmann |
| Eelnev Rudolf Georg Gabrel |
Tartu-Võru Rahukogu esimees 20.03.1933–03.12.1934 |
Järgnev Jaan Sass |
| Eelnev Hendrik Vahtramäe |
Tallinna Ringkonnakohtu esimees 04.12.1934–23.10.1940 de iure kuni 05.03.1979 |
Järgnev Jaan Kartau |