Viru praostkond

Viru praostkond
	Jõhvi Mihkli kirik, Rakvere tänav 6, Jõhvi
Asutatud	1627
Peakorter	Jõhvi
Asukoht	Rakvere tänav 6, Jõhvi
Tegevuspiirkond	Lääne-Virumaa ja Ida-Virumaa
Emaorganisatsioon	Eesti Evangeelne Luterlik Kirik
Veebileht	EELK Viru praostkonna koduleht

Viru praostkond on EELK luteri kiriku praostkond Eestis, mis moodustati 1627. aastal. Praostkond on Virumaal asuvate koguduste koondis. Praostkonna praosti ülesandeid täidab kõrvalametina üks praostkonna pastoritest.

2015. aastast on Viru praost Tauno Toompuu, kes on ka Rakvere Kolmainu koguduse õpetaja, abipraostiks on Meelis-Lauri Erikson (Kadrina Katariina koguduse õpetaja).

Viru praostkonna kogudused[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäeval on EELK Viru praostkonnas 19 kogudust:

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

1627. aastal nimetas kuningas Gustav II Adolfi poolt Eestimaale kohalikku kirikuelu reformima saadetud Västeråsi piiskop Johannes Rudbeckius Eestimaal ametisse Harju praostkonda, Järva praostkonda, Viru praostkonda, Maa-Lääne praostkonda, Ranna-Lääne praostkonda ja Saarte-Lääne praostkonda praostid.

Vastavalt 1686. aasta kirikuseadusele kinnitas praostkonna praostid ametisse piiskop/ülemsuperintendent, kuid kohalikud kirikuõpetajad (luterliku pastori (õpetaja, preester) mitteametlik nimetus) võisid esitada endale enam meeldivaid kandidaate. Praostidel oli kohustus igal aastal külastada oma praostkonna kogudusi ning koguneda kaks korda aastas korraldatavale piiskoplikule sinodile, et arutada kirikuprobleeme, eksamineerida õpetajaameti-kandidaate ja pühitseda neid ametisse.

1710. aastal liideti Eesti- ja Liivimaa Põhjasõja tulemusena Venemaa keisririigi koosseisu ja pärast 1710. aastat määras Liivimaal praostkondade praostid ametisse kuberner ülemsuperintendendi ettepanekul, Eestimaal nimetas praostid ametisse konsistoorium.

1772. aastal moodustati Virumaa idaosast Alutaguse praostkond, kuhu kuulusid Jõhvi, Lüganuse, Viru-Nigula ja Vaivara kihelkond.

Keisrinna Katariina II kehtestatud asehalduskorra ajal moodustati igas kreisis eraldi praostkond. Eestimaal säilis kaheksa ja Liivimaal neli praostkonda, kuid nende piirid muutusid vastavalt uutele kreisipiiridele. Eestimaa kubermangu Viru kreisi kuulusid

Aseahalduskorralduseaegsed muudatused annulleeriti keiser Paul I poolt 26. veebruaril 1797 ja taastati asehalduskorraeelne halduskord. See tähendas ka endisaegsete praostkondade süsteemi taastamist.

28. detsembril 1832 kinnitas tsaar Nikolai I Venemaa evangeelse luterliku kiriku seaduse koos selle juurde kuuluvate vaimulikkonnale ja kirikuasutustele suunatud instruktsioonidega, millega kõik varasemad luterlikku kirikukorraldust reguleerinud seadused ja korraldused kuulutati kehtetuks. Praostkondade pastorid valisid endi keskelt kaks kandidaati, kellest ühe kinnitas Venemaa Keisririigi Siseministeerium kohaliku konsistooriumi ettepanekul praostiks. Praost allus otseselt kubermangu ülemsuperintendendile. Ametissemääratud praostkonna praosti kohustuseks oli edastada praostkonna pastoritele kõrgemalt tulnud ettekirjutusi, koguda pastorite aruandeid, külastada vähemalt kord aastas praostkonna kirikuid ja saata igal aastal ülemsuperintendendile enda ja pastorite teenistuskirjad. Kirikuseaduse kohaselt oli nii Eesti- kui ka Liivimaa jaotatud kaheksasse praostkonda.

20. sajandi alguses olid Viru praostkonna kirikukihelkonnad Rakvere kreisis Virumaal: Jakobi kihelkond, Rakvere kihelkond, Kadrina kihelkond, Haljala kihelkond, Väike-Maarja kihelkond, Simuna kihelkond^[1]. Rakvere kreisi aladel tegutses ka Alutaguse praostkond.

Pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni toimunud riigivalitsuses ja haldusterritooriumite muudatustega ühendati senised eestlastega asustatud Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti alad 30. märtsil 1917 administratiivselt Eestimaa kubermanguga ning 31. maist kuni 1. juunini 1917 Tartus toimunud I kirikukongressile võeti vastu otsuse kiriku korraldamise kohta vaba rahvakirikuna.

1951. aastal liideti Narva-Alutaguse praostkond Viru praostkonnaga.