Virtsu vasallilinnus

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Virtsu läänilinnus)
Linnuse varemed suvel 2007

Virtsu vasallilinnus oli linnus Saare-Lääne piiskopkonnas Virtsus. Nüüdisajal jäävad linnuse varemed Lääneranna valda Pärnu maakonnas.

Kantsi funktsiooniks oli kaitsta selle juures asunud sadamakohta.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Kastellitüüpi linnus oli ruudukujuline ning selle kirde- ja edelanurgas asusid kolmekorruselised flankeerivad ümartornid, mille ülaosa oli varustatud mašikulii ja sakmelise rinnatisega. Ehitus materjalina oli kasutatud valdavalt dolomiiti, vähem maakivi. Kahekorruselist konvendihoonet ümbritses ühe korruse kõrgune ringmüür. Langesillaga suletav värav asus nii linnuse kui seda ümbritseva zwingeri lõunamüüris. Kahe värava vahel oli niinimetatud hundiauk.

Kaitsefunktsioonide kõrval olid omanikud pööranud tähelepanu ka ilule, mille kinnitusena on leitud vitraažide ja erivärviliste kahhelkivist ahjupottide jäänuseid. Ka konvendihoone puidust vahelaed ei toetunud mitte tavalistele palkpostidele, vaid dolomiitsammastele. Aknaid ümbritsesid raidraamid.

Virtsu vasallilinnuse varemed 2014. aastal

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Virtsu linnus ehitati tõenäoliselt 15. sajandi keskel, kõige tõenäolisemalt selle teisel kolmandikul.[1] Kirjalikes allikates on linnust mainitud alles 1465. aastal, kui ürikutes on juttu Konrad Uexkülli pärandi jagamisest poegade vahel; Uexküllidest üks pikaajalisemaid Virtsu valitsejaid oli Peter von Uexküll (ajavahemikus 1506–1534).[2] Virtsu mõisat on mainitud aga juba 1459. aastal. Nende andmete põhjal dateeris Paul Johansen linnuse rajamise umbes 1460. aastaga.[3] Hilisemate andmete kohaselt 16. sajandist asusid mõis küll linnuse juures, ent mitte linnusemüüride vahel;[4] seega vasallilinnust tõenäoliselt pidevalt elamiseks ei kasutatud. Küll aga asus linnuse juures sadamakoht,[5] mida see kaitserajatis ilmselt oligi mõeldud kaitsma.

Arheoloogiliste leidude põhjal oli Virtsu linnus aktiivselt kasutusel 15. sajandi lõpus ja 16. sajandi alguses, mingil ajahetkel on aga osa hooneid linnuses maha põlenud.[6] Linnuse ründamisest on jälgi ka ajalooallikates. Umbes 15.–20. juulil 1533 ründasid Saare-Lääne piiskop Reinhold von Buxhoevedeni väed Saare-Lääne vaenuse käigus Virtsu linnust ning lasid maha ühe sealse vahi, ei suutnud linnust aga vallutada, ent põletasid maha linnuse ees asunud mõisa ning mitu küla.[7] Vahepeal kasutas Saare-Lääne piiskopiks pürgiva Brandenburg-Ansbachi markkrahvi Wilhelmi pooldajaskond, kelle hulka kuulus ka Virtsu isand Peter von Uexküll, linnust rünnakute sooritamiseks Saaremaale ja Hiiumaale, mis olid piiskop Reinholdi valduses.[8]

Uus rünnak Virtsu linnuse vastu toimus 1534. aasta septembri alguses, kui kõigepealt ilmus linnuse juurde suur sõjalaev, mis linnust pommitama asus, hiljem piirati seda kuni 500 mehega ning 13. septembriks oli see langenud piiskop Reinholdi kätte.[9] Seejärel kasutas piiskop Virtsut enda sõjalise baasina, pakkudes muuhulgas oma liitlasele, Taani Krahvivaenuses sõdivale Lübecki linnale seda välja paigana, kus ladustada vastastelt kaaperdamise teel röövitud saaki.[10]

Hiljem lasi piiskop Reinhold aga Virtsu linnuse lammutada, tõenäoliselt seetõttu, et ta ei usaldanud oma endiseid vastaseid, Uesküllide perekonda. Linnus lammutati tõenäoliselt kas 1535. aasta lõpus või 1536. aasta alguses, sest esimest korda on sellest juttu 1636. aasta kevadel.[11] Hiljem nimetas piiskop Reinhold Virtsut röövlimajaks (rawb haus), mille lammutamine oli sealt tema vastu korraldatud rünnakute tõttu igati õigustatud[12] 1536. aastal Volmaris (Valmieras) toimunud Saare-Lääne vaenuse lõpetanud rahuvahenduspäeval otsustati, et Virtsu linnust ei tohi üles ehitada.[13]

Kas viimasest keelust kinni peeti, pole selge. 1540. ja 1550. aastatel esineb mitmes allikas nimi Schloss Werder.[14] Samas on Virtsut mainitud 1555. aastast pärinevas Liivimaa linnuste loendis purustatud linnusena (arx diruta).[15] Siiski ei ole võimatu, et linnus taastati Liivimaa sõja ajal ning et lõplikult purustasid selle Vene väed 1570. aastatel.[16]

Võimalik, et mingisugused hooned olid linnusel ka pärast selle lõplikku purustamist Liivimaa sõja ajal, kuna seal asusid linnusest selgelt hilisemad küttekolded. Linnusel asunud hooned ja ahjud hüljati lõplikult tõenäoliselt Põhjasõja järel.[17]

Arheoloogilisi uuringuid on linnuses tehtud aastatel 1891 (Karl Löwis of Menar), 19761977 (Kalvi Aluve ja Ants Hein) ja 2014 (Garel Püüa). 2014. aastal hakati linnust ka konserveerima.[18] 2018. aastal uuris linnuse väravakonstruktsioone Villu Kadakas.[19]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Garel Püüa, Restaureerimisel leitud ajalooliste ehituskonstruktsioonide dokumenteerimine Virtsu linnuses 2014. a. septembris. Aruanne, lk 7.
  2. Michael von Taube, Die von Uxkull, osa 3, lk 161–165.
  3. Kalvi Aluve, Virtsu vasallilinnus. In: Eesti keskaegsed linnused, lk 47–53.
  4. Herzog Albrecht von Preussen und Livland (1525–1534). Nr 427, lk 432.
  5. Vt nt: Herzog Albrecht von Preussen und Livland (1525–1534). Nr 448
  6. Püüa, Restaureerimisel leitud ajalooliste ehituskonstruktsioonide dokumenteerimine Virtsu linnuses, lk 14.
  7. Herzog Albrecht von Preussen und Livland (1525–1534). Nr 427, 435, 442, 445, 561, 562, 581; Herzog Albrecht von Preussen und Livland (1534–1540). Nr 621, 765.
  8. Herzog Albrecht von Preussen und Livland (1525–1534). Nr 455, lisa.
  9. Herzog Albrecht von Preussen und Livland (1534–1540). Nr 708, 713, 718, 787.
  10. Herzog Albrecht von Preussen und Livland (1534–1540). Nr 776, 778.
  11. Herzog Albrecht von Preussen und Livland (1534–1540). Nr 877.
  12. Herzog Albrecht von Preussen und Livland (1534–1540). Nr 879
  13. Herzog Albrecht von Preussen und Livland (1534–1540). Nr 880.
  14. Michael von Taube, Die von Uxkull, 1. osa, lk 68 ja 115.
  15. Carl Eduard Napiersky, "Verzeichnis der Schlösser und Güter in Livland zu Ende der Ordenszeit", in: Archiv für die Geschichte Liv-, Ehst- und Curlands, Bd. 6, lk 126–145, siin lk 141.
  16. Jakob Ulfeldt, Hodoeporicon Ruthenicum, 1608, lk 5.
  17. Kalvi Aluve, Eesti keskaegsed linnused. Tallinn: Valgus, 1993. Lk 53.
  18. Saarte Hääl: Saarlased hakkasid taastama Virtsu linnust, 1. juuli 2014.
  19. Villu Kadakas. Archaeological studies of the gatehouse of Virtsu castle. - Archaeological Fieldworks in Estonia 2018, lk 155–170.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kalvi Aluve. Eesti keskaegsed linnused. Tallinn: Valgus, 1993, lk 47–53.
  • Villu Kadakas. "Archaeological studies of the gatehouse of Virtsu castle" – Archaeological Fieldworks in Estonia 2018 (2019), lk 155–170.
  • Madis Maasing. "Millal rajati ja purustati Virtsu linnus?" – Läänemaa Muuseumi toimetised XX (2017), lk 31–52.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]