Vingis

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Vingis XIX sajandil

Vingis (poola keeles Zakret) on Vilniuse linnaosa, mis asub linna edelaosas Vilkpėdė valla territooriumil. Vingis piirneb lõunas Vilkpėdėga, idas Lukiškėsega, kirdes aga üle Nerise jõe asuva Žvėrynasega (linnaosi ühendab sild) ja läänes Nerise jõe teisel kaldal asuva Miškiniaiga.

Linnaosas asub Vingise park, kus asub vabaõhulava.

Sealsed alad kuulusid XVI sajandil Radzivillidele, seal asus ka puidust mõisakompleks. Piirkond kandis nime Radvilų Lukiškės või Didžioji Lukiškės. Reformatsiooni järel rajati sinna kalvinistide kabel. Kui Stanisław Pius Radziwiłł katoliiklusse pöördus, annetas ta sealse mõisa jesuiitidele, piirkond hakkas aga kandma nime Jezuitų Lukiškės. Sealses kloostrikompleksi peahoone rajati jesuiitide apteegis turustatud likööri ja tubaka müügist saadud tuludest. Hoone projekteeris Johan Christoph Glaubitz.

Aastal 1773 omandas kompleksi Vilniuse piiskop Ignacy Jakub Massalski, kes rajas sinna kihelkonnakoolide tarbeks õpetajate seminari. Sealse pargi idaosas oli väike loomade tarandik. Piiskopi surma järel oli sealne kompleks Potockite valduses, seejärel omandas selle Platon Zubov. Edasi kuulus kompleks Vilno kubermangu kubernerile Levin August von Bennigsenile. Sajandivahetuse paiku hakati piirkonda kutsuma Vingiseks või Zakretaseks.

Aastal 1812 peatus sealses kompleksis Aleksander I oma kindralstaabiga, hiljem ostis ta 12 000 tukati eest nii sealse hoonetekompleksi kui ka kogu Vingise ala. Veel samal aastal vallutasid ala prantsuse väed, kes rajasid sinna oma sõjaväehaigla. See süttis aga põlema ja sõja järel seda enam ei taastatud. Piirkonna omandasid inseneriväed, kes kasutasid sealset ala treeningväljakuna ja suurtükipolügoonina. Nemunase kaldale rajati aga aastal 1857 kuberner Vladimir Nazimovi eestvedamisel kuursaal, kuhu viis tänapäeval looduskaitse all olev pärnaallee ja mille ümbrusse rajati väike park.

Aastal 1905 kandis piirkond nime Zakretase mõis ja seal oli 1670 elanikku.[1]. Aastal 1920 ostis Stefan Batory Ülikool sealse ala oma botaanikaaia tarbeks, mis asus seal aastani 1975. Aastal 1930 rajati Vingisesse laskemoonalaod, mille juurde rajati kitsarööpmeline raudtee. Raudtee likvideeriti aastal 1986.[2] Aastal 1931 oli Vingises 35 elanikku.[3]

Vingise pargi idaosas asub endine jesuiitide kalmistu, kuhu maeti aastal 1710 katkuepideemia ohvrid. Aastal 1790 maeti Vingisesse kuberner Nikolai Repnini abikaasa, tema haua juurde rajati aga kabel. Vingisesse maeti ka I ja II maailmasõjas langenud saksa sõjaväelasi.

Muinsuskaitse all on Vingise park, I ja II maailmasõja aegne Saksa sõjaväekalmistu ja jesuiitide kloostri hoonetekompleks (kontorihoone, tall, kelder, kaks kasuhoonet, piirdemüür ning eluhoone).[4]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Гошкевич И.И. Виленская губерния: Полный список населенных мест со статистическими данными о каждом поселении, составленный по официальным сведениям. Вильна, 1905
  2. „Vingio parkas“. Lietuvos Respublikos kultūros vertybių registras.
  3. Wykaz miejscowości Rzeczypospolitej Polskiej, t. 1, Warszawa 1938.
  4. Leedu kultuurimälestiste register