Viktor Frankl

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Viktor Frankl

Viktor Emil Frankl (26. märts 19052. september 1997) oli holokausti üle elanud Austria neuroloog ja psühhiaater ning logoteraapia rajaja. Tema tuntud raamat "...ja siiski tahta elada" (originaal ingl "Man's Search for Meaning") kirjeldab kogemusi koonduslaagri asukana ja annab ülevaate Frankli eksistentsialistliku psühhoteraapia meetodist.

Elu enne koonduslaaagrit[muuda | muuda lähteteksti]

Frankl sündis Viinis juutide perekonnas. Juba varakult huvitus ta psühholoogiast – gümnaasiumi lõpueksamina kirjutas ta filosoofilise mõtlemise psühholoogiast. Pärast gümnaasiumi lõpetamist 1923. aastal läks ta Viini Ülikooli meditsiini õppima, spetsialiseerudes hiljem psühholoogiale ja neuroloogiale, eriti depressiooni- ja enesetaputeemadele. Oma karjääri algusaastatel mõjutas teda tutvus Sigmund Freudi ja Alfred Adleriga.

Psühholoog arstina[muuda | muuda lähteteksti]

1924. aastal sai ta Austria Sotsiaaldemokraatlike Üliõpilaste Liidu presidendiks, kus korraldas õpilastele spetsiaalse nõustamisprogrammi. Sel ajal ei teinud ükski Viini õpilane enesetappu. Programmi edu märkas Wilhelm Reich, kes kutsus Frankli Berliini. 1933–1937 juhatas Frankl Viini üldhaiglas nn enesetapupaviljoni, kus aitas üle 30 000 enesetapumõtetega inimese. Pärast natside võimuletulekut Austrias (1938) keelati töö ära, kuna Frankl oli juut. Ta töötas eraviisiliselt kuni 1940. aastani. Seejärel proovis Frankl töötada neuroloogi ja ajukirurgina Rothschildi haiglas, mis oli sel ajal ainuke, kus lubati juutidest töötajaid. Mitmel korral päästsid Frankli meditsiinialased nõuanded natside eutanaasiaprogrammi ohvrite elu. 1941. aasta detsembris abiellus ta Tilly Grosseriga.

Psühholoog vangina[muuda | muuda lähteteksti]

25. septembril 1942. aastal küüditati Frankl, tema naine ja vanemad Thereisienstadti koonduslaagrisse. Franklil lubati töötada üldarstina kliinikus, kus märgati tema psühholoogiannet ning paluti eriametisse aitama uutel koondatutel šokist ja leinast üle saada . Hiljem püstitas ta enesetapujälgimisameti, mis teatas talle igast laagris toimunud enesetapust. Koos toetajatega proovis ta vangistatuid rusutusest ja depressioonist ravida, et enesetappe ennetada. Laagri neuro- ja psühholoogiaalaseid asutusi juhtides suutis ta luua vaimse abi võimalused kõigile, kel elust kõrini oli. Iseenda terve mõistuse ja tunnete säilitamiseks pidas ta sageli omaette jalutades kujuteldavale publikule loengut psühhoteraapilistest elamustest koonduslaagris. Loenguid pidas ta ka laagrielanikele, näiteks "Keha ja hing", "Mägironimise psühholoogia", "Kuidas närve korras hoida", "Eksistentsiga seotud probleemid psühhiaatrias", "Sotsiaalne psühhoteraapia" jne.

19. oktoobril 1944. aastal viidi Frankl Auschwitzi koonduslaagrisse, kus teda mõned päevad üle kuulati. Sealt saadeti ta Türkheimi natside töölislaagrisse. Frankl veetis kuus kuud ja kaks päeva orjatöölisena. Tema naine saadeti Bergen-Belseni koonduslaagrisse, kus ta mõrvati. Frankli isa suri haigustesse juba Theiresienstadtis ja ema mõrvati Auschwitzis. 27. aprillil 1945. aastal vabastasid ameeriklased Frankli vangistusest. Ainuke ellujäänud sugulane oli tema õde, kes oli põgenenud ja Austraaliasse emigreerunud.

Sel ajavahemikul jõudis Frankl järeldusele, et isegi kõige absurdsemates piinarikkamates ebainimlikes situatsioonides on elul mingi tähendus, seega isegi kannatused ja piin on eluliselt tähtsad. Sellest sai tema logoteraapia tugev põhimõte.

Elu pärast koonduslaagrit[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast kolme laagriaastat naasis Frankl vabana Viini. 1945. aastal kirjutas ta oma kuulsaima raamatu "...ja siiski tahta elada" ("Man’s search for meaning"), kus kirjeldab töölislaagri elu psühhiaatri pilgu läbi.

1946.–1971. aastal juhtis Frankl Viini Neuroloogiapolikliinikut.

1947. aastal abiellus ta Eleonore Katharina Schwindtiga, kes oli kohusetundlik katoliiklane. Paar austas teineteise religioosseid vaateid, mõlemad käisid nii kirikus kui ka sünagoogis ning tähistasid nii jõule kui ka hanukat. Neil oli tütar Gabriele, kes õppis hiljem lastepsühholoogiks. 1955. aastal sai Frankl Viini Ülikooli neuroloogia- ja psühhiaatriaprofessoriks. Hiljem õpetas ta Harvardis Inglismaal.

Pärast sõda avaldas Frankl üle 32 raamatu (paljud neist tõlgitud 10–20 keelde) ning oli silmapaistev logoteraapia looja. Ta pidas sadu loenguid ja seminare üle maailma ning pälvis 29 aukraadi.

Frankl suri 2. septembril 1997. aastal südameatakki.